Harald-Adam Velner

Harald-Adam Velner (15. detsember 1923 Narva25. detsember 2012 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane ja looduskaitsja.

Tema teadustöö põhisuunad olid veekogude vee kvaliteedi reguleerimine ja prognoosimine, veevarude kompleksne kasutamine ja kaitse, heitvete puhastamine ja hüdroenergeetika.

EluluguRedigeeri

Harald Velner sündis 1923. aastal Narvas ja kasvas multikultuurses perekonnas. Isa August Velner, hilisem Eesti hüdroloogiateaduste rajaja, oli pärit paljulapselisest taluperest ja ema Katariina vanast vene-poola maa-aadli suguvõsast. Hariduse sai Harald Velner Tallinna Prantsuse Lütseumis. Kooli lõpetades oli H. Velner võimeline vabalt suhtlema ja kirjutama prantsuse keeles, lisaks õpiti hoolega veel inglise ja saksa keelt ning kodus omandas ta vene keele. Sõja ajal astus H. Velner Tartu Ülikooli.

Haridus- ja töökäikRedigeeri

Ta õppis aastatel 19311940 Tallinna Prantsuse Lütseumis ja lõpetas aastal 1942 Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinna Prantsuse Lütseumi baasil.[1][2]

Aastatel 19421944 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust, kuulates selle kõrvalt loenguid matemaatika-loodusteaduskonnas.

Velner mobiliseeriti kevadel 1944 Saksa sõjaväkke. Ta viibis väljaõppel 20. eesti diviisi Klooga õpperügemendis (Ersatz- und Ausbildungs Regiment), kuid sügisel 1944 õnnestus tal sõjaväest põgeneda.[3]

1945. aastal õnnestus tal astuda Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonda, mille ta 1951. aastal lõpetas cum laude. Aastatel 19521954 oli ta aspirantuuris Leningradi Polütehnilises Instituudis, kaitses seal 1954. aastal tehnikakandidaadi väitekirja ning aastal 1968 samas tehnikadoktori väitekirja.

Aastatel 19441945 oli ta Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuse vanemtehnik. 1954. aastal oli ta TPI hüdrotehnika ja geodeesia kateedri assistent, aastatel 19551957 samas dotsent, 19571968 TPI sanitaartehnika/hüdraulika kateedri dotsent, 19691992 oli ta samas professor; lisaks 19581962 ka TPI ehitusteaduskonna prodekaan.

Ta oli aastatel 1984–1988 Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) tegevdirektor ning aastatel 1990–1992 ja 1994–1996 esimees ning elas seetõttu Soomes.[4]

Aastatel 19921996 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi veekaitse erakorraline professor ning aastast 1996 oli ta keskkonnakaitse aluste õppetooli emeriitprofessor. Ta oli ka aastatel 1992–1994 Tampere ja Helsingi Tehnikaülikooli külalisprofessor.

