Vikipeedia

Keskaegsed kivilinnused Lätis

Keskaegsed kivilinnused Lätis said oma alguse seoses ristiusu sihikindla levitamise algusega Kesk-Euroopast saabunud kaupmeeste ja mungaordude preestrite eestvõttel.

Lätis asuvad kivilinnused ja sakslaste valdusse kuuluvad teadaolevad kohalike rahvaste puitlinnused 1185–1230

Eellugu muuda

 
Lübecki linna vapp

1156. aasta paiku avastasid Läänemere edelarannikule välja murdnud Bremeni saksa kaupmehed enda jaoks hilisema Vana-Liivimaa piirkonna[1], jõudes oma kaubalaevadega mööda Läänemere lõunarannikut seilates algul Liivi sadamani Kuramaal Liibavi (praeguse Liepāja) kohal, ja sealt edasi piki rannikut üle Kolka nina Väina jõe suudmesse. Sinna jooksid juba vanast ajast kokku ümberkaudsetest piirkondadest kauba- ja sõjateed. Põhjast läbi koivaliivlaste maade tuli maantee eestlaste juurest, kirdest läbi lätlaste maade ja Atsele Pihkva slaavlaste juurest, Väina jõe keskjooksult mööda jõge veetee Polotski slaavlaste juurest; kagus asusid seelid, lõunas semgalid, kes liiklesid mööda Väina vasakpoolset lisajõge Lielupet (Bullupe, Bolderaja), läände jäid kurelased ja Kuramaa liivlased, kelle juurest tuli ühendustee piki liivaranda tänase Jūrmala kohal. Väina jõe suudmeala asustasid väinaliivlased, kellel oli seal ka suur Daugmale muinaslinnus ja kaubitsemisplats. Ilmselt oli neid nn rahvusvahelisi turuplatse sealkandis mitmel pool Väina jõe ääres, kus aga laevadel vähegi soodsam sadamakoht leidus.

1159. aastal taasasutati kuningas Heinrich Lõvi toetusel Trave jõe suudmesse vahepeal hävitatud Lübecki linn. 1180. aastatel arenes Warnowi jõe suudme vasakkaldale tekkinud linnuse ja turuplatsi kõrval olnud asulast Rostocki linn. XIII sajandi algul laienes saksa asustus mööda Läänemere lõunakallast ida poole ja sellal tekkisid järjest mitmed tulevased kuulsad Hansa sadamalinnad, nagu Wismar ja Stralsund, mida ristisõdijate koged said iga-aastaste üle Läänemere suunduvate ristretkede lähtebaasina kasutada.

Millalgi XII sajandi teisel poolel röövisid Ugandi maakonna eestlased ilmselt kusagil Atsele piirkonnas suurt saksa kaupmeeste kaubavoori, mis liikus Väina suudmest mööda külmunud Koivat Pihkva ja Novgorodi poole. Kaupmehed tapeti, kallihinnalised kaubad võeti endale. Arvatakse, et teave kaubavoorist tuli liivlaste käest eestlastele ette. See oli valus löök vastasutatud Lübeckile ja sakslased tuletasid seda hiljem veel korduvalt eestlastele meelde.

 
Paavst Coelestinus III tunnustab Saksa ordut, 1192 või 1196

1170. aastal rüüstasid kuralased ja saarlased kroonik Saxo Grammaticuse andmetel Taani aladel. Eesti mereröövleid oli tõenäoliselt ka 1187. aastal Kesk-Rootsi pealinna Sigtuna hävitanud "idatee meeste" hulgas. Läti Henriku kirjeldustes 13. sajandi algupoolest mainitakse korduvalt saarlaste röövretki Skandinaaviasse, nagu ka merelahinguid kuralaste ja saarlastega Ojamaa (Gotlandi) lähedal ja Läänemere idarannikul[2]. Teada on, et Taani kirikutes loeti eestpalveid, et "idaviikingid jälle kirikuid ja kihelkondi röövima ei tuleks!". Veel 1203 käisid saarlased Taanis Listerby piirkonda röövimas.

XII sajandi lõpuks olid Põhja-Saksamaa rannikualadel elavad slaavi hõimud vendid ja ljuuditšid allutatud ja suuremalt jaolt ristiusustatud, nüüd oli aeg lõpetada paganlike "idaviikingite" marodööritsemine läänepoolsete kristlike valitsejate valdustes ja kindlustada ka kaubateid Läänemere idarannikul. Sinna suundus nüüd sakslastest, taanlastest ja rootslastest vallutajate võidujooks.

Piiskop Meinhardi ja Bertholdi aeg, esimesed linnused. Seosed taanlastega muuda

 
Üksküla kiriku ja linnuse varemed, august 2008

1184. aastal saabus koos saksa kaupmeestega Väina jõe suudmesse misjonitegevusele ka augustiinlaste ordu munk Meinhard von Segeberg, kes tollal oli juba ligi 60 aastane elatanud mees[3]. Mõnede kroonikute väitel hakkas ta liivlaste juures käima juba 1180. aastate alguses[4]. Tal oli kooskõlastus rahumeelseks ristiusu jutlustamiseks ka Polotski vürstilt, kellele liivlased väidetavalt andamit maksid. Ta liikus laevaga mööda Väinat u 45–50 km ülesvoolu ja valis misjonitegevuseks jõe põhjakaldal asuva väinaliivlaste Üksküla asula, kuhu ehitas ka puukiriku. Järgmisel talvel sattus piirkond leedulaste rünnaku alla, kirik põletati ja mitmetest julgeolekukaalutlustest lähtuvalt otsustati rajada vastristitud liivlastele kaitseks mõned kivilinnused. 1185. aasta suvel toodi Ojamaalt müürsepad ja Liivimaa esimese kivilinnuse – Üksküla linnuse ehitus võis alata. Arvatakse, et püstitati väike tornlinnus. Töötati ilmselt kiiresti ja suurte jõududega, sest samaks sügiseks pidi linnuse I järk juba valmis olema, kui semgalid seda samal ajal ründasid ja laevaköitega jõkke püüdsid vedada. Linnuses olnud kaupmehed, kiviraiujad ja preestrid pidid ühtlasi olema ka sõdurid, kuna nad ambudega nooli lastes semgalite rünnaku tagasi lõid[3]. On muidugi kaheldav, et ühe aastaga tornlinnus valmis ehitati, seda just lubimördi aeglase kuivamise tõttu. Ilmselt ehitati see valmis järgnevate aastate jooksul, või siis alustati ehitamist krooniku kirjapandust mõned aastad varem. Arvatavasti juba Meinhardi ajal väljaehitatuna, kujutas linnus endast kiriku ja 8 m laiuse ruudukujulise elutorni ühendatud kaitserajatist, mida ümbritses ka ringmüür, kuhu hädaohu korral said varjuda ka ümberkaudsed liivlased. Eeslinnuses paiknesid ka kaev ja keldrid[5]. 1185–1202 tegutses linnuses olev Püha Neitsi Maarja kirik ka kui Liivimaa esimene Üksküla toomkirik.

 
Näiteid tsistertslaste ehituskunstist – Loccumi kloostri kirik, vaade ida suunas altarile. Interjöör meenutab ka Eesti keskaja sakraalarhitektuuri

1186. aasta talvel oli Meinhard Bremenis, kus sealne peapiiskop Hartwig II ta esimeseks Üksküla piiskopiks pühitses. Ilmselt samal aastal hakati Mārtiņsala saare kirdeküljele Väina jõel ehitama liivlastele ka teist – Holmi linnust (Kirchholm), mis väidetavalt ka samal aastal valmis. Ilmselt siiski aastaid hiljem, 1195. aasta paiku, kui liivlased, olles mõlemad linnused oma valdusse saanud, piiskop Meinhardit ja teisi sakslasi enam maalt välja ei tahtnud lubada[6]. See oli nelinurkne ruudukujuline kastell, mille põhjanurgas asetses torn. Holmi linnuse õue pindala oli 1150 m² ja seda ümbritses rohkem kui kolme meetri paksune müür ja puidust kaitseehitised piki jõeäärt. Linnuse territooriumil asus 6 hoonet, palju tulekoldeid ja toiduvalmistamiskohti, 7 m sügavune kaev ning linnuse keskel ilma ehitisteta, tõenäoliselt kogunemiskohana kasutatud ala. Baltisaksa ajaloouurijate arvates valmis linnus 1188. aastal[7]. Ükskülast jäi Holm umbes 10 km Väinat mööda mere poole. Viimase aja ajaloouurimustes on ilmnenud taanlaste ja üldse skandinaavlaste suur huvi ja seotus XI-XII sajandil Läänemere idakalda ja sealjuures eriti ka Väina jõe kaubatee suhtes. Holmi linnuse juures Väina mõlemal kaldal ning Dole (Kuningasaar) ja Holmi saartel olid liivlaste asulad, turuplatsid, kalmistud ja linnused - ühesõnaga liivlaste suur poliitiline keskus. Siin oli mere poolt tulles Väina jõe esimene kärestik, mille juures oli arvatavasti tarvis kaubalaevu ümber laadida ja kus ristusid nii maanteed, kui veeteed, ning on kindlaks tehtud, et siin tegutsesid seetõttu kaupmehed kogu Läänemere regioonist. Arvatakse, et paiga olulisust arvestades oli see Taani kuninga kaitse all ja Holmi linnus ehitati taani kaupmeeste eestvõttel ja toetusel.[8] Igal juhul oli see puhtal kujul militaarobjekt, samas kui õhemate seintega ja teistsuguse müürilaoga Üksküla linnus kujutas endast kiriku ja kindlustatud laoplatsi sümbioosi.[9]

1196. aasta augustis suri oma Üksküla linnuses sisuliselt koduarestis olev Meinhard. Enne õnnestus tal maalt välja saata tsistertslasest vend Theoderic, kes töötas misjonärina Turaidas, koivaliivlaste juures. Viimane jõuab kiiresti ettekandega ka paavst Coelestinus III juurde. Viimane, tutvunud olukorraga, kuulutas sisuliselt Baltimaade paganate vastu välja ristisõja.

