Tuvalu keel

Tuvalu keel (tuvalu keeles te nganana a te tuvalu) on Austroneesia hõimkonda Polüneesia keelte hulka kuuluv keel.

Tuvalu keel (te nganana a te tuvalu)
Kõneldakse	Tuvalus, Austraalias, Uus-Meremaal, Fidžil
Kokku kõnelejaid	13 080 (1998)
Keelesugulus	Austroneesia hõimkond  Malai-Polüneesia keeled   Kesk-Ida-Austroneesia keelkond    Kaug-Okeaania keeled     Polüneesia keeled       tuvalu keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	Tuvalu
Keelekoodid
ISO 639-3	tvl

Keelest üldiselt

Keelkond

Nagu kõik Polüneesia keeled, pärineb ka tuvalu keel Polüneesia algkeelest, mida esivanemad umbes 2000 aastat tagasi olevat kõnelnud. Austroneesia hõimkonda kuulub väga palju väikese kõnelejate arvuga keeli, kuid levinumatel on seevastu üle kümne miljoni kõneleja. Näiteks räägib maailmas räägitavuselt kaheksandal kohal asuvat malai keelt hinnanguliselt 180 miljonit inimest. Peamiselt Vaikse ookeani piirkonnas ja Kagu-Aasias räägitavatel keeltel on kokku ligikaudu 385 miljonit kõnelejat.

Keele ajalugu

Tuvalu keelt kõneleb 2000. aasta andmetel kokku umbes 9000 inimest Tuvalu riigi üheksal saarel. Igal saarel räägitakse eri tuvalu murret, kuid üksteisest arusaamist keeleliselt vähe erinevad murded ei raskenda. Kasvamas on tuvalukeelsed kogukonnad Fidžil, Uus-Meremaal ja Austraalias. Genealoogilisi sarnasusi on paljude teiste Polüneesia keeltega, kõige rohkem aga on tuvalu keelt mõjutanud samoa keel, kust on laenatud ka suur osa praegu kasutusel olevast sõnavarast. Sarnasusel arvatakse olevat ka selge põhjus: samoa keel oli 19.–20. sajandi jooksul Tuvalusse tee leidnud kristlike misjonäride asjaajamiskeel. Tuvalu keelele on avaldanud märkimisväärset mõju ka Mikroneesia keelte hulka kuuluv kiribati keel.

Keele olevik ja tulevik

Tuvalu rahvuskeelel on Tuvalus institutsionaalne staatus, kuigi inglise keele mõju globaliseeruva maailma survel kasvab pidevalt. Tuvalu riigi kirjasõnatraditsioon on alaarenenud seisus, tõlgitud on piibel. Keele ortograafiastandardit pole välja arendatud, vaitupu ja funafuti dialektid on aga 20. sajandi esimesest poolest saadik saarestikus prevaleerinud ning valdavalt peetaksegi neid kaht dialekti koos tuvalu keele normiks. Tuvalu keel kasutab ladina tähestikku. Keelel pole oma sõnaraamatut ning kui inglise keelest laenamine jätkub samas tempos, võib keelt tulevikus ohustada pidžinkeele staatus.

Fonoloogia ja foneetika

Tuvalu keeles on viis vokaali (/i/, /e/, /a/, /o/, /u/) ja sõltuvalt murdest kas kümme või üksteist konsonanti (/p/, /t/, /k/, /m/, /n/, /f/, /v/, /s/, /h/, /l/ ja /ŋ/). Eranditeta lõpeb iga sõna tuvalu keeles vokaaliga. Rõhk on alati sõna eelviimasel silbil, välja arvatud juhul kui sõna lõpus on pikk vokaal. Foneem /ŋ/ kirjutatakse kui ⟨g⟩, mõnes dialektis ka kui ⟨ng⟩. Tuvalu keeles ei esine diftongi, seega artikuleeritakse iga vokaal eraldi. Näiteks sõna taeao (homme) hääldame [ta-eh-ah-o(r)], justnagu koosneks sõna neljast eri silbist. Sageli võib kas lühike või pikk konsonant sõna algul tähendust täiesti muuta, näiteks nofo (istun) ja nnofo (istume) või mmala (üleküpsenud) ja mala (katk). Vokaali pikkus eristab sageli nii tähendust kui nuumerust. Samuti pikendatakse vokaali millegi rõhutamisel.

