Eesti Kirjanike Liit

(Ümber suunatud leheküljelt Kirjanike Liit)

Eesti Kirjanike Liit (lühend EKL) on Eesti kirjanike, kirjanduskriitikute ja tõlkijate kutseliit.

Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjanike Liidu hoone Harju tänaval
Lühend EKL
Asutatud 1922
Peakorter Harju 1, Tallinn
Ametlikud keeled eesti keel
Esimees Tiit Aleksejev
Veebileht www.ekl.ee

Ajalugu muuda

Eesti Kirjanikkude Liit asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna raekojas eesti kirjanike III kongressil. Liikmeid oli tollal 33. Juriidiliselt oli liidu asukohaks aastani 1927 Tallinn, hiljem Tartu. Eesti Kirjanikkude Liit tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusraha leidmisega.

Pärast Eesti okupeerimist ja liitmist NSV Liiduga kuulutati Eesti Kirjanikkude Liit 19. oktoobril 1940 likvideerituks. Selle asemele hakati ette valmistama Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu loomist ning see asutatigi Moskvas 8.–9. oktoobril 1943 toimunud konverentsil. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimeseks juhiks sai Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares. Seda nime kandis liit kuni 1958. aastani, seejärel anti organisatsioonile nimeks Eesti NSV Kirjanike Liit, mis püsis Nõukogude okupatsiooni lõpuni.

4. mail 1950 kustutati Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk, Leo Anvelt, Agnes Taar ja Aleksander Tassa.

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 juhtis Eesti Kirjanikkude Liidu tegevust algul kolmeliikmeline juhatus, mille eesotsas seisis Albert Kivikas. 1943. aastal lubati Eesti Kirjanikkude Liidu kui apoliitilise organisatsiooni tegevus Eestis taastada. Organisatsiooni esimeheks valiti Gustav Suits.

1945. aastal loodi Stockholmis sinna põgenenud kirjanike poolt Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeesteks olid August Mälk (1945–1982), Kalju Lepik (1982–1999) ja Enn Nõu (1999–2000)[viide?].

1991. aastal nimetati Eesti NSV Kirjanike Liit ümber Eesti Kirjanike Liiduks.[viide?] 2000. aasta oktoobris saatis Välismaine Eesti Kirjanike Liit end laiali ning selle liikmed astusid Eesti Kirjanike Liitu kodumaal.[viide?] Mais 2020 oli Eesti Kirjanike Liidul 331 liiget.[1]

Kirjanike Liidu juhtimine muuda

Kirjanike Liitu on juhtinud põhikirja järgi peakoosolek (üldkoosolek) ja juhatus, tegevuse kontrollimiseks on peakoosolekul valitud revisjonikomisjon.[2] Kuni 1940. aastani valiti Kirjanike Liidu juht juhatuses vabalt, ilma välise sekkumiseta. Saksa okupatsiooni ajal tegutses kolmeliikmeline juhatus. Nõukogude okupatsiooni ajal ulatus NLKP kaadripoliitika ka kultuuri valdkonda. Kõik Kirjanike Liidu esimehed alates 1943. aastast kuni Eesti iseseisvuse taaskehtestamiseni olid NLKP liikmed. Vastavalt partei kaadripoliitikale esitas EKP Keskkomitee oma soovitusi. 1980. aastatel, pärast Karl Vaino ja Rein Ristlaane võimuletulekut, toimus suur kaadrivahetus, mida sooviti ka kultuuriasutustes ja -organisatsioonides. 1983. aastal läksid NLKP liikmed, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid Jaak Jõerüüt ja Arvi Siig EKP Keskkomitee sekretäri Ristlaane juurde ultimatiivse sooviga, et Kirjanike Liidu juhatuse esimees Paul Kuusberg peab lahkuma või lahkuvad nemad ja leppisid temaga kokku, et juhatuse esimeheks saab Vladimir Beekman.[3]Kui Beekman oli rääkinud teda juhatuse esimeheks soovinud Ristlaanega ja Jõerüüdi ning Siiaga, jäi ta nõusse. 17. oktoobril 1983, pärast seda, kui "Kuusbergi ja Remmelgaga (viimane oli Kirjanike Liidu juhatuse esimehe asetäitja) oli küllap Ristlaan kui mitte Vaino ise läbi rääkinud" ja "nad esitasid lahkumispalve", valiti juhatuse esimeheks Vladimir Beekman. Beekman jäi seejuures siiski "palgalehelt välja" ja administratiivsele tööle Kirjanike Liidu juhatuse palgalise sekretärina Rein Saluri.[4] NLKP kontrolliv ja määrav tegevus Kirjanike Liidus lõppes alles 1990. aastate tulekuga, selleks ajaks oli osa NLKP liikmeid-kirjanikke parteist ise välja astunud.

Kirjanike Liidu väljaanded ja kirjastustegevus muuda

27. aprillil 1923 nägi ilmavalgust EKL-i väljaanne kirjandusajakiri Looming.

Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus alustas tegevust Tallinnas pärast seda, kui 13. detsembril 1926 valitsuse poole pöördumise järel saadi kirjastustegevuse alustamiseks rahalist toetust.

1989. aasta aprillist ilmub Kirjanike Liidu kuukiri "Akadeemia".

2014. aastast ilmub Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahh "Tõlkija hääl".

Esimehed muuda

Eesti Kirjanikkude Liit

Välismaine Eesti Kirjanike Liit

Eesti Nõukogude Kirjanike Liit ja Eesti NSV Kirjanike Liit

Eesti Kirjanike Liit

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. http://www.ekl.ee/
  2. Katrin Raid, "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922-1940", EKL, Tallinn [[2002], lk. 174–175
  3. Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 161.
  4. Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 165.

Kirjandust muuda

  • Katrin Raid, "Seiku Eesti Kirjanike Liidu algusaegadest" – Keel ja Kirjandus 1997, nr 10, lk 649–660
  • "Eesti Kirjanikkude Liit 75". Koguteos, koostanud Ülo Tuulik, EKL, Tallinn 1997
  • Katrin Raid, "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922-1940", EKL, Tallinn 2002
  • Toomas Karjahärm. "Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953)" [1]Acta Historica Tallinnensia 2006, 10, lk. 142–177

Välislingid muuda