 
Piiskop Berthold Schulte, kujutatuna Samuel Guichenoni joonistusel 1658. aastast

Bremenlased nähes, et senisel kümneaastasel rahumeelsel misjonitegevusel erilist tulemust polnud (peale selle, et liivlased olid enda valdusse saanud kaks kivilinnust), otsustasid taktikat muuta. Selleks tuli kavaldada ja liivlasi provotseerida, et saada juba ajendit sõjaliseks sissetungiks. Senise tasakaaluka ja rahuliku Meinhardi-tüüpi preestri asemele saadetakse liivlaste juurde tunduvalt järsem ja kiirema reageeringuga tsistertslane Berthold Schulte, kes oli Tüüringis asuva Volkenroda kloostri munkade poolt 1163. aastal asutatud Loccumi kloostri abt. Loccumi klooster oli selleks ajaks saanud Põhja-Saksamaa tähtsaimaks tsistertslaste keskuseks, millest lähtusid järgnevate kloostrite asutamised. Berthold arvatakse olnud olevat juba arvatavasti Meinhardi ajal tema kõrval Liivimaal misjonitööl. Pärast esimese aasta liivlaste meelitamisi ja järgnenud konflikte naasis ta järgmisel 1198. aastal juba väikese sõjaväega ning liivlaste juurde kohale jõudes teatab ta neile otse näkku, mis ta neist tegelikult arvab. Tüli eskaleerub kiiresti ja puhkeb lahing hilisema Riia linna asupaigas. Berthold tapetakse, sakslased on sunnitud lahkuma. 1199. aasta kevadel sunnitakse lahkuma ka enamus saksa kaupmehi. Bremenlased olid oma eesmärgi saavutanud – suur "avang" võis alata.

 
Vana-Dole piiskopilinnus, aprill 2010. Vaade kagust

On oletatud ka kolmanda Väinale ehitatud linnuse – Dole piiskopilinnuse kuulumist XII sajandi lõppu. Baltisaksa ajaloolaste (Johann Gottfried Arndt) teateil on Vana-Dole linnus (Dahlen auf einem Holme der Duena) ehitatud juba XII sajandi lõpus Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi poolt.[10] Ilmselt siis liivlastele linnuste ehitamise aktsiooni käigus. Veel märgib Arndt, et "Johann Dole olevat varem Riia linnakodanikele kuulunud saare pettusega hõivanud". Teine ajaloolane, kroonik Franz Nyenstede kirjutab, et "räägitakse, ka Dole linnuse olevat ehitanud piiskop Albert". Karl von Löwis of Menari arvates jälle olevat linnuse ehitanud 3 venda Dolenit[11] Kroonik Dionysius Fabricius kirjutab, et "kõigepealt hakkasid saksa kaupmehed ehitama Püha Martini kirikut Väina jõe keskel asuvale saarele ja seejärel rajasid siiapoole (lõuna poole) Väinat Üksküla ja Dole linnuse. Pärast mida tuli nendega Liivimaale kaasa dominiiklane Meinhard ristiusku õpetama."[12]

Võimalik, et Holmi linnusest ülessevoolu kulges Taani kuninga ja Polotski vürsti vahel mingi kaubandusliku mõjuala piir - Üksküla linnuse ehituseks läks vürsti kooskõlastust tarvis, Holmi jaoks aga mitte. Igatahes moodustab aeg enne piiskop Alberti saabumist Liivimaale siinsete kivilinnuste ajaloos täiesti omaette ja väheuuritud etapi. Läänemere idaranniku ristiusustamisel ja allutamisel käis taanlaste ja sakslaste vahel tihe rebimine ning kuna Riia piiskopi aujärg oli tarvis Lundi piiskopi omast ettepoole seada, siis ilmselt jätab kroonik Läti Hendrik oma ülestähendustes osa lugu rääkimata.[13]

Piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu aeg muuda

 
Riia linna vapp

1199. aasta algul pühitsetakse Bremenis ametisse kolmas Üksküla piiskop – toomhärra Albert von Buxhövden, kes hakkas kohe energiliselt tegutsema. Suvi möödub sõjaväe organiseerimise ja kokkukogumise tähe all.

1200. aasta kevadsuvel saabub piiskop Albert 23 kogega Väina suudmesse, lööb laagri üles ja jätab laevad ankrusse esimese saare juures, kuhu hiljem asutati Dünamünde klooster. Nagu vana liivlaste legend jutustab, jäänud Bremenist tulnud saksa kaupmehed esimest korda kõigepealt Salatsi jõe suudmes ankrusse ja siis alles liikunud mööda rannikut lõunasse Väina jõe poole. Albert läks paari laevaga Väinat pidi üles Holmi linnuse juurde ja sealt edasi Ükskülasse. Kohe algasid ka konfliktid, kuid pärast paari laeva kaotamist panid ristisõdijad oma paremuse maksma. Liivlased on sunnitud kihelkonnavanemate poegadest umbes 30 piiskopile pantvangiks loovutama, kes need kohe ka ära Saksamaale viib. Samal ajal saab piiskop Albert liivlastelt maatüki saksa kolonistide asula rajamiseks Väina (Daugava) jõkke suubuva Riia oja suudme äärde.[14] Koht oli hoolega valitud ja väga soodne: Riia oja moodustas seal laia suudme, mida isegi Riia järveks (lacus Riga) kutsuti ning mille järskude kallaste äärde said koged hõlpsalt randuda, ilma et oleks vaja olnud eraldi kaid ehitada. Ka oli sadam lääne- ja põhjatuulte eest hästi kaitstud[15]. Samal ajal pannakse vastasutatava Riia linna positsioonide tugevdamiseks keelu alla ka Semgallia muinaslinnuste sadamad Lielupe jõe ääres, provotseerides nii otseselt ka semgaleid vaenutegevusele.

 
Jāņa sēta – Jaani hoov. Seal asus tõenäoline Riia I piiskopilinnuse kenasti dekoreeritud peavärav, kust pääses praeguse Skārņi ('Kitsa') tänava poolt linnuse hoovi. August 2010

Võitlused piki Väina jõge muuda

1201. aastal piirasid kolonistid umbes 5,5 ha (pool keskaegsest Viljandi linnast) suurust poolringikujulist linna ala Riia oja ääres piirdemüüri või palktaraga.[16] Piiskop Albert alustas I Riia piiskopilinnuse ehitamist kohe koos Riia linna asutamisega Riia linna idanurka sadamakoha lähedale ja arvatavasti pidi see olema enne Holmi linnusest, kus Albert resideeris, lahkumist. Sel aastal läänistas piiskop Albert kahele uuele vasallile ka liivlaste linnuseid – rüütel Daniel Bannerowile puidust Lielvarde muinaslinnuse ja selle juures oleva kihelkonna ning rüütel Conrad von Meyendorfile Üksküla linnuse kihelkonnaga[17]. Nagu näha pidas Albert esmaseks ülesandeks kindlustada kiiresti nii kaugele ülesvoolu kui võimalik Väina jõe orgu linnuste ja läänimaadega. Ajalookirjanduses kohtab ka teavet, mille järgi muinaslinnuse kõrval olevat Lielvarde vasallilinnust hakkasid piiskopi käsul juba aastal 1200 ehitama Albertiga kaasas olnud esimesed ristisõdijad. Hiljem läänistati see Danielile välja ja pärast tema surma läks läänivaldus linnusega jälle piiskopi kätte tagasi[18]. Samuti pani piiskop Albert baltisaksa ajaloolaste andmetel juba 1201. aastal aluse tsistertslaste linnuselaadsele Dünamünde kloostrile[19] (Väinasuu) mere poolt tulles Väina jõedelta esimesel saarel. See koht oli vähemalt kogu piiskop Alberti tegutsemisaja nö "hüppelauaks" merele, kus purjelaevad soodsat tuult ootasid ja mis esimesena saabuvaid merereisist kurnatud ristisõdijaid vastu võttis ning mis kiirelt kindlustamist vajas.

1202. aastaks tõi piiskop Albert oma toomkapiitli koos piiskopitooli ja katedraalkirikuga Ükskülast Riiga. Ilmselt siis kahe aastaga pidi olema linnuse esimene järk valminud. Suure tõenäosusega oli see juba algselt kivist hoone. Samal aastal hakati sinna kõrvale, mööda Riia oja ülesvoolu, rajama samal ajal Turaida preestri Theoderici asutatud Mõõgavendade ordu[20] Georgenburgi ordulinnust (Püha Jüri ordukiriku järgi, mida paekivi ja dolomiidi kasutamise tõttu ka Wittensteiniks kutsuti). Pidid ju mõõgavendade rüütlid kaitsma piiskoppi ning turvama ja teostama kogu Liivimaa alistamise poliitikat. Ordulinnus valmis u 1209. aastaks. Algusaegadel tegutseti üsna üksmeelselt koos, ja lähestikku oli hea kiiresti reageerida olukorrale – vastavalt kas kaitseks või rünnakuks. 50 meetri kaugusele ordu- ja piiskopilossist ehitas linnakommuun endale Peetri kiriku – nii moodustus kolmest võimust ka linna administratiivne keskus. 1207. aastal on piiskopilinnust esimest korda kirjalikult mainitud, kui piiskop Albert võttis seal vastu Koknese vürsti Vjatško. 1202 ründasid ka semgalid siis Holmi, mis Alberti residentsiks oli olnud, võimalik, et just viimast tabada püüdes. Suutmata seda vallutada põletasid maha Holmi kiriku ja liivlaste küla.

 
Mervalla ruunikivi Södermanlandis Rootsis umbes aastast 1000, mais 2012. Sellel olev tekst räägib, et viikingipealik Sven käis sagedasti kaubalaevadega Kolka neeme (Tumisnis) taga Semgallias (Simkala)

1203 ründab Polotski vürst sõjaväega tulemusteta Üksküla ja Holmi linnuseid. Pärast Riia linna edukat asutamist on polotskilased oma veast aru saanud ja üritavad vana pariteeti taastada.

1204. aastat peetakse baltisaksa ajalookirjanduses Riia praegusse põhjapoolsesse Bukulti eeslinna rajatud Adaži ordulinnuse (Bukulti ordulinnus) rajamisajaks[21]. Tollal rajati see, kui kindlustatud veskikoht piiskop Alberti käsul ja seda kutsuti Neuermühleniks ("Uueveskiks", Novum Molendinum ), et eristada seda Dünamünde kloostrile kuuluvast Milgravise veskist ("Vanaveskist", Mühlgraben-"veskikraavid"). Millalgi XIII sajandi jooksul sai selle Liivi ordu oma valdusse, võib-olla ka ehitasid selle algselt piiskopile mõõgavennad. Linnus asus Jugla järve veskit toitva oja vetest ümbritsetud künkal. Vallikraavi veetaset reguleeris veski. Algne linnuseplaan pole teada, kuid 1297. aasta paiku oli sinna välja ehitataud nelinurkse konvendihoone tüüpi linnus, mille põhjatipus paiknes loodepoolse värava kaitsel suur nelinurkne veidi flankeeriv valdustorn[22]. Linnuse nurgad asusid põhiilmakaarte suundades. Alles hiljem ehitati lääne- ja idanurka ümmargused suurtükitornid. Linnust ümbritses ka parhammüür[23].

