Enn Nõu

Eesti kirjanik

Enn Nõu (sündinud 2. oktoobril 1933 Tallinnas) on eesti kirjanik ja arstiteadlane.[1] Tema isa oli Joosep Nõu.

Enn Nõu õppis Tallinna 28. algkoolis. Aastal 1944 põgenes ta koos perega Rootsi. Aastatel 19531961 õppis ta Uppsala Ülikooli arstiteaduskonnas; 1978. aastal omandas meditsiinidoktori kraadi. Ta on töötanud arstina mitmes Uppsala Ülikooli kliinikus ning dotsendina Uppsala Ülikoolis.[2]

Enn Nõu september 2011

Ta on oma teostes käsitlenud muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevust.

Enn Nõu valiti 1966., 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

TeoseidRedigeeri

  • "Pidulik marss" (1968, 1992)
  • "Vastuvett" (1972, 1995)
  • "Lõigatud tiibadega" (1976, 1994)
  • "Pärandusmaks" (1976, 1994, ühes raamatus "Lõigatud tiibadega")
  • "Nelikümmend viis" (1984, 1996)
  • "Koeratapja" (1988, 1993, 2009)
  • "Presidendi kojutulek" (1996)
  • "Mõtusekuke viimane kogupauk" (2005)
  • "Vabariigi pojad ja tütred I osa" (2010)
  • "Vabariigi pojad ja tütred II osa" (2011)
  • "Vabariigi pojad ja tütred III osa" (2012)
  • "Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suvi" (2013)
  • "Saaremaa eleegia" (2015)
  • "Poisteraamat" (2016)
  • "Elu ja aeg" (2019)
  • "Ufa umbsõlm" (2020)
  • "Tont teab" (novelliantoloogia; toimetaja ja kaasautor; 1968)
  • "Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992" (Ajalooartiklite ja dokumentide koguteos; toimetajad Mart Orav ja Enn Nõu; Enn Nõu kaasautor; 2004)
  • "Kuusteist Eesti kirja" (antoloogia, kaasautor, 2018)

TunnustusRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Enn Nõu abikaasa on kirjanik Helga Nõu.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti entsüklopeedia, 14. kd,
  2. Eesti kirjarahva leksikon, ISBN 545002357X.
  3. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4032

VälislingidRedigeeri