Teadustöö põhisuunadRedigeeri

Teadustöös tegeles Harald-Adam Velner kuni 1960. aastate alguseni hüdroloogia ja hüdroturbiinidega. 1960. aastate algul muutus aktuaalseks veekogude vee kvaliteet ja selle kaitsmine. TPI sanitaartehnika/hüdraulika kateedri õppejõud eesotsas Harald-Adam Velneriga häälestasid end uuele uurimissuunale. Päevakorda kerkisid uued veemajandusalased projektid, esialgu Eestis ja edaspidi väljaspool Eestit. Käivitati veekogude uurimisprogrammid, väliuuringuid tehti mitmel pool Eestis ning Venemaa jõgedel alates Volgast Siberi jõgedeni välja. Tema initsiatiivil loodi 1962. aastal TPI sanitaartehnika probleemlaboratoorium, (tänapäeval veetehnika uurimislabor), mille teaduslikuks juhendajaks ta ka ise valiti. Seal uuriti veekogude isepuhastust ning töötati välja arvutusmudelid väikejõgede veekaitseabinõude kavandamiseks. Laboratooriumist kujunes kiiresti uurimiskeskus, kuhu koondus arvukalt noori eri valdkondadest: sanitaartehnikuid, keemikuid, biolooge, mikrobiolooge, arste. Probleemlaborist kujunes uurimiskeskus, mida ei teatud-tuntud üksnes Nõukogude Liidus, vaid ka mujal Euroopas. Tunnustus uurimisgrupile ei lasknud end kaua oodata ja uurimislabori korraldada usaldati üleriigilised veekogude isepuhastusalased sümpoosionid. Aastail 1967–1990 korraldati TPI-s üheksa veekogude isepuhastuse ja heitvee segunemise teemalist üleliidulist sümpoosioni ja alates 1972. aastast muutusid need rahvusvaheliseks. Sümpoosionimaterjalid ning teadusajakirjades ja kogumikes avaldatud artiklid lubasid pidada Tallinna Moskva ja Leningradi järel tähtsuselt kolmandaks tollase Nõukogude Liidu veekaitse-uurimiskeskuseks. Probleemlaboratoorium sai ka baasiks, kus hakati ette valmistama veetehnika teaduskaadrit: avati aspirantuur ning 1971. aastal sai TPI kandidaadikraadi andmise õiguse veevarustuse ja kanalisatsiooni erialal. H,-A. Velner juhendas mitme väitekirja koostajat ning oli kümme aastat kaitsmisnõukogu esimees. Jõgede isepuhastusvõime ja nende vee kvaliteedi kujunemise teooria edasiarendaja H,-A. Velner sai kahel korral koos kolleegidega Nõukogude Eesti teaduspreemia, mis oli tol ajal suur tunnustus. 1968. aastal kaitses Harald-Adam Velner Leningradis tehnikadoktori väitekirja teemal „Veekogude kompleksne kasutamine ja kaitse“. Doktoritöös võttis ta kokku Eesti veemajanduse generaalskeemi 1961. aastal alanud koostamisega seotud TPI veekaitselaboris sooritatud uurimistööde tulemused. Algul oli 1965. aastal valmis saanud skeemi koostamisel põhirõhk linnade ja tööstuse veega varustamisel. Tallinna kasvava veevajaduse leevendamiseks tuli appi võtta peale Pirita veel mitme jõe veevaru. Selgus aga, et Jägala, Vääna (Tõdva), Keila jt jõgede vee juhtimine Tallinna veevarustussüsteemi põhjustab jõevee kvaliteedi halvenemist – eriti veevaesel ajal, mil veetarbimine on kõige suurem. Siit kerkiski vajadus tegelda jõgede veekvaliteedi ja reostuskoormuse uurimisega ning seda mitte üksnes Tallinna ümbruses, vaid ka mujal Eestis. Tollane generaalskeem oli üsna sarnane praegu Euroopa Liidu vee raamdirektiivi nõuete kohaselt koostatavate valglapõhiste veemajanduskavadega.

Harald Velneril oli juhtiv roll 1960. aastate keskpaigas alanud Eesti ja Soome veeteadlaste otsekontaktide loomisel. Suurepärased erialateadmised, mitme võõrkeele oskus (ta valdas vabalt kuut keelt) ja diplomaadivõimed aitasid tal korraldada Eesti ja Soome veeteadlaste ja praktikute koostööd, mis päädis rahvusvahelise koostööga Soome lahe vee kaitsmisel. 1968. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu ja Soome vaheline kokkulepe Soome lahe ja selle vesikonna kaitseks ning samal aastal asutati NSV Liidu – Soome teaduslik-tehnilise koostöö raames Soome lahe vee kaitse töörühm, mille nõukogude poolseks esimeheks sai professor Velner. 1970. aastal sõlmiti keskkonnakaitsealane kokkulepe ka NSV Liidu ja Rootsi vahel ning neli aastat hiljem 1974. aastal Soome ja Rootsi ning Nõukogude Liidu kahepoolsetele kokkulepetele tuginev, seitset Läänemere maad hõlmav Läänemere kaitse konventsioon. 1980. aastal konventsioon ratifitseeriti ning loodi Helsingis paiknev alaline büroo – HELCOM. Helsingi komisjoni esimeseks peasekretäriks sai Soome tuntud veeteadlane Aarno Voipio. Komisjoni koosseisus moodustati kaks töörühma: teaduslik-tehniline ja mereuuringute töörühmad, kes pidid ette valmistama konkreetseid soovitusi merekaitseks. Velner valiti esimese nimetatud töörühma esimeheks, mis nõudis merereostust piiravate kriteeriumide ning reostuskoormust vähendavate abinõude väljatöötamist. 1984. aastal, neli aastat peale HELCOMi loomist, valiti peasekretäriks Harald Velner ning oli sellel kohal ametiaja lõppemiseni 1988 aastal.[5]

Aastatel 1984–1988 oli töö HELCOM-is mitmetahuline, paljudes alatöögruppides käsitleti eri küsimusi (õlitõrjet, reostuskoormuse piiramist, mere ökoloogiat ja seiret, insener-tehnilisi aspekte jm). Üheks sõlmküsimuseks tema ametiajal oli merre suubuva reostuskoormuse vähendamine. Läänemere üks suuremaid reostuskoldeid oli Leningrad. Velneri töö tulemusena õnnestus luua otsesed sidemed Põhjamaade Keskkonna Fondi (NEFCO) ja Leningradi linnavalitsuse vahel, et kiirendada Leningradi heitvete puhastusseadmete rajamist, mis 1980. aastatel olid algusjärgus. Soome valitsuse toel anti heitvete nõuetekohased keemilis-bioloogilised puhastusseadmed käiku 2007. aastal.