Ka semgalitega, kes elasid laialdasel territooriumil Riiast lõunas ja edelas, oli noorel ristisõdijate koloonial suuri probleeme olnud. Samuti näitavad kaudsed viited, et semgalitel lisaks ka liivlastega tüli üleval oli – tõenäoliselt nendevahelistes sõdades põletati kunagi maha ka liivlaste Daugmale muinaslinnus. 1205–1208 tegutsesid semgalid aga riialaste liitlastena. 1205. aastal tegi Tērvete semgalite pealik Vesthard (Viesturs) riialastele ettepaneku moodustada sõjaline liit leedulaste vastu. Kuigi Riia piiskop oli 1201. aastal vähemalt osade leedu ülikutega rahuleppe sõlminud, riialased nõustusid ning riialaste ja semgalite ühisvägi võitis Ropaži lahingus leedulasi[24].

1205 läks (ilmselt ka tänu rahule semgalitega) lahti põhjalikumaks ja suurejoonelisemaks Dünamünde kloostri ehitamiseks[25]. Piiskop Alberti esineme strateegiline ülesanne pärast kaubalinna asutamist oli selle nö. perimeetri ja kogu lähedaloleva Väina jõe äärse piirkonna kindlustamine ja võimalikult kiire laiendamine. Dünamünde kloostri territooriumi piiras enam kui 40 meetri laiune vallikraav. Sissepääs asus kloostri edelanurgas. Kloostri idaservas oli kirik, mille kõrval asus nelinurkne kaitsetorn. Idaservas olid ka munkade ruumid, sellal kui kloostri lääneosas elasid ilmikvennad. Põhjamüüri ääres oli kaks torni. 1208 mainitakse seal viimast korda ehitustöid. Siinjuures on huvitav asjaolu, et Riia põhjaperimeetri linnuste Riia-Dünamünde-Bukulti omavahelised kaugused on linnulennult peaaegu täpselt 11,5 km (u 1,5 saksa miili).

 
Vaade Sigulda ordulinnuse säilinud varemetele 2004. aasta suvel lõunakagust, II eeslinnuse alalt. Paremal pealinnuse kiriku säilinud müürid ja vasakul I eeslinnuse peaväravatorn

Riia linna kaitseks oli järgmise punktina tarvis oma mõjusfääri saada Koknese ja Jersika vürstiriigid Väinal. Juba 1205. aastal hakkas Albert oma plaane realiseerima, tungides jõge mööda ülesvoolu ja põletades maha liivlaste Aizkraukle muinaslinnuse, mille pealinnuse puidust kaitseehitised olid rajatud põllukividest laotud alusmüürile, kus kivid olid tolleaegse Baltikumi kontekstis suhteliselt harvaesinevalt omavahel seotud lubjast ja uriinist tehtud mördiga. 1224 ehitati piiskop Alberti juhtimisel sinna lähedusse uus linnus, mis läks hiljem ordu kätte (Aizkraukle ordulinnus). Sakslaste ründest ehmunud, saatis Koknese vürst Wetseke (Vjatško) aja võitmiseks saadikud Riiga, et rahutingimustes kokku leppida. 1206 suvel vallutatakse ja põletatakse sakslaste poolt semgalite toetusel Turaida muinaslinnus ja kõikjale liivlaste maakondadesse ja kihelkondadesse saadetakse rahva ristimiseks preestrid ja püstitatakse esmaseid kirikuid. 1207. aastal läks vürst Wetseke koos oma kaaskonnaga Riiga, kuuldes et piiskop on ristisõdijatega saabunud ja andes pool oma maast ja Koknese linnusest Albertile üle. 1208 saadab piiskop pärast suurt tüli Koknese Wetseke ja Lielvarde Danieli vahel[26] kiviraiujaid ja müürimeistreid Koknesesse, et panna nurgakivi uuele kivist Koknese piiskopilinnusele. Koknese vürst tapab saksa ehitusmehed, ja ära ootamata piiskopimeeste vasturünnakut Riiast, paneb oma puidust Koknese linnuse põlema ning põgeneb Venemaale.[27] 1209–1210 jätkavad sakslased uue piiskopilinnuse ehitust, hiljem läänistati linnus Tiesenhausenitele[28]. Linnus kujutab endast jõekalda künka looduslikku kuju järgivat kolmnurkset äralõikelinnust.

Ofensiivi pöördumine Koiva jõele muuda

 
Templiordu rist, mis on kujutatud ka Sigulda pealinnuse kabeli otsaakna kohal

1207 juunis, pärast piiskopi tagasijõudmist uute ristisõdijatega Lääne-Euroopast jaotati esimest korda Liivimaa piiskopi ja ordu vahel. Ordu sai 1/3 – Koiva jõe vasakkalda, piiskop paremkalda Turaida (Toreida) ja Metsepolega (Metsapoole), juba läänistatud maade eest Väinal pidi ordu hiljem kompensatsiooni saama. Piiskop saatis Turaidasse valitsema foogt Godfridi, kes küll peatselt ahnitsemise ja oma senjöörile (Riia piiskopile) mittemaksmise eest ametist kõrvaldati. 1214 hakatakse Turaidasse Lübecki-lähedaste vendide piiskopi Philipp von Ratzeburgi juhtimisel palverändurite-ristisõdijate poolt ehitama kivist kastelli – Turaida piiskopilinnust, mida nimetatakse paatoslikult Vredelandiks ('rahumaa'). Tegemist on ebareeglipärase kitsa põhja-lõunasuunalise rangelt mäe kuju järgiva linnusega, mille keskmeks oli ümmargune kõrge valdustorn. Linnuse sokkel oli maakividest ja põhimüüristik tellistest[29].

Ka mõõgavennad ei raisanud aega. 1207–1209 on oletatav Sigulda ordulinnuse 1. ehitusperiood Mõõgavendade ordu meistri Wenno von Rohrbachi ehk Venno valitsemisajal. Linnuse asupaigaks väljavalitud Koiva jõe ürgoru küngast hakati kindlustama, et sinna edasisteks vallutusteks tugipunkt rajada. Tegemist oli ühtlasi esimese mõõgavendade rajatud linnusega väljaspool Riia linna. Algselt oli tegemist reeglipärase kastelliga (castellum), mille ehitusstiil tulenes Holmi ja Riia I ordulinnuse omast ja sarnanes nendega ning mida ümbritses tunduvalt nõrgem eeslinnus. Kohe algkavatises on eeslinnuse kaitsemüüris olnud eenduv loodetorn, väravatorni asemel on arvatavasti paiknenud müüris lihtsalt väravaava. 1212 on seda mainitud valmisehitatuna. 1207. aasta sügisest vähemalt kuni 1210. aastani elasid Võnnu muinaslinnuses võndlaste juures juba ka mõõgavennad eesotsas provintsiaalmagistri Bertholdiga[30], 1208 sügistalvel viibis seal ka ordumeister Wenno von Rohrbach.

Trikata (Tricatue) nimi ilmub kroonikatesse juba 1208. aasta sügise sündmustega seoses, kui eestlased tegid sinna piirkonda (lätlaste kihelkond) sõjaretke vastuseks ristisõdijate eelnevale rüüsteretkele Ugandisse mõned nädalad varem[31]. Trikāta kuulus lätlaste Tālava maakonda ja kihelkonna vanemaks oli Talibald, Beverini linnuse pealik ja üks tähtsamaid lätlaste mehi Tālavas. Mõningatel andmetel juba 1207 või 1208 aastal valiti välja Trikata ordulinnuse asupaik ja hakati sinna kindlustusi rajama[32]. 1225 peatus Trikatas paavsti legaat Modena Wilhelm, kes seal kogu Talava maakonnast kokkutulnud lätlastele jumala sõna jutlustas. Trikāta oli XIII sajandi I veerandil kõige idapoolsem ordu tugipunkt Vidzemes. Sajandi keskpaigaks ehitati tugipunkt 40 km ida poole Atselesse (Koivaliinale).

Umbkaudu 1209–1218 ehitati Koiva jõe keskjooksule nn Vana-Võnnu puitlinnuse kõrvale Võnnu ordulinnuse esimene ehitusjärk – algne kavatis. Linnus kujutas endast nelinurkset kastelli, mille nurgad olid suunatud põhiilmakaartesse ning mille algselt neljakandiline valdustorn asetses läänenurgas vastu vana võndlaste linnust, idanurgas oli kirik ja neid ühendasid omavahel hilisema pealinnuse edela- ja kagutiivad. 1209 juunis tapeti meister Wenno vanas Riia ordulinnuses, tema asemele valisid mõõgavennad energilise ja andeka Volkwin von Naumburg zu Winterstätteni. Viimane asus ka kiiresti tegutsema, koos piiskop Alberti meestega tungiti veel sama aasta sügisel mööda Väinat ülesvoolu edasi, rüüstati ja põletati vürst Vissewalde Jersika linnus ja maalinn. Vürstist sai piiskopi vasall ja puidust linnus ehitati uuesti üles[33].

 
Jersikas linnuseküngas septembris 2013

1210–1224 tuli linnuste asutamisse vahe sisse, kuna ristisõdijate põhiaur ja -ressurss kulus enamjaolt võitlusele eestlastega ning nende Sakala ja Ugandi puidust muinaslinnuste mehitamisele. Läti aladel tugevdati ja ehitati välja seniseid linnuseid.

Arengud Väina jõel ja Semgallias muuda

1208 jaanuaris otsustas Riia piiskop Albert von Buxhövden maha lõhkuda hilisema Selpilsi foogtilinnuse kohal asunud seelide puitlinnuse, kuna Liivimaad pidevalt rüüstanud leedulased kasutasid seda retkedel pidevalt puhke – ja laopaigana. Piiskop saadab retkele enda ristisõdijad, Mõõgavendade ordu mehed, ristitud lätlased ja liivlased. Asseradeni (Aizkraukle) juures lähevad nad üle Väina jõe, liiguvad mõnda aega edasi ja piiravad seelide linnuse sisse. Sakslased ründavad aktiivselt linnust ja röövivad ümbruskonda, nii et seelid on lõpuks sunnitud rahu paluma. Pealäbirääkijaks sakslaste poolelt oli rüütel Meinhard Lemberg[34]. Ristisõdijad pühitsesid linnuse sisse ja kinnitasid linnusetorni õndsa Maarja lipu (...et vexillum beate Marie in arce figunt,...). Niisiis ei lõhkunud nad seda maha, vaid võtsid eelpostina leedulaste vastu kasutusse. Ka kohalikud seelid said sinna leedulaste rünnaku puhul põgeneda.