Hääldus

Foneeme /f/ ja /v/ hääldatakse õigesti, kui viiakse alahuul õrnalt kokku ülahuule, mitte ülemiste hammastega. Foneem /s/ hääldub pigem eesti keele /š/ sarnaselt. Foneemi /t/ loomuliku kõla saavutamiseks tuleks kurgulage puudutada terve keelepinnaga, mitte ainult keeletipuga, ⟨ng⟩ ehk ⟨ŋ⟩ hääldub nagu meie foneemide /n/ ja /g/ kooslus, näiteks sõnas ⟨king⟩. Ülejäänud foneemid häälduvad eesti keele foneemide sarnaselt.

Sageli välditakse reduplikatiivse silbi artikuleerimist ja tehakse reduplikatiivsele silbile eelneva silbi konsonandi kohal väike paus ja hääldatakse see seejärel jõulisemalt välja. Näiteks sõna fakakai (küla) hääldatakse kui [fakai], aga foneemi /k/ hääldusel tehtud pausile järgneb järelejäänud sõnaosa intensiivsem artikulatsioon.

Morfosüntaks

Fusioonitüübilt on tuvalu keel segatüüpi keel. Esineb nii muutumatuid sõnu kui aglutineeruvaid morfeeme. Pöörde- ja käändelõppude ning muude grammatiliste funktsioonide rolli täidavad adpositsioonid, vahel ka afiksid.

Noomenite pluurali markeerimiseks kasutatakse reduplikatsiooni ja/või pikendatakse vokaali, nt fafine (naine) ja faafinee (naised) või tangata (mees) ja taangata (mehed). Nuumeruse määrab sageli ka noomenit saatva sõna muutumine, nt tona vae (tema jalg) ja ona vae (tema jalad). Reduplikatsiooni, harva ka afikseid, kasutatakse veel tegevuse korduvuse näitamiseks, augmentatiivi-deminutiivi, passiivikonstruktsioonide, aga ka hoopis uue tähendusega sõnade moodustamiseks. Tuvalu keel kasutab pluurali ja singulari eristamiseks kolmendsüsteemi singular-duaal-pluural. Tuvalu keeles puudub morfoloogiline muutekategooria SUGU, kuigi eri soost olendite tähistamiseks on kasutusel ka eri sõnad, nt tamatangata (poeg) ja tamafine (tütar).

Morfoloogiliselt imperatiiv singularis ja pluuralis ei eristu: tuku ki a ia (anna see talle!), tuku ki loto i te fale (paigutage see majja!).

Artikkel

Singulariartiklid on te, se, a ning pluuraliartiklid ni, ne, a. Te on justkui võrdväärne inglise keele the’ga ning se samane inglise keele a ja an’iga. Artiklit a kasutatakse inimeste nimede ja personaalpronoomenite ees, eriti kui ta järgneb prepositsioonile ki, millel on ühiseid jooni inglise keele to’ga (väljendab liikumist millegi või kellegi poole, eesmärgipärasust). Ni ja ne on võrreldavad meie sõnaga mõned ja pluuraliartikkel a on artikli te pluurali vorm.

Kuigi artiklit se võib võrrelda inglise keele a ja an’iga, pole suhe alati nii üksühene. Konkreetsed nüansid tulevat põhjaliku tuvalu keele käsiraamatu koostaja Donald Gilbert Kennedy arvates ilmsiks vaid tuvalu keele kontekstis viibides. Suurel enamikul juhtudest aga kasutatakse indefiniitset artiklit siis, kui kõnealune pole retsipiendile teada.

Pronoomen

Erinevalt eesti keelest, mis võimaldab kontrasteerida ainult kaht eri kaugust või tuntuse astet (nt siin ja seal või see ja too), on tuvalu keeles kasutusel ternaarne demonstratiivpronoomeni jaotus. Demonstratiivpronoomenid on homonüümsed relatiivpronoomenitega. Personaal- ja possessiivpronoomenid on kirjakuju poolest üksteise sarnased ning jagunevad esimese isiku puhul inklusiivseiks ja eksklusiivseiks.