HELCOMis töötamise ajal osales Velner mitme rahvusvahelise organisatsiooni töös, sh merekaitse riikidevaheliste organisatsioonide tegevuses Atlandi rannikumere (Pariisi ja Oslo komisjonid) ning Vahemere (Barcelona Komisjon) kaitseks. Tihti osales ka Genfis toimunud kliima, hüdroloogia ja keskkonnakaitse töögruppide töös.

Töökoht HELCOM-i peakorteris Helsingis võimaldas Velneril osaleda vastuvõttudel paljudes saatkondades, mis aitas arendada kontakte ja tutvustada Eestit. Kaks korda aastas osales koos abikaasaga Soome presidendi vastuvõttudel. Helsingis töötamise ajal tekkisid usalduslikud suhted Suurbritannia suursaadiku Alan Brooke Turneriga, kes Ida-Euroopa riikide kuraatorina edendas Eesti taasiseseisvumis perioodil Briti ja Eesti keskkonnakaitse vahelist koostööd.

Helsingis töötades aitas Velner kaasa Helsingi ülikoolide ja TPI vaheliste sidemete tugevdamisele. Velner oli mitteametlik Eesti ülikoolide esindaja ja sidemete rajaja Soomes tehnika ja loodusteaduste valdkonnas. Selle töö edukuse kinnituseks oli sündmus 1986. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi 50. aastapäeval, kui esimeseks sõjajärgseks audoktoriks valiti Helsingi Tehnikaülikooli veetehnika professori Eero Kajosaari.

1987. aastal toetas Velner Eesti nn fosforiidisõda, põhjendades fosforiidi kaevandamise negatiivset mõju Läänemerele.

1988 organiseeris ta Tallinna Polütehnilise Instituudi ja PI Consulting (PIC) ühisfirma. Ettevõtte tegevus algas mitme rakendusliku projektiga, mille eesmärgiks oli keskkonna seisundi parandamine, nt Saaremaa keskkonna seisundi analüüs ja parandamise võimalused, mis töö valmides maakonnas ka heaks kiideti. Pärast taasiseseisvumist kasvas PIC Eesti osakond Eesti üheks juhtivaks bürooks keskkonnaprojektide alal.

1988. aastal alustas Velner Eesti ning osalt ka Läti ja Leedu keskkonna seisundit kirjeldava ülevaate koostamist, mille andis 1989. aastal üle Põhjamaade Projektifondile (Põhjamaade Investeerimispangale (NOPEF)), ülevaade sai aluseks järgnevatele projektidele. Tehtud töö oli aluseks hilisematele Läänemere keskkonnakaitse projektidele regioonide kaupa, kus määrati kindlaks nn suurreostajad, kelle jäätmed HELCOM pidas vajalikuks esmajoones likvideerida (1992). Eestis olid nendeks objektideks Tallinna heitvee puhastusseadmed ja Pärnu heitvee puhastusseadmed ning põlevkivipiirkond.

H. Velnerit teati veendunud insenerikutse eestkõnelejana. Koos Tallinna linnapea Ivar Kallioniga algatasid nad Eesti Inseneride Ühingu (liidu) taastamise. 10. detsembril 1988 Tallinnas peetud Eesti Inseneride Liidu asutamiskoosolekul valiti professor H. Velner selle esimeseks presidendiks, selles ametis oli ta 1994. aastani.[6] Oma elutööga jätkas H.-A. Velner isa alustatut. August Velner oli 1921. aastal asutatud Eesti Inseneride Ühenduse eesotsas kuni 1940. aastani ning kui Nõukogude võimu suletud ühendus 1988. aastal taastati, valiti H.-A. Velner liidu esimeseks presidendiks, kes oli sellel kohal kuus aastat.[6]

Pärast seda, kui Velner oli saanud 1990. aastal Hansalinnade Liidu preemia keskkonnakaitse alal, tihenesid isiklikud ja ülikoolide vahelised sidemed Kalmari linnaga Rootsis, kes oli Velneri preemia nominendiks esitanud.

1990. aastatel hakati Velneri juhtimisel korraldama Tallinna Tehnikaülikooli ja Tampere Tehnikaülikooliga, Stockholmi Ülikooli ning Kalmari Kolledžiga koostöös rahvusvahelist keskkonnakaitsealast täiendõpet.

1991. aastal oli Velner Maailma Looduse Fondi keskkonnakonverentsil Stockholmis kaasesimees koos Maailma Looduse Fondi presidendi Briti prints Philipiga.

1992. aastal Velneri juhtimisel sõlmiti Läänemere keskkonnakaitse uuendatud konventsioon Eesti, Läti ja Leedu ning ühinenud Saksamaa osalusel. Konventsiooniga ühines ka Euroopa Liit.