1211–1213 aasta vahel läks Asseradeni (Aizkraukle) piirkond ordu kätte. Varsti pärast seda hakati sinna, vanast liivlaste linnusest kilomeeter eemale Väina jõe äärde uut linnust ehitama[35]. Baltisaksa ajaloolaste andmetel alustati linnuse ehitust 1224. aastal ordu poolt piiskop Alberti käsul. Juba 1226 langes linnusepiirkond semgalite ja leedulaste rüüsteretke ohvriks[36]. 1234 resideeris Asseradenis ordu provintsiaalmagister (komtuur) Bernhard[37]. Aizkraukle ordulinnus kujutas endast Väina ja selle paremkalda oja oru vahelisel kõrgel kaldaneemikul asetsevat ristkülikukujulist äralõikelinnust, mis ka olemuselt meenutas Liivimaa kaitserajatiste varajast kujundusstiili[38].

1211 jaotasid ristisõdijad neile teadaolevat Latgale keskmaad koos latgalite puidust muinaslinnustega. Maa jaotati kolme ossa ja seejärel "loositi võidud välja": piiskop Albert sai 2 osa – kunagi Jersika vürstile kuulunud Asote linnuse koos Lepene ja Bebernina piirkondadega ja põhja poolt Autine ja Alene linnused koos piirkondadega ning mõõgavennad said omale Zerdene, Negesti ja Cesvaine muinaslinnuse koos piirkondadega[39]. 1213 vahetas ordu piiskopiga Autine Cesvaine vastu, et saada oma Koiva äärsete linnuste ja maadega maismaaühendus tulevaste Eestis asuvate valdustega. Samal aastal on latgalite puitlinnust mainitud Riia piiskopi Alberti määruses valduste jagamise kohta Mõõgavendade orduga – "...meile alistus Koknese linnus. Koos nendega – Gerdine, Egeste, Marxne ja Cesvaine – mis jäävad allapoole Aiviekste jõge ja Väina äärde" (Cessit autem nobis castrum Kocanois. Gerdine, Egeste, Marxne, Chessowe, cum his, quae infra ea et Eustam fluvium et Dunam continentur.)[40].

1212, pärast Jersika linnuse vallutamist sakslaste poolt läks esimese linnusena hilisemas Krustpilsi linnusepiirkonnas Riia piiskopi valdusse Asote (Aszute) puidust muinaslinnus[41].

 
Babīte oletatav Püha Maarja linnusemägi märtsis 2017

1217. aastal asutas piiskop Albert semgalite ja seelide alasid hõlmava Semgallia piiskopkonna keskusega Sēlpilsi muinaslinnuses. Paavsti kuuria ametlikud dokumendid nimetavad seda Selija piiskopkonnaks (episcopus Seloniensis). Piiskopiks määrati Bernhard II zur Lippe. Reaalselt neid alasid (peale Selpilsi ümbruskonna) ei kontrollitud. Suhted semgalitega pingestusid uuesti.

1219. ja 1220. aasta võitluse tulemusena idapoolsete Upmale maakonna semgalitega õnnestus ristisõdijatel oma kontrolli alla saada nende keskne – Mežotne muinaslinnus, kuhu sada aastat hiljem rajasid sakslased Mežotne ordulinnuse. Piiskopi meestest, ristisõdijatest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest koosnev 8000-meheline vägi vallutas linnuse ja põletas selle maha. Sõlmiti rahu. 1219 aastal õnnestus riialastel haarata enda kätte ka Väina-Lielupe jõedeltas asuv Upmale põhjapiirkond, kuhu hakati ehitama semgalite jõeliikluse kontrollimiseks Babīte piiskopilinnust, mida hakati nimetama ka Püha Maarja linnuseks ja kuhu pidi tulema Semgallia piiskopi residents. Linnuseküngas on 9 m kõrgune ovaalne 10 × 20 m suuruse platsiga mägi, millel olevad kindlustused olid enamjaolt puidust.

1223. aastal on ehitatud baltisaksa ajaloolaste (Arndt) arvates Suntaži piiskopilinnus piiskop Alberti poolt lauamõisana ja allus Riia Toomkapiitli dekaanile[42]. Dokumentaalset kinnitust sellele ei ole. Linnuse lähedal asuvat kirikut on mainitud juba XIII sajandil, 1206 ristis preester Daniel sealse piirkonna – Lielvardes (Lenewarde), Sidgundas (Sydegunde), Reminis (Remine) ja Aizkraukles (Ascrade)[43]. Lielvarde ja Suntaži (Remini) jäid hiljem Riia peapiiskopkonda.

1225 kutsus paavsti legaat Modena Wilhelm Vesthardi Riiga, et meelitada ja keelitada teda ristiusku vastu võtma. Viimane põikles, kuid lubas legaadil Semgalliasse kristluse kuulutamiseks preestreid saata. Järgmisel aastal likvideeriti ametlikult Selija piiskopkond ja asutati Semgallia piiskopkond, ehkki nende piiskop Lambert von Solre jäi samaks ja territoorium osaliselt kattus. Samal ajal viidi piiskopkonna keskus Sēlpilsist üle Mežotnesse. See ajas semgalid taas vihale.

Sõda riialaste ja semgalite vahel puhkes taas 1228. aastal, kui semgalid koos kuralastega vallutasid ja rüüstasid Daugavgrīva kloostri ja põletasid maha Babīte piiskopilinnuse, mida enam ei taastatudki. Samal aastal tungis orduvägi eesotsas Volquiniga Semigalliasse ja võitis seal Vesthardi juhitud semgalite väge. Järgmisel, 1229. aastal rüüstasid Vesthardi semgalid Aizkraukle ümbrust, kuid said neid jälitama asunud ordumeestelt, latgalitelt ja liivlastelt lüüa. Vesthard pääses napilt põgenema[44].

1236. aastal ründasid semgalid Saule lahingu järel Riia poole põgenevaid orduväe riismeid ja hävitasid need. Võitlustesse semgalitega tuli vahe.

Linnused Põhja-Lätis eestlaste lõplikuks alistamiseks muuda

 
Mõõgavendade ordu vapp

1223. aasta sügisel ründasid ristirüütlid Koiva jõe keskjooksul Ugandi eestlaste asuala piiride lähedal Atseles olevat kohalike hõimude vana puitlinnust. Linnust vallutada ei suudetud ja oodati ründamiseks täiendust. 1224, pärast abijõudude saabumist varakevadel, järgnenud piiramist ja tormijookse linnus vallutati, purustati ja süüdati[45]. Jälgi vanast muinaslinnusest avastati ka 1911. aasta arheoloogilistel väljakaevamistel.

1223 hakati samuti ehitama baltisaksa ajaloolaste väitel piiskop Alberti käsul liivlaste Metsepole maakonna keskpaika Lemsalu piiskopilinnust[46] kohalike endise põlenud puitlinnuse asemele. Sellest kujunes hiljem Riia peapiiskopkonna liivlaste alade halduskeskus. Ümber Lemsalu moodustasid kaitseliine 11 abi- ja vasallilinnust nii põhja (Salatsi piiskopilinnus, Ungurpilsi vasallilinnus), ida (Augstroze, Mujāni, Vainsalu, Rozbeķi, Suur- ja Väike-Roopa), kui ka lõuna (Nabe vasallilinnus, Krimulda, Turaida piiskopilinnus) pool. Valminuna kujutas see endast massiivse nurgatorniga varajase konvendihoone tüüpi kaitserajatist.

1224 jaotasid sakslased latgalite lääne- ja põhjapoolseima Tālava (Tholowa) maakonna, Riia piiskop jättis omale 2/3, ordule loovutas 1/3 maadest[47]. Sellest aastast on andmeid kindlustusest castrum Smiltiselle[48]. Algne Smiltene tugipunkt pidi olema arvatavasti puitehitis ja kuulus piiskopi maade hulka. Selle läheduses Kleve järve ääres on asunud ka Smiltene muinaslinnus.

1224 – Läti ajaloolased oletavad, et Volmari ordulinnuse ehitus algas varsti pärast latgalite maade minekut Riia piiskopi käest Mõõgavendade ordu alla samal aastal. Tõenäoliselt võis Volmaris asuda lätlaste Beverini linnus, sest seda suuremat lätlaste keskust ründasid eestlased kõige sagedamini ja selleks ei tulnud Koiva jõge ületada. Ilmselt pidid Volmaris koos lätlastega elama ka sakslased ja vana puitlinnust ehitati jätkuvalt lihtsalt ümber. Seda kinnitavad ka Riia arheoloogi Tatjana Berga juhtimisel läbi viidud viimatised kaevamised[49].

1226. aastaks pakutakse Salatsi piiskopilinnuse ehitamise algusajaks ajaloolase Johann Gottfried Arndti oletusele (1753) tuginedes[50], kuid dokumentaalset tõestust sellele ei ole. Juba 1206. aastal läks Salatsi ühes kogu liivlaste Metsepole (Metsapoole) maakonnaga Riia piiskopi Albert von Buxhövdeni omandusse[43]. Sajand hiljem oli see Riia peapiiskopkonna ainuke meresadam. Linnus oli rajatud madalale looduslikule künkale vanale liivlaste muinaslinnuse asukohale Salatsi jõe põhjakaldal. Ehitustüübilt oli tegemist loodusega seotud torn- või majalinnusega. Keskse osa linnusest moodustas maakividest vähese telliselisandiga laotud kindlustuse nelinurkne torn põhjapindalaga 14 * 19 meetrit, mis oli ümbritsetud ringmüüri või püstpalktaraga. Seda ümbritsesid omakorda kolmest küljest vallikraavid ja lõunast Salatsi jõgi.

