Pidžin (inglise keeles pidgin) on segakeel, mis tekib eri emakeelte kokkupuutel.

Pidžinile on iseloomulik, et see ei ole ühegi inimese emakeel; seda räägitakse teise keelena. See tekib, kui eri keelte kasutajad ei oma kindlat lingua franca't, kuid neil on vajadus omavahel suhelda. Tüüpiliselt tekivad pidžinkeeled kohtades, kus käib tihe kaubanduslik suhtlus (nt sadamates).

Sel on enamasti väike sõnavara ja lähtekeeltega võrreldes lihtsam grammatiline struktuur (näiteks võib puududa sõnamuutmine) ja häälikusüsteem. Tüüpiline on, et nimisõnad ei käändu ja tegusõnad ei pöördu. Kui nt eesti keeles öeldakse: "Poiss ütles, et läheb koju.", siis eesti pidžinis öeldakse sama lause: "Poiss ütlema minema kodu."

Pidžin ei ole tavaliselt inimese emakeel, kuid leidub piirkondi, kus see on kogukonna põhiline keel (nt tok-pisini keel Paapua Uus-Guineas). Enamasti kujunes pidžin välja sadamalinnades. Samas võib pidžin võib kujuneda lapse emakeeleks, kui vanemad seda talle algusest peale õpetavad.

Kui pidžin laieneb mingi rühma rahvuskeeleks ja selle sõnavara ja grammatika täieneb, siis nimetatakse seda sageli kreoolistunud keeleks ehk pidžinit, mida kõneldakse emakeelena, nimetatakse kreoolkeeleks. Pidžinkeeled kipuvad siiski kreoolkeeleks arenemise asemel välja surema.

Vaata ka

muuda

Allikas

muuda
  • Keel ja ühiskond: gümnaasiumiõpik. Tallinn: Maurus 2017.