Lemsalu piiskopilinnus

See artikkel on linnusest; linnamõisa kohta vaata artiklit Lemsalu mõis ja kirikumõisa kohta Lemsalu kirikumõis.

---

Lemsalu piiskopilinnus (eesti keeles ka Lemsi, liivi Lämmist nīn, läti Limbaži, saksa Lemsal) on endine piiskopilinnus Lätis Limbaži piirkonnas (Limbažu novads), praeguses Lemsalu (Limbaži) vanalinnas asuval künkal Dūņezersi järve idakalda lähedal.

Vaade konvendihoonesse viivale peaväravale. Väravaava kohal nišis võis seista kas peapiiskopi kaitsepühaku Püha Bertholdi või siis Jumalaema Maarja kuju

Paigast veidi edelasse jääb Limbažu Lielezers (Lemsalu Suurjärv), kust voolab põhja Dūņezersi (Luitejärve, saksa Duhnesee) suunas välja Donavina oja.

Vapp

Dunezersist voolab Liivi lahe poole Svētupe jõgi (Pühajõgi), mis keskajal oli Lemsaluni laevatatav. Linnusekünkast 100 m põhja ja ida pool voolab Zitaravotinši oja, mis oli vanasti kahe tammiga üles paisutatud.

Muinasajal kuulus Lemsalu liivlaste Metsepole maakonna keskossa ja seda peetakse maakonna halduskeskuseks. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Lemsalu kihelkonnas (Kirchspiel Lemsal).

Linnuseala asub u 65 m üle merepinna.

Linnus on varemetes, suur osa lõhuti omal ajal Rootsi vägede poolt.

Esiplaanil vaatetorn. Vasakul maapinnal on näha jooksmas loodetiiva väliskülje vundamenti

Nimekujud

Veel konserveerimata varemed juulis 1999.

• 1223 – Lemsahe
• 1318 – Leviesel
• 1359 – Lemselle
• 1368 – Lemmeselle
• 1385 – Lemzelle
• 1388 – Lempselle
• 1392 – Lembsel, Lemezel
• 1412 – Lempzell

Ehitus

Alumisel pildil on vaade Lemsalu piiskopilinnusele loodest, loodetiib ja edelatiib on alles vundamendikivide reana. Pildil vasakul on olemas veel ka eeslinnuse väravaava. Brotze, 1795

Konvendihoone edelanurk seestpoolt. Enne II maailmasõda oli hoonetiib veel katustatud ja võlvitud

Lemsalu kuulub oma laiade tiibhoonete ja massiivse nurgatorniga varajaste konvendihoonete tüüpi, mis sai tugevaid mõjutusi ja eeskuju ordulinnuste ehitusstiililt, sarnanedes näiteks Vindavi, Adaži ja Adsele ordulinnusega. Linnus paiknes künkal ja kujutas endast peaaegu ruudukujulise (30,7 × 29) põhiplaaniga väikese siseõuega 890 m² põhjapindalaga konvendihoonet, mille nurgad olid orienteeritud põhiilmakaarte järgi ja mille põhjanurgas asetses raskepärane veidi müürijoonest väljapoole eenduv nurgatorn põhiplaaniga 12 × 12 m. Hoone välisküljel ehitusmaterjalina kasutatud põllukivi vajutab välisilmele rangelt kasina pitseri. Ka siseruumide poolt ei ole säilinud mingeid ehisdetaile. Konvendihoonel oli 3 korrust: poolkeldri-, elu- ja kaitsekorrus. Hoone on osaliselt säilinud 2 korruse kõrgusena, kaitsekorrus on hävinud. Katus oli kaetud põletatud savist punaste katusekividega.

Praeguseks enam mitte säilinud nurgatorni kõrval hoone kirdetiivas oli peavärav, arvatavasti väikese väravatorniga, langevõrega ja vallikraavi kohal asetsenud tõstesillaga. Peavärav oma väravaava kohal olevate niššidega ja langevõre jaoks tahutud kiviplokkidest juhtsoontega on üsna hästi säilinud. Selles hoonetiivas võisid asuda tõenäoliselt piiskopi eluruumid. Linnusteuurija Armin Tuulse kirjeldusel oli seal tollal säilinud ruum Liivimaa varajastele linnustele iseloomuliku aknaavaga. Nurgatorn on näidatud 1663 Johann Schneideri mõõdistatud ja 1688. aasta inventariseerimisplaanil. Konvendihoone idanurgas, kahe hoonetiiva vahel oletatakse asunud kabel ja "kellatorn".