1227–1238 olid kriisiaastad Liivimaa koloonia ajaloos[51]: tülid taanlastega seoses Toompea linnuse vallutamisega Tallinnas 1227 mõõgavendade poolt, 1229 piiskop Alberti surmale järgnenud võimuvaakum ja segadused, 1234 järgnenud Novgorodi ja Suzdali ühendatud vägede sissetung Tartu piiskopkonda, vasallide võimutsemine Saare-Lääne piiskopkonnas 1229–1238, leedulaste rüüsteretked ja vasturetkel 1236 Saule lahingus hukkunud ordumeister Volkwini kaotusele järgnenud Mõõgavendade ordu lagunemine, jm. raskused ja probleemid. Lisaks üritasid 1230–1242 Liivimaad valitseda ja siin paavstiriiki moodustada ka paavsti legaadid Balduin von Alna ja Modena Wilhelm. Mis omakorda suurendas segadust. Siiski jätkati jõudumööda asutatud linnuste väljaehitamist ja tugevdamist, kusjuures paljude linnuste puhul järgiti maastiku poolt antavaid looduslikke kaitsetingimusi ja kaitsemüüri ehitamisel järgiti linnusemäe nõlva kulgemist.

1231 hakkas Riia piiskopina valitsema linna toomkapiitli ülesseatud Nicolaus von Nauen.

1237. aastal likvideeriti Mõõgavendade ordu mitmete välisvaenlasega peetud lahingute kaotamise tõttu. Järelejäänud liikmed ja varad liideti Saksa orduga ja Vana-Liivimaale moodustati selle kohalik haru – Liivi ordu.

Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna aeg XIII sajandil muuda

 
Polotski (Połack) tänapäevane vapp

1238. aasta algul, kui meister Hermann Balke naasis Liivimaale, õnnestus tal 21. aprillil 200 marga eest vabastada Sigulda ja Võnnu ordulinnused ühe neljandiku kümnise maksmisest Riia piiskopile. Pärast seda sõitis Balk Taani, et reguleerida seal kuningas Valdemar II-ga tüliküsimused Põhja-Eesti üle. 1238. aasta Stensby lepinguga sai Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused ühes linnustega tagasi. Paljudele ordus selline asjade käik ei meeldinud.

Edasitung Väinal ja Latgales muuda

Tasapisi liikusid saksa kolonistid ja misjonärid oma "ristimistega" ka piki Väina jõge Jersikast edasi ülesvoolu. 1225 saabus Riiga Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm, et asjade käiku kontrollida ja vallutustegevusele usulise katte tugevdamisega veelgi hoogu anda. Selleks ajaks olid Naujenes Novene maalinnas (hilisema Alt-Dünaburgi kohal) oma võimu maksma pannud ka saksa rüütlid, kes olid hakanud järjest piki Väinat ülesvoolu looma tähtsale veeteele kindlustatud tugipunkte. Edasise mõjuvõimu kindlustamiseks abiellus pärimuse järgi piiskopi vasall Üksküla Konrad (Conradus de Meyendorpe) Jersika vürsti Vissevaldise tütrega. 1230 lubas Vissevaldis asutada Väinalinna (Daugavpilsi) lähedale Liksnasse esimese katoliku misjoni. Enamus Kesk- ja Lõuna-Latgalest kuulus Jersika vürstiriigi alla, mida omakorda oli varem kontrollinud Polotski vürstiriik, kuid nüüd oli see libisenud Riia piiskopi võimu alla.

 
Krustpilsi piiskopilinnus. Vaade lõuna poolt pärast fassaadide restaureerimist, juuli 2011. Tagaplaanil korrastatud väravatorn

1231–1237 on nimetatud ajalookirjanduses Väina jõel enne Jersikat asuva Krustpilsi piiskopilinnuse rajamisperioodiks Riia piiskopi Nicolaus von Naueni (Magdeburgi) valitsusajal. Dokumentaalset kinnitust sellele ei ole. Sel juhul oleks see olnud esimeseks sakslaste rajatud kivilinnuseks Latgales. 1255 kinnitas Rooma paavst Aleksander IV Riia peapiiskopkonna piirid, valdused ja varad, Krustpilsi piirkonnas olev Asote (Assuten) vana latgalite puidust muinaslinnus on nimekirjas olemas, kuid Krustpilsi linnust ennast kinnisvara hulgas ei mainita. 1254–1297 on arvatavasti tõenäoline linnuse rajamisperiood[52], kuna 1297. aastal hõivas Liivi ordu seoses kodusõja algusega peapiiskopi ja ordu vahel paljud peapiiskopi linnused, sealhulgas ka Krustpilsi. Teada on, et XIII sajandil oli Riia Peapiiskopkonnal Riia kõrval 3 suuremat linnust: Turaida, Lielvarde ja Krustpils. Krustpils kujutas endast algselt loodusega seotud ja hiljem laiendatud torn- ja majalinnust ning oli sellal idapoolseim piiskopi tugipunkt Väinal[53].

1239. aasta 19. aprilli lepinguga jaotati surnud Jersika vürsti valdused Liivi ordu ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni toomkapiitli ja vasallide vahel. Suurema osa Jersikast sai ordu teatud tingimustel omale, sealhulgas ka Rezekne (Räisaku) piirkonna.

1251 määras Rooma paavst Riia peapiiskopiks Albert II Suerbeeri. Kaks aastat hiljem sai ta oma ametipostile asuda.

 
Riia peapiiskopkonna väike vapp
 
Valkenberga komtuuri pitser 1271. aastast. Gustav Manteuffel, Krakowi ülikool, 2009

1252. aastal ehitasid ajalooliste dokumentide järgi hispaania ristisõdijad Valkenberga ordulinnuse, kui orduvennad seal Leetu tungimiseks vägesid kogusid. Linnus on vaba laagerkastelli tüüpi, mille ühes laugemas küljes on paks kilpmüür, ülejäänud küljed aga olid puidust ja ilmselt ümber ehitatud mingist vanemast linnusest[53]. On ka oletatud, et sel aastal põletasid leedulased seal ühe algselt sakslaste puitlinnuse maha. 1236 aastast varasemaks läti ajaloolased seda seoses tolleaegsete sündmustega ei paiguta. Seda on peetud ka viimaseks Mõõgavendade ordu ehitatud linnuseks. Tegemist on vanima ordulinnusega hilisemas Latgales ja see oli ka hilisema Vana-Väina ordulinnuse (Dünaburg, Vecdaugava-Daugavpils) ja komtuurkonna eelkäija.

 
Rauna piiskopilinnus. Pealinnuse loodetiivas asuva valdustorni edelakülg, september 2013

1262. aasta talvekuudel rajati baltisaksa ajaloolaste andmetel Rauna piiskopilinnus ja kirik peapiiskopi Suerbeeri poolt[54]. Pärast Rauna linnusemüüride kerkimist kaotasid Taniskalnsi linnamäel (Vana-Rauna, Alt-Ronnenburg) olevad vanad piiskopi vasallilinnuse puitkindlustused oma tähtsuse. Ilmselt oli tegemist endise latgalite linnusega, mis pärast 1224. aastat piiskopi kätte läks. Algne kastelllinnus sarnanes mahult hilisema ordulaadses konvendihoonestiilis valminud pealinnusega, mille põhjanurgas oli valdustorn.

1264 kinnitas Rooma paavst Urbanus IV lätlaste Latgale maakonna alade eraldamise varem sealkandis valitsenud Polotski vürstiriigi võimu alt ja selle üleandmise Liivi ordule

1264. aastaks oli Liivimaa ordu Rezekne (Räisaku) piirkonnas oma võimu kindlustanud ja võidi mõtlema hakata uue tugipunkti suuremale väljaehitamisele[55]. 1285 alustas järjekorras XXII ordumeister Wilhelm von Schauerburg 1239. aasta lepingu alusel latgalite vanale linnamäele uue kivilinnuse ehitust. Ürikulist kinnitust sellele daatumile siiski pole, kuid juba kolm aastat hiljem on teada esimene Räisaku foogt Otto Paschedach. Linnuse ehitus on Vana-Liivimaa kaitsearhitektuurile üpriski erandlik, kus keskse tornlinnusesüsteemiga (tugev ümmargune valdustorn linnusemäe keskel) on seotud mantelringmüürlinnus. Lisaks oli pealinnuse kaitsesüsteemiga ühendatud eraldiseisev tugev tõstesillaga väravarajatis, kust läks eeslinnusesse zwingeriga kaitstud linnusetee. Ehitise asukoht oli hästi valitud, kõrgkaitse oli seotud veekaitsega[56].

1273.–1277. aasta vahel (eri ajaloolased annavad erinevaid andmeid) hakkas Liivi ordu äsjaliidetud uutele ordualadele kaitseks leedulaste ja venelaste vastu uut tugipunkti rajama. Mõningatel andmetel alustas Vana-Väina ordulinnuse (Dünaburg, Vecdaugava-Daugavpils) ehitust ordumeister Ernst von Ratzeburg 1275. aastal[57], kui paika on esimest korda kirjalikult mainitud. Algne oletatav tornlinnus pidi enamjaolt puidust olema, kuna kroonika järgi valmis see vaid paari aastaga.

Sõjad semgalitega ja viimaste häving muuda

1226. aastast on teateid hilisema Miitavi kohal asunud semgalite sadamast ja kaubandusasulast. Sinna, peaaegu Semgallia (Zemgale) keskele voolasid kokku kõik suuremad Semgallia jõed, moodustades suure Lielupe jõe. Linnus asetses jõe keskjooksul – vana suudmeni Väina jõel jäi u 75 km, jõe alguseni Bauskas u 55 km. Kuna veeteed olid liiklemiseks tollal esmatähtsad, oli sealt hea kontrolli alla võtta kogu Semgalliat aga samuti oli kõige lähem korraldada sealtkaudu sõjaretki Põhja-Leetu. Ka vabaks läbipääsuks maad mööda Kuramaale ja Preisimaale tuli Semgallia võtta kontrolli alla. Lielupe keskjooks Miitavi juures oli tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et jõgi asus sealkohas vaid 20 cm üle merepinna, samas kui mereni oli jõge mööda ligi 70 km, mis tähendab, et langus praktiliselt puudus. Sellest johtub, et vesi liikus mere poole vaid juurdetulevate veemasside arvelt, ujutades tihti üle soostunud kaldad ja rannajärved Miitavi ja Sloka (saksa Schlock-"Lukk") vahel, ning voolas tugevama tormi korral merel tõenäoliselt hoopis vastupidises suunas. Esimene väiksem kärestikulaadne koht ja ka võimalik koolmekoht oli alles Miitavi linnuse kohal (langus 20 cm) ja sedagi madala veeseisu korral. Tegelikult sai rahulikult laevadega sõita kuni 20 km ülesvoolu Emburgani (saksa Annenburg) välja ja väiksemate alustega isegi peaaegu hilisema Bauska ordulinnuseni Lielupe alguses. Lielupe oli Miitavi juures ka peaaegu 100 m lai ja hea sadamakohaga. Sellest kõigest tulenevalt on üsnagi arusaadav, miks Riia linn piiskop Albert von Buxhövdeniga eesotsas keelas kaubalaevadel nende kaptenite surma ja laevade konfiskeerimise ähvardusel mööda Lielupet ülesvoolu sõitmise ja muu sadama kasutamise juba isegi enne Riia linna asutamist aastal 1201. Mitte ainult tolli- ja kauplemistulude laekumise pärast, vaid seda ühendusteed sulgedes sai tõhusalt "kägistada" semgalite ja kogu Põhja-Leedu väliskaubandust ja majandust. Siit on ka arusaadav semgalite raevukas vastupanu ristisõdijate ilmumisele Väina äärde ja Liivimaale ja nende edasistele anneksioonipüüdlustele Kuramaa suunal.

