Enn Nõu

Eesti kirjanik

Enn Nõu (sündinud 2. oktoobril 1933 Tallinnas) on eesti kirjanik ja arstiteadlane.[1] Tema isa oli Joosep Nõu.

Enn Nõu (september 2011)

Enn Nõu õppis Tallinna 28. algkoolis. 1944. aastal põgenes ta koos perega Rootsi. Aastatel 19531961 õppis ta Uppsala Ülikooli arstiteaduskonnas; 1978. aastal sai meditsiinidoktori kraadi. Ta on töötanud arstina mitmes Uppsala Ülikooli kliinikus ja dotsendina Uppsala Ülikoolis.[2]

Ta on oma teostes käsitlenud muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevust.

Enn Nõu valiti 1966., 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Teoseid muuda

  • "Pidulik marss" (1968, 1992)
  • "Vastuvett" (1972, 1995)
  • "Lõigatud tiibadega" (1976, 1994)
  • "Pärandusmaks" (1976, 1994, ühes raamatus "Lõigatud tiibadega")
  • "Nelikümmend viis" (1984, 1996)
  • "Koeratapja" (1988, 1993, 2009)
  • "Presidendi kojutulek" (1996)
  • "Mõtusekuke viimane kogupauk" (2005)
  • "Vabariigi pojad ja tütred I osa" (2010)
  • "Vabariigi pojad ja tütred II osa" (2011)
  • "Vabariigi pojad ja tütred III osa" (2012)
  • "Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suvi" (2013)
  • "Saaremaa eleegia" (2015)
  • "Poisteraamat" (2016)
  • "Elu ja aeg" (2019)
  • "Ufa umbsõlm" (2020)
  • "Ülestähendusi ajast ja elust" (2023)
  • "Tont teab" (novelliantoloogia; toimetaja ja kaasautor; 1968)
  • "Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992" (Ajalooartiklite ja dokumentide koguteos; toimetajad Mart Orav ja Enn Nõu; Enn Nõu kaasautor; 2004)
  • "Kuusteist Eesti kirja" (antoloogia, kaasautor, 2018)

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Enn Nõu abikaasa on kirjanik Helga Nõu.

Viited muuda

  1. Eesti entsüklopeedia, 14. kd,
  2. Eesti kirjarahva leksikon, ISBN 545002357X.
  3. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid muuda