KES?	Ainsus	Kaksus	Mitmus
I isik, inklusiivne (mina, meie)	au, aku	taaua	taatou
I isik, eksklusiivne	–	maaua	maatou
II isik (sina, teie)	koe	koulua	koulou
III isik (tema, nemad)	a ia, ia	laaua	laatou

KELLE OMA?	Ainsus	Kaksus	Mitmus
I isik, inklusiivne (minu, meie)	aku, taku	te ta, ta	te tou, tou
I isik, eksklusiivne	–	te ma, ma	te motou, motou
II isik (sinu, teie)	tau, au	te lu, lu	te otou, otou
III isik (tema, nende)	tana, ana	te la, la	te lotou, olotou

Pronoomeneid ei kasutata viitamaks elutuile esemeile.

Verb ja adjektiiv

Adjektiivid tuvalu keeles on ühtlasi ka verbid ja need adjektiivid, mis pole verbid, pole adjektiivid selle sõnaliigi ranges mõttes, nt te fale vaka (kanuumaja), kus "kanuu" pole adjektiiv tema tüüpilises tähenduses, kuigi "kanuumaja" võiks vastata küsimusele "missugune maja?". Keeles on palju olekut kirjeldavaid verbe, mis inglise keelde tõlkides oleksid hoopis adjektiivid. Vahe verbi ja adjektiivi vahel võib ilmneda siis, kui verb või aspekt on markeeritud, vastasel juhul aitab kontekst.

Adjektiiv väljendab artikli te abil omadusenime, nt vave (kiire) ja te vave (kiirus). Adverbid moodustatakse prefiksi faka- lisamisel adjektiivile, nt lelei (hea) ja fakalelei (hästi) või atamai (vilunud) ja fakaatamai (vilunult). Verbist/adjektiivist võib kergesti teha noomeni, lisades sufiksi -ga.

Konjunktsioon

Konjunktsioonil ja on tuvalu keeles verbide, noomenite ja numeraalide ühendamisel erinev vaste: kave ki tena fale kae tuku ki te ia (vii see tema majja ja anna see talle!), angafulu ma lima (kümme ja viis ehk viisteist), aumai te takafi mo te alunga (too (mulle) matt ja padi!).

Sõnajärg

Tuvalu keele sõnajärjes pole kokkuleppele jõutud. The World Atlas of Language Structures väidab Niko Besnier’ raamatule Tuvaluan: A Polynesian Language of the Central Pacific tuginedes, et keel kasutab OVS-sõnajärge. Besnier’ andmed näitavad, et OVS-sõnajärg on statistiliselt küll prevaleeriv, kuid praktiliselt on keeles sõnajärg vaba. Mitmed teadlased on keele sõnajärjeks pidanud ka SVO- või VSO-sõnajärge. Tuvalu keel on maailmas unikaalne keel, kuna kasutab ühena vähestest OV-sõnajärje juures suurel hulgal prepositsioone.

Kuuluvust väljendab eesti keelele vastupidine sõnajärg (mitte arsti sinised prillid, vaid prillid sinised arsti). Adjektiiv, adverb ja demonstratiivpronoomen järgnevad alati noomenile. Küsisõna kas? keeles puudub. Küsilause moodustub sõna algusest lõppu tõusva intonatsiooni abil. Muude küsisõnade asukoht lauses sõltub praktiseeritavast sõnajärjest. OVS-sõnajärje puhul: kui küsida keda sa lõid?, oleks keda lause alguses (sest on siin sihitis ehk objekt ehk patsient); kui küsida kes teda lõi?, oleks kes lause lõpus (sest on siin alus ehk subjekt ehk kogeja).

Afiks

Tuvalu keeles on mõningail afikseil oluline grammatiline ja/või semantiline roll:

• (a) distributiivne prefiks taki-, nt tolu (kolm) ja takitolu (kõik kolm) või tasi (üks) ja takitasi (igaüks);
• (b) kausatiivne verbiloomeprefiks faka-, nt oti (lõpetatud, valmis) ja o fakaoti (lõpetama) või mau (parandatud, korras) ja o fakamau (parandama);
• (c) prefiksil faka- on veel teinegi roll: adjektiivile liitudes muutub sõna viisi- või seisundimäärsõnaks, nt vave (kiire) ja fakavave (kiiresti);
• (d) kuigi passiivi geenus on keelest peaaegu kadunud, võib seda väljendada verbi aktiivsele vormile liituvate sufiksitega -ia, -tia, -sia;
• (e) sufiks -ngofie implitseerib millegi headust, meeldivust, kergust, nt te mata (nägu) ja matangofie (ilus) või o maua (saama) ja mauangofie (kergesti saavutatav, kerge omistada);
• (f) sufiks -ngata implitseerib millegi halbust, ebameeldivust, ränkust, nt o fai (tegema, valmistama) ja faingata (raske, keeruline);
• (g) sufiks -ga muudab verbi või adjektiivi noomeniks.