1230ndatel kavatses Riia piiskop ise ehitada sinnakanti omale tugipunktiks linnuse, kuna Semgallia varasemal jagamisel oli 1/3 sellest – põhjapoolne ja pool keskosast määratud piiskopile. Piiskop vahetas hiljem need maad orduga ringi.

1250/1251. aasta talve sõjakäiguga alistas Liivi ordu vägi semgalid ja muutis nad oma maksualusteks[58] Semgallia moodustasid tollal 7 semgalite maakonda: Dobele, Sparnene, Tervetene, Dobene, Silene, Žagare ja Upmale. Suurimad neist olid Upmale keskusega Mežotnes ja Tervetene keskusega Tervetes.

 
Arvatav Dobe ordulinnuse asukoht Incenu maalinna juures

1254 jaotati semgalite maad Liivi ordu, Riia peapiiskopi ja Riia Toomkapiitli vahel. Viimane sai omale Dobene ja Sparnene maakonnad. Tõenäoliselt 1258/1259. aasta talvel ehitasid sakslased meister Burchard von Hornhauseni korraldusel Dobene maakonda puidust Dobe ordulinnuse (Hus Doben) ilmselt just kaitseks leedu žemaidi (samogeedi) hõimude rünnakute vastu ja lähtebaasiks korraldatavatele röövretkedele Leetu. Linnus arvatakse läti ajaloouurijate poolt olnud asunud semgalite Incenu maalinna kõrval künkal, mida ristisõdijad järsemaks kaevasid ja millele nelinurkse põhiplaaniga vallid kuhjati[59].

1259. aastal algas semgalite ülestõus, ordu foogtid saadeti maalt välja ja neil keelati tagasi tulla. 1259/1260. aasta talvel piirasid orduväed, kuhu kuulusid ka liivlased, latgalid ja eestlased, Tērvete linnust. Suutmata seda vallutada, taanduti Dobe linnusesse, mida sai nüüd kasutada ka semgalite maade uuesti allutamiseks. Peagi asusid Dobe linnust ründama semgalite liitlased žemaidid, kuid linnusele tehtud tormijooksud edu ei toonud. Pärast 13. juulil 1260 toimunud Durbe lahingut ning sellele järgnenud preislaste ja kuralaste ülestõusu jätsid orduvennad 1263. aasta paiku mitmed vaenulikel aladel paiknevad linnused, sh Dobe linnuse maha. 1264. aastal Zemgales rüüstamas käinud orduvägi purustati tagasiteel, kui semgalid neile varitsuse korraldasid[60]. Ordumeister ise jõudis küll läbi häda koos saagiga Riiga. Siis sai selgeks, et taktikat tuli muuta, oli vaja kindlat operatsioonibaasi Semgallias endas, et kogu piirkond vallutada.

1265. aastal rajati meister Konrad von Manderni käsul semgalite alade alistamise uue tugipunktina puidust Miitavi ordulinnus tänase Jelgava kohale. Samal aastal sealt rüüsteretkele läinud kristlaste vägi kaotas lahingus semgalitele. Arvatakse, et meister Manderni käsul ehitada lastud esimene linnus oli vana tüüpi puidust vesilinnus, ent asus siiski hilisema nelja torniga konvendihoone koha peal.

 
Semgalite Tervete muinaslinnus, september 2010

1270.–1273. aasta edukamate sõjakäikudega alistasid orduväed Tērvete, Mežotne ja Rakte linnused ning allutasid semgalid taas oma võimule. 1272. aastal tehti toomkapiitli ja ordu vahel uus leping, millega Dobene maakond koos linnusega (castrum Dobene) läksid ordu valdusse.

1279. aasta kevadel alustasid semgalid taas ülestõusu, vallutades kohaliku vanema Nameisise juhtimisel puidust Tērvete ordulinnuse. Ülestõusu põhjus võis olla maksude tõstmine, samuti olid orduvennad tapnud mõned pidusöögile kutsutud semgali ülikud. Hiljem oli üks orduvend andnud Tērvete semgalite pealikule Nameisisele kõrvakiilu. Järgnes mitu vastastikust sõjaretke, sh piirasid orduväed kaks korda tulemusteta puidust Dobele muinaslinnust ja said ühes väiksemas lahingus semgalitelt lüüa. 1281. aastal alistus Tērvete linnus seda piiranud orduvägedele, sealsed semgalid lubasid edaspidi rahu pidada ja makse maksta. Nameisis lahkus Leedumaale ja osales leedulastega orduvastasel sõjaretkel. 1285/1286. aasta talvel rajas ordu Tērvete linnuse kõrvale Heiligenberga ordulinnuse (Svētkalnsi – Püha Mäe linnuse). Semgalite ja žemaitide katsed seda vallutada edu ei toonud. Lõpuks otsustasid Tērvete semgalid oma linnuse maha põletada ja Rakte muinaslinnusesse ümber asuda. Ordu jätkas järgnevatel aastatel sagedasti Rakte ja Dobele linnuste ründamist, kuid tulemuseta. Samas laastati pideva rüüstamisega ära nende ümbruskond. 1287. aastal tegid semgalid eduka vastusõjakäigu Riia alla ja Ükskülasse ning võitsid neid jälitama asunud orduväge. Samas muutsid ordu lakkamatud rüüstamised ülestõusnud semgalite piirkondades seal põllu- ja loomapidamise võimatuks. 1289.–1290. aastal jäeti Dobele ja Rakte linnused maha ning sealne rahvas põgenes leedulaste juurde. Viimased ordu vastu mässanud semgalid Sidrabe muinaslinnuses lahkusid samuti osalt leedulaste juurde, ülejäänud alistusid ordule. Kõik kolm linnust põletati maha[61].

Semgalite asustuse häving on ka üks nendest põhjustest ja tõukejõududest, mis seletavad latgalite rahvuse ja keele edasilevikut lääne poole kuni Kuramaale välja, mille tulemusel kujunes keskaja lõpuks latgalitest, seelidest, semgalitest, liivlastest ja kurelastest välja ühtne läti rahvas. Semgalliasse toodi tühjaksjäänud paikadesse sakslaste poolt Latgale aladelt tööjõudu linnuste ehituseks ja mõisate majandamiseks vastavalt järjest nende tekkimisele ja suurenemisele.

Kuramaa alistamine muuda

Kuramaal on ristiusustamiskatseid ja ristiusuga kokkupuutumist olnud palju varasematel aegadel ristisõdijate üritusest XIII sajandi keskel. Selle kohta esineb mitmeid otseseid ja kaudseid teateid. Bremeni Aadama kroonikas kirjutatakse, et 1048. aastal või 1070. aasta paiku olevat keegi Taani kaupmees kuningas Svend II Estridseni toetusel ehitanud esimese katoliku kiriku kusagile Dundaga-Kolka (Domesnäs e Kolka neeme piirkond) piirkonda. Kuramaad nimetatakse seal idapoolseks Baltikumi saareks, kuhu reisimine võtab aega 8 päeva ja kus elavad kohutavaid rituaale harrastavad paganad. Seda kuralastega asustatud ja rootslastele andamit maksvat saart olevat mainitud ka püha Ansgari eluloos[62].

1431. aasta 9. mail Riias ühe kohtuprotsessi raames antud tunnistuses kirjeldab Kuramaa piiskopkonna vasall Lubertus Kule, et Piltene lossi suure saali seintele on piiskoppide pildid maalitud ja et need on varustatud ka nimedega ja ametiaastatega. Seda olevat ta lugenud ka Piltenes kirjutatud piiskopkonna kroonikast "Libellus gestorumist". Seal olevat ka kirjas olnud, et kunagi (1161 või 1162) tulnud Taani kuninga Valdemar I Suure poeg Abel üle mere Kuramaale, piiranud püha Vituse päeval 15. juunil Palanga linnust, seejärel võitnud kurelasi püha Johannese päeval 24. juunil ning vallutanud kogu Kuramaa ja ehitanud sinna esimese kiriku. Mispeale määranud ametisse ka esimese piiskopi, Lundi kanooniku Ernemorduse. Seda raamatut peeti kohtuprotsessil küll taanlaste ja Kuramaa piiskopkonna võltsinguks, et oma aujärge Riia piiskopist ettepoole seada[63].

 
Rooma paavst Gregorius IX kujutatuna keskaegsel manuskriptil, Salzburgi Ülikooli raamatukogu

1197 üritasid Turaida liivlaste preester Theoderic ja Rootsi hertsog jarl Birger Brosa koos sakslaste ja ojamaalastega minna sõjaretkele kurelaste vastu, kuid torm kandis nende laevad hoopis Eestisse Virumaa randa. Üldiselt kurelased esimeste Üksküla piiskoppide tegemistesse ja väikeste linnusetornide ehitamisse Väina jõel ei sekkunud, pidades uue "kaubanduskeskuse" asutamist isegi ilmselt oma "transiidile" kasulikuks. Seepärast saatsid nad oma saadikud ka 1201 pärast Riia linna asutamist piiskopi juurde rahu- ja ilmselt ka kaubanduslepinguid sõlmima[64]. Esialgu rahu püsis, kuid nähes ristisõdijate koloonia tugevnemist ja laienemist, liivlaste ja latgalite ristimist ja nende maade jagamist, vastristitute maksu- ja väeteenistuskohustust ning uue sõja alustamist eestlaste ja semgalite vastu, kadusid neil viimasedki illusioonid neid endid ootava tuleviku suhtes. 1210. aasta aprillis ründasid kurelased 8 sõjalaevaga Ojamaa põhjatipu juures Saksamaale tagasipöörduvat piiskop Albertit, kes küll pääses vaid ehmatusega ja jõudis ikkagi Saksamaale pärale. Kuralased tapsid siiski 30 rüütlit ja hulga teisi sakslasi. Kuuldus võidust ristisõdijate üle levis kõikjal Vana-Liivimaa paganarahvaste hulgas. Kasutades piiskopi eemalolekut ründas kuralaste suur laevastik 1210. aasta juulis Riiat. Kõiki jõude koondades suutsid sakslased Riiat kaitsta[65], samuti oli paar aastat tagasi õnneks linnamüüre kõrgendatud 6–7 meetrini[66]. Kuna algas sõda eestlastega, jäi Kuramaa vallutamine esialgu kõrvale. 1215 püüdsid küll mõned liivlased suunata Koiva suudmesse kokkutulnud ristisõdijaid Kuramaale, kuid kohaletulnud piiskop Albert otsustas jääda Eesti suunale kindlaks. Ilmselt kehtis kurelastega rahu edasi, 1219 reisisid piiskop Alberti saadikud läbi Kuramaa ja Preisimaa Saksamaale, kuna Taani kuningas merel vastuolude tõttu Liivimaa kuuluvuse pärast nende teed tõkestas.

