Karin Boye

Karin Maria Boye (26. oktoober 1900 Göteborg – 24. aprill 1941 Alingsås) oli Rootsi luuletaja ja romaanikirjanik.

Karin Boye
Karin Boye 1940. aastatel
Sünninimi	Karin Maria Boye
Sündinud	26. oktoober 1900 Göteborg
Surnud	24. aprill 1941 Alingsås
Kodakondsus	Rootsi
Tuntud teoseid	"Kallocain" (1940) "De sju dödssynderna" (1941)
Abikaasa	Leif Björk (1929–1932)
Elukaaslane	Gunnar Ekelöf, Margot Hanel (1932–1941)

Tema luuletused olid kirjutatud enda ülestunnistustest, sageli peegeldasid kirjutatud teosed meeleheidet, üksindust ja spirituaalset vabadust. Ta tutvustas Rootsi kirjanduses ka psühhoanalüütilisi ideid. Karin Boye oli ka Rootsi modernismi üks juhtivaid luuletajaid.

Elulugu

Päritolu

Boye sündis Göteborgis, kuid kasvas üles Stockholmis, kuhu tema perekond kolis aastal 1909. Kolimine oli tingitud isa ootamatust haigestumisest, mistõttu oli ta sunnitud pensionile jääma. Tema isa Carl Fredrik "Fritz" Boye oli ehitusinsener, kellel oli juhtiv ametikoht kindlustusfirmas. Vaatamata sellele oli ta isa emotsionaalselt ebastabiilne ning hoidis ka lastega teatud distantsi.

Ema Signe Boye oli tegev poliitikas. Tal oli kaks nooremat venda. 1903. aastal sündinud Sven ja 1904. aastal sündinud Ulf. Tema isa suri aastal 1927 vähki.

Noorus

Juba noore tüdrukuna alustas ta kirjutamist ning osales kultuuriteemalistel debattidel. Algselt huvitus ta usuteemadest, kuid hiljem mässas ta ka konservatiivse kultuuripoliitika vastu. Nooruses oli ta väga huvitatud budismist, kuid seejärel tunnistas ikkagi oma kristlikku kuuluvust. Samal ajal üritas ta selgust saada oma seksuaalsuses. Ta luges Vilhelm Ekelundi ja Viktor Rydbergi teoseid, mis rääkisid muinaskreeka maailmast, kus samasooline armastus oli lubatud ja polnud patt. "Ma ei tea, kas ma olen kristlane, aga ma tean, et kuulun Jumala juurde", nii kirjutas ta oma sõbrale aastal 1920.

Isiklik elu

Boye oli abielus Leif Björkiga aastatel 1929–1932, mõlemad kuulusid Clarte organisatsiooni, nende abielu näol oli tegemist pigem sõpradevahelise liiduga. Lapsi neil ei olnud. Hiljem oli Boye elukaaslaseks luuletaja Gunnar Ekelöfi, kellega Boye elas mõnda aega koos Stockholmis. Aastatel 1932–1941 oli tal suhe endast kümme aastat noorema Margot Haneliga, kes oli pärit Saksamaalt. Aastal 1934 kolis Boye tagasi Stockholmi, kus tal oli väike korter. Hiljem elas seal temaga ka Margot Hanel. Kuude möödudes muutus Hanel armukadedaks ja keelas Boyel oma varasemate kirjandussõpradega kohtuda. Hanelil tekkis krooniline haigus, mistõttu oli ta nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt Boyest sõltuv. 1929. aastal töötas Boye õpetajana Motalas ja aastatel 1937–1938 oli ta õpetaja Viggbyholmis. Hoolimata oma depressioonist oli Boye hinnatud õpetaja. Ta jättis õpetajaameti, sest tal tekkis närvipõletik.