Kagutiiva võlvitud suur ruum arvatakse olnud olevat saal Toomkapiitli jaoks. Praeguseks on II maailmasõjas kannatada saanud lihtsate servjoonvõlvidega lagi hävinenud. Kagutiiva müüripaksus ulatus 1,85–1,95 m.

Edelatiib lammutati XVII sajandil ja asendati magasiaidaga, millest praeguseks on säilinud samuti ainult vundamendid. Ka loodetiiva väljanägemise ja otstarbe kohta pole midagi teada, kuigi arvatakse, et seal asusid köögiruumid ja õllepruulikoda.

Konvendihoonet u 15 meetri kaugusel ümbritsenud kivist kaitsemüür moodustas kompleksile eeslinnuse, mida linna poolt küljes lahutas ka vallikraav. Eeslinnuse siseküljel paiknesid puidust majandushooned ja nurkades puidust kaitsetornid, nagu XVII sajandist pärit kirjelduste põhjal teada on.

Ajalugu

Vaade kirdest eeslinnuse välismüüri asukohast konvendihoone väravale. Restaureerimistööde käigus on väravatorni kohale ehitatud puidust vaatetorn

Dokumentides XIV sajandi I poolest nimetatakse linnust peapiiskopi kevadresidentsiks, kus ta viibis kõigi pühakute päevast (veebruari algus) kuni suvisteteni e nelipühadeni (mai lõpu või juuni alguseni); vahetevahel ka muul ajal. Teda saatis kaaskond u 800 inimesega.

Piiskopkonna ajajärk ja Liivi sõda

Pildil konvendihoone lõunanurk ja lõiguke Lemsalu kesklinnast

Juba muinasajal läks sealtkaudu tähtis tee liivlaste Toreidast (Turaida) Ruhja kaudu sakalaste Viljandisse. Mööda Svetupet sai Läänemerele.

1223 ehitati baltisaksa ajaloolaste väitel Lemsallu liivlaste endise põlenud puitlinnuse asemele peapiiskop Alberti käsul linnus, millest kujunes Riia peapiiskopkonna liivlaste alade halduskeskus. Ümber Lemsalu moodustasid kaitseliine 11 abi- ja vasallilinnust nii põhja (Salatsi piiskopilinnus, Ungurpilsi vasallilinnus), ida (Augstroze, Mujāni, Vainsalu, Rozbeķi, Suur- ja Väike-Roopa), kui ka lõuna (Nabe vasallilinnus, Krimulda, Turaida piiskopilinnus) pool. Lemsalut peetakse ka liivlaste Metsepole maakonna keskuseks.

1318 on ürikus esmamainitud linnust, kui ordu väed selle vallutasid. Peatselt pidi Liivi ordu peapiiskopile linnuse siiski tagastama.

1359 hõivas ordu jälle mõneks ajaks linnuse. Samal aastal oli linna gildimajja nõupidamiseks kokku kutsutud peapiiskopkonna vasallid.

1385. aastal on linnuse kõrval mainitud alevit, mis oli kaitsemüüriga ümbritsetud ja sai samal aastal linnaõigused.

1439 on linnuse juures asunud juba linn, mida haldas peapiiskopi määratud stiftifoogt.

1479 vallutas ordu uuesti linnuse. Riia peapiiskop Silvester Stodewescher võitles oma ametiaja lõpuperioodil pidevalt Liivi orduga mõjuvõimu üle Riia linna suhtes ja ka suri samal aastal. Vaenuse lõppedes tagastas ordu linnuse jälle uuele peapiiskopile.

1486, paar aastat pärast oma ametissesaamist ja suhete reguleerimist orduga valis peapiiskop Michael Hildebrand oma residentsiks Lemsalu piiskopilinnuse. Hiljem resideeris ta küll ka Raunas.

1557 algas Vana-Liivimaal kodusõda Liivi ordu ja maamarssali ning peapiiskopi vahel. Peapiiskop Wilhelm von Brandenburg saatis Lemsalust käskjala Georg Taube kirjadega abi järele Saksamaale. Käskjalg põgenes mere äärde, kuid ordumehed said ta veel paadist kätte ja lasid maha.

1558, Liivi sõja algul hõivasid Vene tsaaririigi väed linna, põletasid selle maha ja lõhkusid linnust.