Pärast Saaremaa allaheitmist 1227. aastal pöörati pilgud ka Kuramaa poole – Liivimaa ja Riia vajasid maismaaühendust Preisimaaga. Esimese Riia piiskopi Alberti surma järel 1229 saadeti Vana-Liivimaale kiirkorras paavst Gregorius IX Saksamaa legaadi Otto asetäitja Balduin von Alna. Juba sama aasta lõpul suundus ta Kuramaale, kus üks tähtsamaid kurelaste vanemaid Lamekin ta ilmselt oma Veckuldiga muinaslinnuses (Vana-Kuldiga) vastu võttis. Lamekin valitses Kesk- ja Lääne-Kuramaad: kurelaste Bandava, Ventava ja Piemare maakondi. Balduin lubas kurelastele igavest vabadust, kui nad alludes otse Rooma kuuriale ristiusu vastu võtavad ja kristlasteks ka jäävad, aga samuti kaitset rootslaste ja taanlaste kallaletungide vastu. 28. detsembril 1229 ja 17. jaanuaril 1230 kirjutati lepingud alla. Sellise "vaba kirikuriigi" tekitamine kutsus esile teravat vastuseisu riialaste ja mõõgavendade seas – kurelaste saatkond, mis suundus paavsti juurde paberitele kinnitust saama peeti kinni ja neilt võeti paberid ja turbekirjad ära[67]. Seejärel sooritasid riialased 1231/1232. aasta talvel sõjakäigu Kuramaale ja reaalne võim läks seal nende kätte.

 
Mõõgavendade ordu magistri pitsat

Paavst kutsus 20. novembril 1234 mõõgavendade magistri Volkwini ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni 8. septembriks 1235 Rooma aru andma, kuna paavsti kõrvu olevat jõudnud kuuldused, et orduvennad tegevat ebaõiglust vastristitutele ja teistele katoliku kiriku alamatele, rõhuvad vastristituid ja olevat samuti olevad orjastanud vastristitud kurelasi. Lisaks olevat ordu andnud relvi paganatele ja õigeusklikele venelastele – ilmselt võitluseks kurelaste vastu. Mõõgavennad saavutasid siiski selle, et paavsti legaadina saadeti Liivimaale nendesse hästi suhtuv Modena Wilhelm[67].

1234. aasta paiku loodi Modena Wilhelmi poolt Kuramaa piiskopkond. Kuramaa piiskopkonna esimesed aastakümned olid siiski äärmiselt ebakindlad, sest kurelased korraldasid koostöös leedulastega mitmeid kordi ülestõuse. 1242–1247 tuli Saksa ordul Kuramaa uuesti vallutada. Alles pärast 1260. aastaid said piiskopid end stabiilsemalt sisse seada. Kuramaa piiskopkond jäi 3 eraldi osasse, mis kõik olid ümbritsetud ordumaadega. Piltene osa oli kõige põhjapoolsem ja piir hakkas jooksma mööda Venta jõge. Ordu ehitas omale XIII sajandi lõpus Vindavi (Ventspilsi ordulinnuse) jõe vasakule kaldale mere äärde ja Kuramaa piiskop samal ajal Piltene piiskopilinnuse jõe paremale kaldale sisemaa poole[68].

1236. aastal Saule lahingus orduvägedele osaks saanud kaotuse järel ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid esimeseks Kuramaa piiskopiks nimetatud Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste tähelepanu oli sel ajal suunatud eelkõige Vene riikide vastasele tegevusele, siis kogusid nad alles 1245. aastal kogu Liivimaa oma võimu all olevatelt aladelt suure väe, tungisid Kuramaale ja alistasid suurema osa sealsetest piirkondadest.

1242. aasta 19. aprillist on säilinud Modena Wilhelmi poolt välja antud dokument Balga ordulinnusest Ida-Preisimaal, kus viimane lubab Liivi ordul asutada omale Kuramaale Bandava maakonda kusagile sobivasse paika Venta (Windau) jõe ääres linnuse või linna. Liivimaa vanemas riimkroonikas räägitakse, et 1242–1245 ehitati meister Dietrich von Grüningeni juhtimisel Kuldiga ordulinnus (burc Goldingen). 1245. aasta 7. veebruaril on linnust (castrum Guldinge modo lesusborc) esimest korda dokumentides mainitud, kui Wilhelm teatab Lyonis Prantsusmaal, et Kuramaa kuulub Preisimaa alla ja seetõttu saab Liivi ordu suurema osa vallutatud maadest. 1252 on esimest korda mainitud ka sealset komtuuri[69]. Linnuse algne kavatis ei ole teada, kuid juba XIII sajandi lõpuks oli välja ehitatud pealinnuseks nelja torniga konvendihoone, mis oli laotud suurtest 80*30 cm suurustest tahutud kivikvaadritest[70]. See võis olla üks esimesi valminud konvendihooneid Vana-Liivimaal, mis oli ühtlasi ka teistele ehituslikuks eeskujuks (näiteks Vindavi ordulinnuse konvendihoonele)[71]. Igatahes oli tegemist tugevaima ja suurima ordulinnusega Kuramaal ja kuna ta oli ka Vana-Liivimaa lõunapoolne eelpost, siis kutsuti seda alguses ka Jesusburgiks.

1242–1245 asutati oma algsel kujul Kura lahe väljapääsu juurde ka Meemeli ordulinnus (leedu Klaipeda), mis oli tõenäoliselt puidust. 1252 asutati see uuesti kiviehitisena ja juba aasta hiljem on mainitud seal tornlinnust (Barchwride, die in der Memele steit)[72]. 1328 aastaks seisis seal juba nelja torniga kastell. XIII sajandil kuulus sealne piirkond kurelaste väikesesse Pilsatsi maakonda või kihelkonda.

Läti ajaloolaste hinnangul oli Ālande jõe põhjakaldal vanas kurelaste Skabaržkalni muinaslinnuses tänapäeva Grobiņas 1245. aastaks ristisõdijate garnison ning linnust tugevdati siis meister Dietrich von Grüningeni käsul. Teada on, et pärast läheduses toimunud Durbe lahingut hõivasid selle kurelased ja 1263 saadeti Kuldiga ordulinnusest välja ristisõdijate sõjavägi, eesmärgiga linnus tagasi vallutada. See vallutati ja põletati maha[73]. XIV sajandil ehitati sellest 200 m põhja poole Grobina ordulinnus.

1245 on esimest korda ürikutes mainitud Dundaga (Tooninga) nime, kui Riia piiskop Nicolaus kinkis oma toomkapiitlile Kuramaal 200 arklit (1800 ha) maad Dundaga ja Targale kihelkondades (kiligundi Dondangen und Tergeln) liivlaste Vanema maakonnas. Umbes aastal 1249 alustati käänulisel Pace jõe kaldaneemikul 4000 m2 laiuva Dundaga piiskopilinnuse ehitust. Linnus kuulus Riia Toomkapiitlile ja pärimuse järgi transporditi algul isegi punased tellised ehituseks Riiast kohale. Kloostri tüüpi linnus oli algselt mõeldud kohalikuks halduskeskuseks ja kloostri prefekti asukohaks, kuid oli ainuüksi selleks liiga suur ja ehitati hiljem välja majanduslinnuseks. 1310 on dokumentides mainitud, et Riia toomkapiitli liige Johann on ühtlasi ka Dundaga foogt. Foogtiameti eest tuli Riia toomkapiitlile tasuda u 20 marka aastas. Algne linnus oli ristkülik mõõtudega 48*69 meetrit, see asetses nurkadega põhiilmakaarte suundades ja sellel oli hoonestatud 2-korruselisena 3 tiiba. Hiljem lisati kirdeküljele avar väravatorniga eeslinnus[74].

Samasse 1245. aastasse on osad Läti linnuseuurijad paigutanud ka Embute piiskopilinnuse asutamise ordumeister Dietrich von Grüningeni poolt. Kindlamalt võib ehitusajaks lugeda Kuramaa piiskopi Heinrich von Lützelburgi ametiaega 1251–1263, kuna ühe üriku järgi anti talle siis Dundaga piirkonnas üle kaks asulat, mille tuludest pidi tasutama valminud linnuse ehituskulusid Embutes[75]. Hermann Wartberge kroonikas kirjutatakse, et linnuse ehitanud 1265 Konrad von Mandern koos Piltene piiskopi Edmund von Werthiga[76]. Algse linnuse kuju kohta pole täpsemalt midagi teada, ilmselt võis ta olla loodusega seotud tornlinnuse kõrvaltüüp[77].

Dietrich von Grüningen oli energiline noor mees, kes tegutses energiliselt vastallutatud alade kindlustamisel. 1248-1249 olevat ta aluse pannud ka Aizpute ordulinnusele (laagerkastellile) kurelaste Bandava maakonna lääneosas kõrgel Tebra jõe läänekaldal. Idakaldal asetses kurelaste muinaslinnus ja ordul ei olnud lepingu järgi kurelastega tollal luba oma linnust sinna asemele ehitada.

Kuramaa vallutamine viidi lõpule 1252.–1253. aastal, mil sõlmiti kokkulepe, mille järgi 2/3 maast läks Liivi ordule ja 1/3 Riia piiskopile. 1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud žemaitide väge ründamast, mistõttu orduvennad Durbe lahingus lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud.