Komparatsioon

Keeleliselt on kompareerides rõhk pigem sellel, kellega võrreldakse, mitte keda võrreldakse. Kui tahta näiteks võrrelda ahvi ja kassi tugevust, võime eesti keeles öelda nii ahv on tugevam kui kass kui ka ahv on kassist tugevam, tuvalu keeles aga on võimalik vaid viimane variant.

Komparatiivi ja superlatiivi väljendavad tuvalu keele rääkijad adverbidega atu, ake, aka (komparatiiv) ja sili, tomua, ki (superlatiiv), nt e loa aka te lakau nei (see pulk on pikem) või te tangata tomua i te lasi (ülisuur mees, tõesti!).

Mitmesugust

Modaalsust väljendatakse eesti keele sarnaselt verbidega. Episteemilist võimalikkust väljendatakse sõnadega võib-olla, ebatõenäoline, võimalik jne. Eristuvat indefiniitset pronoomenit keegi või midagi ei ole, kuid sarnane sõna moodustatakse mitmest eri sõnast analoogselt inglise keele sõnaga someone (some+one). Keeles pole verbi olema üksühest vastet, verbi eksisteerima vasted on e iai ja e isi.

Eufoonia

Et taotleda heakõla, on keeles tarvitusel mitmed võtted:

• (a) kui possessiivpronoomenid toku, taku, tou, tau, tona, tena järgnevad sõnale, mis sisaldab foneemi /s/, muutub ka possessiivpronoomen: soku, saku, sou, sau, sona, sena;
• (b) reduplikatiivsete silpide artikuleerimist võib sellele silbile eelneva sulghääliku hääldamispausiga vältida;
• (c) definiitne artikkel te liidetakse sõnaga, kui see algab /t/-ga: te tagate > ttagate (mees);
• (d) verbi o fano (minema) koos sõnadega atu (ära), ake (üles) ja aka (alla) lühendatakse fanatu, fanake, fanaka.

Numbrid

1 – tasi; 2 – lua; 3 – tolu; 4 – fa; 5 – lima; 6 – ono; 7 – fitu; 8 – valu; 9 – iva; 10 – augafulu/sefulu; 20 – lua ngafulu; 30 – tolu ngafulu; 100 – se lau; 125 – se lau lua ngafulu ma lima; 1000 – afe.

Järgarvud moodustuvad, kui lisada numeraalile ette definiitne artikkel te.

Kui nuumerus käib lauses või lausungis inimese kohta, asetseb selle ees prepositsioon toko, nt te tokotolu o tangata (kolmas inimene).

Keelenäited

• (a) a masi seki kai nee au (mina ei söönud küpsiseid) – hea näide OVS-sõnajärjest. Lauses asub eitust väljendav seki objekti masi ja verbi kai vahel, nee väljendab ergatiivsust ja au singulari esimest isikut;
• (b) a mea katoa e’ togi ne te fafine tenei (see proua (seal) maksab kõige eest);
• (c) a ko ne tele aia? (miks sa jooksid?);
• (d) ne kilo ifo matou, tenei e kake aka o salasala ki a matou (me vaatasime alla ja seal ta oli – meid otsides üles ronimas);
• (e) ke tu ake! (jätkugu tants – korrata!) – ke väljendab siin tingivat kõneviisi;
• (f) au e fia fai ki a koe (ma armastan sind, romantiliselt armukesele) / au e alofa ki a koe (ma armastan sind, platooniliselt sõbrale);
• (g) a ia e supa ki (ta on ülimalt rumal);
• (h) a fea? (mis kell? tuleviku kohta) / ana fea? (mis kell? mineviku kohta);
• (i) tape! (suurepärane!).