1994. aastal valiti Velner uuesti, seekord juba Eesti Vabariigi esindajana, aastateks 1994–1996 HELCOM-i esimeheks.

1995. aastal valmis ja võeti praktiliselt tervikuna rakendamisele H.-A. Velneri ja E. Loigu juhtimisel tehtud uurimus "Matsalu lahe ja Suur-Kassari jõe vesikonna keskkonnaseisund"[7].

1997. aastal valmis uurimus koostöös Kalmari projekteerimisbürooga, mille eesmärk oli hinnata võimalike hüdroelektrijaamade taastamise tehnilis-majanduslikke aspekte. Töö tõestas, et enamiku taastamist väärivate hüdroelektrijaamade tasuvusaeg on soodne, ei ületa 8/10 aastat. AS Eesti Energia taastaski seejärel Jägala jõel Linnamäe hüdroelektrijaama ja Keila-Joa ajaloolise jaama Keila jõel ning erakapitalil ja Soome Keskkonnaministeeriumi ja NOPEF toel taastati Kamari HEJ Põltsamaa jõel.

1997. aastal valiti Velner Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessoriks. Velner jätkas tööd hüdroloogia – veekaitse doktorantide juhendamist ja oponeerimist, koostas ja toimetas veekaitse ajalugu käsitlevaid raamatuid nii Eestis kui ka Soome lahe basseini piires.

2001. aastal aitas korraldada Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 40. aastapäeva rahvusvaheline sümpoosion vesikondade veevarude säästva haldamise ja kaitse küsimustes. Sümpoosion tähistas ka 35 aastat Eesti-Soome veealast koostööd.[8]

Harald Velneri algatusel asutati 1993. aastal Eesti Veeühing, mille auliikmeks ta hiljem sai. Ta osales Eesti Veskivaramu ja muidugi TTÜ keskkonnatehnika instituudi tegemistes. Ta oli nende seas, kes 1990. aastatel asutasid ASi Eesti Veejõud, et taas tegelda meie jõgede hüdroenergia kasutamisega. Tema toimetatud raamatuis käsitletakse veekaitse ajalugu Eestis, kalapääse, vesiveskeid jm.

Temalt ilmus üle 150 publikatsiooni[9] veekaitsest, heitvee puhastamisest, veekogude vee kvaliteedi prognoosimisest, vee komplekssest kasutamisest ja hüdroenergeetikast. Tema juhendamisel kaitsti 2 doktori- ja 24 kandidaadiväitekirja.

TunnustusRedigeeri

MälestusiRedigeeri

  • "Ühe rändaja mälestusi". Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. 2008. 84 lk
  • "Paistu minu mälestustes". Laine Velner, Harald Velner. 2010

IsiklikkuRedigeeri

Tema isa August Velner oli Tallinna Tehnikaülikooli professor, Põllutööministeeriumi (enda rajatud) Sisevete Uurimise Büroo juhataja, Eesti Inseneride Ühingu esimees.

Harald Velner oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige (4.11.1966).[13]

Tartus tutvus ta ka Laine Neemre (Neumanniga), kellest hiljem sai tema abikaasa peaaegu 70 aastaks. Neil sündisid poeg Raul Velner ja tütar Kristin-Mari Velner (abielludes Looveer).

RaamatuidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Tallinna Prantsuse Lütseumi vilistlased
  2. "Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlased 1919–2012" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 29. märts 2020.
  3. "Ühe rändaja mälestusi". Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. 2008. Lk 10
  4. HELCOM (2004). "30 years of protecting the Baltic Sea".
  5. Arvo Järvet, Heino Mölder. "Keskkonnatehnika 1/2013" (PDF).
  6. 6,0 6,1 "Harald Velner - insener üle poole sajandi". Inseneeria. 2008.
  7. "Eesti Teadusinfosüsteem".
  8. Harald-Adam Velner (2008). Ühe rändaja mälestusi. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
  9. "Tallinna Tehnikaülikooli publikatsioonid".
  10. "THE BALTIC SEA AWARD".
  11. "Aasta insener ja aasta tehnikaüliõpilane".
  12. "Veeteadlane pälvis kõrge aumärgi".
  13. "Eesti Looduskaitse Seltsi koduleht".

KirjandusRedigeeri

  • "Harald-Adam Velner – insener ja veeteadlane". Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn 1993
  • "Harald Adam Velner – engineer and scientist". Tõlkija Mare-Anne Laane. Tallinn Technical University. Tallinn 1994
  • "Velner, Harald-Adam". // Mereleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 474
  • "Harald-Adam Velner : bibliograafia". Koostajad ja toimetajad Mare Pärnapuu, Svetlana Krutova, Hille Hanni. TTÜ Keskkonnatehnika Instituut, Maa- ja Vesiteknikan Tuki ry. Tallinn 2015

VälislingidRedigeeri

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.