1254 aastat on läti ajaloouurijate poolt peetud Aizpute piiskopilinnuse asutamisajaks kurelaste vana muinaslinnuse asemele ordulinnuse vastu.

1263–1300 kuulusid Kuramaa piiskopkonnale Liibavi (Liepāja) jõe põhjakaldal Läänemerest u 1 km eemal Liivi nimeline küla ja sadam (Lyva dorp, Lyva portus), mida piiskopkonnal oli ilmselt tarvis, et kindlustada oma lõunapoolse Aizpute kolmandiku ühendust muu Euroopaga - vedada välja ekspordiks põllusaadusi ja tuua sisse hädavajalikku varustust ja palverändureid linnuste ehituseks ning kaitseks. Esimest korda jagati seal maid 4. aprillil 1253, kui sõlmiti vastav leping piiskop Heinrichi ja ordumeistri Eberhard von Sayni vahel - "...dat dorp, da die Lyva is genant villa, quae dicitus Lyva…". Sadamakoht oli saksa kaupmeestele teada muidugi juba vähemalt sada aastat, mil esimesed laevad sinna randusid. Tollel ajal asus jõgi praegusest suurest kanalist lõuna pool voolates läbi rannaluite välja Liibavi järve (rannalaguuni) keskosas praeguse Liibavi (Liepāja) linna lõunapiiril. Piiskopi arvatav puidust linnus, mis kuulus toomkapiitlile, arvatakse olevat asunud praeguse vana surnuaia kohal. Mingil perioodil keskajal on see olnud ka piiripunkt, kuna järve lõuna poolt voolav Bārta jõgi oli piirijõgi, siis kuulus ka Liibavi jõe jõunakallas Leedu Žemaitijale (Samogeetia). Sealkandis küll pidevalt piir muutus, kuna vahepeal õnnestus ordul jälle Samogeetia jõu või nõuga omale allutada. 1290. aastatel hõivasid Kuldiga komtuuri teadmisel Valtaiķi ordulinnusest tulnud orduvennad toomkapiitli linnuse ja lõhkusid maha. 1300 vallutas Kuldiga asekomtuuri juhtimisel Embute piirkonnas rüüstanud 200-meheline rüütlivägi uuesti ka Liibavi ja lammutas selle. Seekord seda piiskopile enam tagasi ei antud, rüütlid ehitasid sinna kiriku, Liibavi ordulinnuse ja ümbritsesid samuti sadamalinnakese kivimüüriga[78]. Millalgi samal ajajärgul Kuramaa lõunapoolse Aizpute–Miitavi maantee kaitseks ehitatud Valtaiķi linnus kujutas endast tüüpilist lihtsat Kuramaa maantee-laagerkastelli, mille nelinurga ühel küljel oli tugevam kivist hooneplokk ja ülejäänud külgedes teelistele vahvärgist elu- ja majandushooned. Võimalik, et XIII sajandil oli see veel puidust, kuid 1338. aastaks on seda juba kastellina väljaehitatuna mainitud – castellatura nova domus, praesens Curonum[79].

1290 läks sinnamaani piiskopi residentsiks olnud Embute piiskopilinnus (saksa Amboten) ordu valdusse ja ilmselt siis või juba veidi enne tuli alustada uue – Piltene piiskopilinnuse – ehitust. Eri käsitlustes on märgitud ka 1295. aastat ehitusajana. On teada, et 1290 asutas Kuramaa piiskop Edmund von Werth Piltenesse oma toomkapiitli. Linnus ehitati välja etapiti: esialgu püstitati algne suletud väike kastell või konvendihoone põhipindalaga u 40*50 m, mis oli lõplikult väljaehitatuna küll hoonetiibadega rangelt suletud nagu ordu konvendihoone, kuid ruumide paigutus hoonetiibades oli planeeringus vabam.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, Ludwig von Maydell, Teil I, Tartu 1839
  2. ↑ Marika Mägi: Kes olid viikingid Käsmu meremuuseum
  3. ↑ 3,0 3,1 Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 25
  4. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 23
  5. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 24–26
  6. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 27
  7. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=Kirchholm&f=false Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga 1836, lk. 49
  8. ↑ Taanlaste ristisõda Eestis, Marika Mägi, Karsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Mǿller Jensen, Argo 2019, Best Print, lk. 124, ISBN 978-9949-607-92-1
  9. ↑ Taanlaste ristisõda Eestis, Marika Mägi, Karsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Mǿller Jensen, Argo 2019, Best Print, lk. 118, ISBN 978-9949-607-92-1
  10. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=Dahlen&f=false Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, lk. 44
  11. ↑ Karl von Loewis of Menar. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga, Walters & Rapa, 1922
  12. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk
  13. ↑ Taanlaste ristisõda Eestis, Marika Mägi, Karsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Mǿller Jensen, Argo 2019, Best Print, lk. 124, ISBN 978-9949-607-92-1
  14. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 35
  15. ↑ http://www.castle.lv/latvija/epz1.html Rimša castle
  16. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 37
  17. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=Uexk%C3%BCll&f=false Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, lk. 46
  18. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Lennewarden&f=false Hagemeisters Geschichte, I köide, Riga 1836, lk. 65
  19. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=D%C3%BCnam%C3%BCnde&f=false Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, lk. 38
  20. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 39
  21. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=Neuerm%C3%BChlen&f=false Hagemeisters Geschichte, I köide, Riga 1836, lk. 51
  22. ↑ Topographische Beiträge zur Umgebung des "Rodenpoisschen Sees", Riga 1898, 1899, lk. 157
  23. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 133
  24. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 47–51
  25. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 51
  26. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 81
  27. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 85
  28. ↑ https://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Kokenhusen&f=false Hagemeisters Geschichte, Riga 1836, lk. 78
  29. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 42
  30. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 89
  31. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 90
  32. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 47, ka Brandis 1842, lk. 73
  33. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 99
  34. ↑ "Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel, Tänapäev, 2013, Tallinna Raamatutrükikoda, lk. 58 – 59, ISBN 978-9949-27-314-0
  35. ↑ Karl von Löwis of Menar, Burgenlexikon, lk 47
  36. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=snippet&q=Ascheraden&f=false Hagemeisters Geschichte, köide I, Riga 1836, lk. 76
  37. ↑ Bunge, Urkundenbuch I, 18, 38
  38. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 49
  39. ↑ http://www.castle.lv/latvija/cesvaine.html Rimša castle
  40. ↑ Bunge, Urkundenbuch I, 38, 1213
  41. ↑ http://www.castle.lv/latvija/krustpils.html Rimša castle
  42. ↑ https://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Allasch&f=false Hagemeisters Geschichte, lk 61
  43. ↑ 43,0 43,1 Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 69
  44. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, laulud 1694–1798, lk 44–45
  45. ↑ http://www.gaujiena.lv/latv.html, pilskalns un pilsdrupas
  46. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=snippet&q=Kirchspiel%20Lemsal&f=false Hagemeisters Geschichte, I köide, Riga 1836, lk. 157
  47. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 255
  48. ↑ lk 601–602, H. J. Feldmann, Baltisches historisches Ortslexikon
  49. ↑ http://www.castle.lv/latvija/valmiera.html Rimša castle
  50. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Kirchspiel%20Salis&f=false Hagemeisters Geschichte, I köide, Riga 1836, lk. 174
  51. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 62
  52. ↑ http://www.ambermarks.com/_Pieminekli/GarieApraksti/JekabpilsRaj/Jekabpils/EKrustpils_vid_pils.htm Ambermarks, Krustpilsi keskaegne linnus
  53. ↑ 53,0 53,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 239
  54. ↑ https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&hl=et#v=onepage&q=Ronneburg&f=false Hagemeisters Geschichte, I köide, Riga 1836, lk. 189
  55. ↑ Neumann, W., Die Ordensburgen im "polnischen" Livland, IV osa, Riga 1890, lk. 312
  56. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 81
  57. ↑ Neumann, W., Die Ordensburgen im "polnischen" Livland, IV osa, Riga 1890, lk. 303
  58. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, laulud 3424–3450, lk 69–70
  59. ↑ Замок Добе (Добен - Doben)
  60. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 113, ISBN 978-9985-876-83-1
  61. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, laulud 8622–8761, 8929–9648, 9905–10200, 10370–10714, 10952–11637, kommentaar (8662), lk 146–148, 151–161, 165–169, 172–177, 181–191, 223
  62. ↑ Breemeni Aadam, Gesta Hamma burgensis ecclesiae Pontificum, 1072–1076
  63. ↑ https://books.google.ee/books?id=xkEHDAAAQBAJ&pg=PA356&lpg=PA356&dq=Libellus+Gestorum&source=bl&ots=yzevReaf3f&sig=twkxNPyk45bP7Ghb2_LvK1BXJxY&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjZltWY6vXeAhWLFCwKHdnrDWsQ6AEwAnoECAgQAQ#v=onepage&q=Libellus%20Gestorum&f=false Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia, Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen, USA 2011, lk. 356
  64. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 37
  65. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk. 103–107
  66. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk. 31
  67. ↑ 67,0 67,1 http://www.castle.lv/latvija/kuldiga.html Rimša castle, Kuldiga
  68. ↑ https://web.archive.org/web/20171113060329/https://adw-goe.de/fileadmin/dokumente/forschungsprojekte/resikom/pdfs/residenzenforschungen_15_I_2.Teilband.pdf Höfe und Residenzen im spätmittelalterlichen Reich, lk. 452
  69. ↑ Dragendorff, E., Über die Beamten des Deutschen Ordens in Livland während des XIII Jahrhunderts, Berlin 1894, lk. 87
  70. ↑ Schmid, B., Die Burgen des deutschen Ritterordens in Kurland. Zeitschrift für Bauwesen, 71. Jahrgang, 1921, 7.-9. Heft, lk. 215
  71. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 160
  72. ↑ Sembritzki, J., Geschichte der königlich preussischen See- und Handelsstadt Memel, Memel 1926, lk. 19
  73. ↑ http://www.castle.lv/latvija/grobina.html Rimša castle
  74. ↑ http://www.castle.lv/latvija/dundaga.html Rimša castle
  75. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Rimša castle
  76. ↑ Wartberge 9, Riimkroonika, 2436
  77. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk. 95
  78. ↑ http://www.castle.lv/latvija/liepaja.html Rimša castle
  79. ↑ B. Schmid, Die Burgen des deutschen Ritterordens in Kurland. Zeitschrift für Bauwesen. 71. Jahrgang, 7-9 Heft, 1921, lk. 225
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keskaegsed_kivilinnused_Lätis&oldid=6595601"