Kaart

Jersika linnus oli linnus tänapäeva Läti Līvāni piirkonna territooriumil Daugava paremal kaldal 10.–11. sajandist kuni 13. sajandi alguseni, Jersika vürstiriigi keskus.

Jersika linnamägi tänapäeval

Linnus muuda

Praegusest Līvāni linnast 9 km kaugusel paiknenud 100×75 m suurune tugevate puidust kaitserajatistega linnus oli tihedasti hoonestatud. Arheoloogilistel väljakaevamistel tuvastati kuni 2,5 m paksune kultuurikiht, elu- ja majapidamishoonete, töö- ja sõjariistade, ehete ning keraamika jäänuseid. Tõenäoliselt asus seal ka Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Jersika õigeusu kirik. Linnuse kõrval asus 15 ha suurune avaasula ja 10. kuni 14. sajandini kasutusel olnud kalmistu, mille matmiskombestik on latgalipärane koos tugevate slaavi ja leedu elementidega.[1][2][3][4]

Ajalugu muuda

Linnamägi asustati 1. aastatuhandel eKr ja kokku on seal olnud 10 asustusperioodi. Linnus rajati 10.–11. sajandil, mil ümbruskonna suurim keskus oli otse Daugava vastaskaldal asunud Dignāja linnus. 11. sajandiks tõusis olulisemaks keskuseks juba Jersika, ilmselt seetõttu, et ta asus Daugavale lähemal kui Dignāja ja sealt oli lihtsam jõeliiklust kontrolli all hoida.[2][3] Võib-olla juba sel ajal tekkis ka Jersika vürstiriik. Kindel on olemine vürstiriigi keskuseks 13. sajandi alguses, mil seda mainitakse kirjalikes allikates. Sel ajal oli linnus ühtlasi Jersika vürsti Vissevalde residentsiks.[5][6]

Vissevalde ja ristisõdijate konflikti käigus vallutas ja rüüstas linnuse 1209. aastal Riia piiskopi ning 1214. ja 1215. aastal Koknese rüütlite vägi.[7]

1239. aasta allikas räägitakse Jersikast enam mitte kui linnusest, vaid kui linnamäest ehk linnusevaremetest.[8] Arheoloogiliste leidude järgi kasutati linnamäge elamiseks teatud määral siiski veel kuni 14. sajandini.[1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Indriķa hronika, VII, kommentaar 17
  2. 2,0 2,1 Lang, lk 123-124
  3. 3,0 3,1 pilis.lv, Jersikas pilskalns
  4. letonika.lv, Jersikas pilskalns
  5. historia.lv, Jersika
  6. HLK, lk 43, kommentaar 13
  7. HLK, XIII 4, XVIII 4, 9, lk 97-99, 151, 155-157
  8. Švābe, lk 145

Kirjandus muuda

Välislingid muuda