Lingua franca viitab mis tahes keelele, mida kasutatakse suhtlemiseks inimeste vahel, kes ei jaga emakeelt ja kasutavad omavahelises suhtluses üht kindlat, suurt ja prestiižset keelt, millel on poliitiline või kultuuriline mõju.

Kui rahvuskeel on konkreetse geograafilise kogukonna emakeel, kasutatakse lingua franca't esialgse kogukonna piires kaubanduslikel, religioossetel, poliitilistel või akadeemilistel põhjustel, mõnikord ärilistel põhjustel (nn kaubanduskeeled), aga ka kultuurilistest ja halduslikest mugavustest ning teabevahetuse vahendina eri rahvuste teadlaste vahel. Keelekontakt ei ole seotud lingua franca'ga. Keelekontakt juhtub juhul, kui eri keelt rääkivad kogukonnad käivad tihedalt läbi ja inimesed muutuvad mitmekeelseks ilma lingua franca'ta.

Termini ajalugu muuda

Lingua franca tähendab ladina keeles 'frankide keel', algselt viitas see kaubanduskeelele, mida kasutati 11.–19. sajandil Vahemere piirkonnas. Otsest seost frankide hõimuga sel keelel siiski ei olnud, sest frankideks nimetati hilis-Bütsantsis kõiki lääneeurooplasi. See kaubanduskeel oli pidžin, mis põhines algul peamiselt Põhja-Itaalia ja oksitaaniromaani keeltel, hiljem rohkem hispaania ja portugali keelel. Keel laenas ka berberi, türgi, prantsuse, kreeka ja araabia keelest.

Hiljem laiendati seda terminit kõigile taolistele abikeeltele, lõpuks ka mittepidžinitele.

Tänapäevane kasutus muuda

Ladina keel on tänapäeval kasutuses teaduse lingua franca'na. Igapäevases keelekasutuses on selleks keeleks saanud inglise keel. Tänapäevaseks lingua franca'ks oli loodud esperanto, kuid see keel ei suutnud end maailmale tõestada.

Ohud muuda

Lingua franca võib põhjustada keelelisi vigu ja kaheti mõistmist. Kaheti mõistmise vead tekivad enamasti otsetõlkest.

Kirjandus muuda

  • Martin Ehala, Külli Habicht, Petar Kehayov, Anastassia Zabrodskaja. "Keel ja ühiskond". Mauruse Kirjastus 2017 (39 lk)

Vaata ka muuda

Välislingid muuda