Depressioon

1932. aasta jaanuaris tabas Boyed aga tõsine depressioon. Depressiooni tõttu mõtles ta tihti enesetapust. Samal kuul kolis ta Berliini ja alustas psühhoanalüüsi koos Freudian Walter Schindleriga. Schindler töötas Boyega kaks kuud ning märkis, et Boye näol oli tegemist raske patsiendiga, kel väga halb olukord. Väidetavalt oli Schindler tema seisundit arutanud ka enda kolleegiga, mainides, et see olukord ei lõpe hästi ja väitnud lausa, et Boye võtab endalt elu eelseisva kümne aasta jooksul. 1938. aasta suvel oli Boyel võimalus stipendiumi toetusel, mille ta sai Rootsi Akadeemiast, külastada Kreekat. Sel teekonnal peatus ta ka Viinis, Prahas ja Istanbulis. Tema hinge muserdas sel teekonnal nähtu, ta oli tunnistajaks juutide tagakiusamisele ja sakslaste sissetungile Tšehhoslovakkiasse. See kogemus ängistas tema vaimu sedavõrd, et ta ei olnud suuteline enam luulet kirjutama.

Hariduskäik

Karin Boye kuju Göteborgis

Boye käis eraalgkoolis Göteborgis. Boye lõpetas õpetajate kolledži aastal 1921. Oma edasiste õpingute osas pidi Boye vaagima, kas asuda õppima teoloogiat või psühholoogiat ja õpetajaametit. Ta teadis, et teoloogiat õppima asudes peaks ta loobuma oma seksuaalsest huvist naiste vastu, mis tema sõnadel oleks temas peituva kunstnikuhinge tapnud. Aastatel 1921–1926 õppis ta kreeka keelt ja skandinaavia keeli, keskendudes just islandi keelele, ta õppis ka kirjanduse ajalugu Uppsala Ülikoolis ja Stockholmi Ülikoolis. Oma magistrikraadi sai ta aastal 1928. Õpingute kõrvalt töötas ta ka sekretärina ja oli üliõpilaskogu president.

Looming

Uppsalas viibides ühines ta sotsialistliku Clarte organisatsiooniga, mille asutaja oli romaanikirjanik Henri Barbusse. Boye kirjutas selle organisatsiooni ajakirja tarbeks.

Tema varasemad luuletused olid mõjutatud budismist, hiljem oli tunda Schopenhaueri mõjutusi ning lõpuks ka Nietzsche mõju. Tema esimene kollektsioon "Moln" (1922) oli tulvil idealismist ja uue aja identiteedist. Järgnesid teosed "Gömda land" (1924) ja "Härdarna" (1927), kirjutised peegeldasid eluisu.

1930. aastatel pöördus Karin Boye tagasi proosa juurde. Tema debüütromaan "Astarte" (1931) võitis Skandinaavia romaanivõistlusel esikoha. 1934. aastal avaldatud teos "Kris" rääkis tema alter ego, Malin Frosti, religioossest kriisist ja lesbilisusest. Aastal 1931 lõi Boye koos Erik Mestertoni ja Josef Riwkiniga luuleajakirja "Spektrum", mille peamiseks ülesandeks oli T. S. Elioti ja teiste sürrealistide loomingu tutvustus Rootsi lugejatele. Aastatel 1932–1933 oli ta tegev ka ajakirja Arbetet juures. Karin Boye viimane teos "Kallocain" (1940) on ainuke, mis saavutanud tuntust ka mujal maailmas. Teos on tõlgitud nii saksa, prantsuse, inglise kui ka skandinaavia keeltesse. Boyel oli omal ajal suur mõju Skandinaavia luuletajatele.

Tema üheks paremaks teoseks on nimetatud postuumselt avaldatud teost "De sju dödssynderna" (1941). See räägib elust, surmast ja hävimisest.

Karin Boye kirjutisi võib tuua eeskujuks just tema teoste mitmekesisuse ja voolavuse poolest.

Surm

Boye sooritas enesetapu, võttes unetablette 24. aprillil 1941. Tema surnukeha leidis juhuslik mööduja pärast päevi kestnud otsinguid. Kuu aega hiljem tegi enesetapu ka Margot Hanel.

Valik teoseid

• "Moln" (1922)
• "Gömda land" (1924)
• "Härdarna" (1927)
• "Astarte" (1931)
• "Merit vaknar" (1933)
• "Kris" (1934)
• "För lite" (1936)
• "Ur funktion" (1940)
• "Kallocain" (1940)
• "Bebådelse" (1940)
• "De sju dödssynderna" (1941)