1560. aasta augusti keskel põletas Riia peapiiskopi koadjuutor hertsog Cristoffer Albrecht Lemsalu alevi ise maha ja lasi venelastel ümberkaudu rüüstata.

1567 rüüstasid linnust Rootsi väed oma sõjapealiku Liivimaa sakslase Klaus Kurselli juhtimisel. Rootsi väed piirasid vaikselt linnuse sisse, tegid äkksissetungi ja hõivasid linnuse. Tapsid poolakad, panid linnuse põlema ja pöördusid saagiga Tallinna tagasi.

1575 olid linnuse juures jälle Vene väed hertsog Magnuse juhtimisel.

1577 oli Vene tsaar Ivan Julm isiklikult Liivimaal kohal, polnud hertsog Magnusega rahul ja vallutas juuli ja augusti jooksul uuesti palju linnuseid, sealhulgas Lemsalu. Linnus ise sai seejuures üsna vähe kannatada.

Poola ja Rootsi valitsusaeg

Lemsalu plaan aastast 1663, Brotze kollektsioonist. Rohelisega on ümbritsetud linnuse ala vasakul, lillaga on vanalinna ala skeemi keskel

1582. aasta rahulepinguga läks linnus poolakatele. Algas selle taastamine ja ülesehitamine.

1600 alanud Rootsi-Poola sõjas okupeerisid kroonik Bodeckeri teatel 29. oktoobril Lemsalu Rootsi väed.

1601. aasta 1. jaanuaril andis kohaliku aadli esindaja Ewald von Medem Lemsalust rootslastele teada, et on võtnud vastu Lemsalu ja Nabe piirkonna aadlike truudusvande Södermanlandi Karlile.

1602 hävitasid Rootsi väed täielikult linna ja tegid piiskopilossi eeslinnuse kindlustused maatasa. Piirkond läks uuesti poolakate võimu alla.

1610. aasta oktoobris rüüstasid Burtnieki, Lemsalu ja Sigulda ümbrust 5 lipkonda Rootsi ratsa- ja jalamehi kättemaksuks Pärnus paiknenud poolakate Läänemaa rüüsteretkele.

19. novembril 1621 kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf lossipiirkonna koos kõige sinnakuuluvaga Riia linnale, kellele see jäi 1783. aastani. Hiljem asus seal Limbaži linnamõisa valdus.

1630 oli linnakeses 8 kodanikku. Kirik oli ilma katuse ja akendeta. Poola–Rootsi sõdades kannatas Lätis aladel just Lemsalu piirkond üleüldse kõige tugevamini rüüstamiste tõttu.

Vene võimu all

Lemsalu 1770, linnus, kirik ja linn. Joonistus J. C. Brotze kollektsioonist

24. augustil 1747 põles linn peaaegu maatasa. Alles jäi 4 maja.

XIX sajandil lammutati edelakorpus, vundamendile ehitati magasiait – endise piiskopiresidentsi säilinud hoonetiibasid kasutati viljaaida ja loomalaudana. Vallid tasandati, kraavid aeti kinni. Vaate linnast linnusele sulges sinna ette Riia linna rae poolt ehitatud uus "linnusemõisa" (das Schlossgut) haldushoone. XX sajandil ehitati magasiaida asemele majandusruumid.

1930. aastatel on säilinud veel 2 katustatud tiiba.

1944 aasta pommitamiste tõttu said kahjustusi ka linnusevaremed. Järgneval kümnendil kaotasid linnusetiivad lõplikult katuse, pärast mida algas müüride kiire varing.

1950ndatel varisesid sisse konvendihoone veel säilinud võlvid.

Praegune seisukord

1968 hakati varemeid konserveerima. Teostati mõõdistamisi ja pildistati.

1999. ja 2000. aastal kaevati linnusevaremetes ekskavaatoriga, mis hävitas ja kahjustas tugevasti muinsusobjekti ja kultuurikihti.

2008 algasid linnuses Euroopa Liidu kaasabil saneerimistööd.

Infostendi fotodel on näha linnusemüüride sõjakahjustused

• 
  Vaade konvendihoonele kagust
• 
  Peaväravakäik torni all konvendihoone siseõue poolt vaadatuna
• 
  Säilinud keldriruumid konvendihoone väravatorni kõrval
• 
  Konvendihoone lõunanurk
• 
  Vaade konvendihoonele läänest. Pealinnuse edela- ja loodepoolne tiib on maapinnani lammutatud