Vikipeedia

Miitavi ordulinnus

Miitavi ordulinnus (läti keeles Jelgava ja Mītava, saksa Mitau, poola Mitawa ja Jełgawa, liivi Jālgab, leedu Mintauja[1]) oli keskajal kivist Liivi ordu suurlinnus, mis asus Lätis Semgallia (Zemgale) kultuuriajaloolises piirkonnas Jelgava (Miitavi) linnas[2] Lielupe jõe ja selle harujõe Drisa (saksa Drixen) vahelisel Pilssala ('linnusesaare') saarel.[3]

Miitavi (Jelgava) vapp

Nimekujud muuda

Läti ajaloouurijate arvates võis liivi keeles olla sõna jelgab, mis võis tähendada kas linna või vee-linna.[4] Tõenäoliselt tuleb nimetus siiski saksakeelsest lausest "Mitte an der Aa" – '(linnus) jõe keskpaigas'. Saksa keeles oli jõe nimi Semgallische Aa (hiljem ka Buller Å või Bolderaa), nagu Koiva jõe nimi oli Livlandische või Threydensche Aa.

  • 1290ndad – Mytowe,[5]
  • 1372 – Mithow,[6]
  • 1561 – Mitouw[7]
  • 1611 – Mitawia, Mitavia[8]
  • 1652 – Mihtav[9]
  • XVII sajand – Urbs et Arx Mitovia, Mitav, Mietaw Schloẞ,[10]
  • 1705 – Mitau,
  • XVIII sajand – Mittow.

Zemgale enda kohta, on arvatud, et ristisõdijad võisid seda nimetada ka Semi Galliaks e Pool-Prantsusmaaks. Arvatavasti tuleb see siiski lätikeelsest ja semgalikeelsest väljendist "zeme", mis tähendab maad ja semgal tähistab nende keeles lihtsalt "maainimest" ja Semigallia e Zemgale "maapiirkonda" ehk maa-ala, kus maainimesed elasid.

Asukoht muuda

 

Asukoht oli hoolega valitud: sinna, peaaegu Semgallia (Zemgale) keskele voolasid kokku kõik suuremad Semgallia jõed, moodustades suure Lielupe jõe. Linnus asetses jõe keskjooksul – vana suudmeni Väina jõel jäi u 75 km, jõe alguseni Bauskas u 55 km. Kuna veeteed olid liiklemiseks tollal esmatähtsad, oli sealt hea kontrolli alla võtta kogu Semgallia ja kõige lähem korraldada sealtkaudu sõjaretki Põhja-Leetu. Ka vabaks läbipääsuks maad mööda Kuramaale ja Preisimaale tuli Semgallia võtta kontrolli alla. Lielupe keskjooks Miitavi juures oli tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et jõgi asus sealkohas vaid 20 cm üle merepinna, samas kui mereni oli jõge mööda ligi 70 km, mis tähendab, et langus praktiliselt puudus. Sellest johtub, et vesi liikus mere poole vaid juurdetulevate veemasside arvelt, ujutades tihti üle soostunud kaldad ja rannajärved Miitavi ja Sloka (saksa Schlock – 'lukk') vahel, ning tugevama tormi korral merel voolates tõenäoliselt hoopis vastupidises suunas. Esimene väiksem kärestikulaadne koht ja ka võimalik koolmekoht oli alles Miitavi linnuse kohal (langus 20 cm) ja sedagi madala veeseisu korral. Tegelikult sai rahulikult laevadega sõita kuni 20 km ülesvoolu Emburgani (saksa Annenburg) välja ja väiksemate alustega isegi peaaegu Bauska ordulinnuseni Lielupe alguses. Lielupe oli Miitavi juures ka peaaegu 100 m lai ja hea sadamakohaga. Sellest kõigest tulenevalt on üsnagi arusaadav, miks Riia linn piiskopiga Albert von Buxhövdeniga eesotsas keelas kaubalaevadel nende kaptenite surma ja laevade konfiskeerimise ähvardusel mööda Lielupet ülesvoolu sõitmise ja muu sadama kasutamise juba isegi enne Riia linna asutamist aastal 1201. Mitte ainult tolli- ja kauplemistulude laekumise pärast, vaid seda ühendusteed sulgedes sai tõhusalt "kägistada" semgalite ja kogu Põhja-Leedu väliskaubandust ja majandust. Siit on ka arusaadav semgalite raevukas vastupanu ristisõdijate ilmumisele Väina äärde ja Liivimaale ja nende edasistele anneksioonipüüdlustele Kuramaa suunas.

Otsejoones jäi Miitavi ordulinnus 40 km Riia omast edelasse.

Ajalugu muuda

Puitlinnuse aeg XIII sajandil ja XIV sajandi algul muuda

 
Liivi ordu maameistri pitser XIII sajandist

1200 keelati Riia piiskopi poolt kaubalaevadel "semgalite sadamate" kasutamise. Ilmselt pidid need asuma Lielupe jõel.

1226. aastast on teateid Miitavis asunud semgalite sadamast ja kaubandusasulast.

1230ndatel kavatses Riia piiskop ise ehitada sinnakanti omale tugipunktiks linnuse, kuna Semgallia varasemal jagamisel oli 1/3 sellest – põhjapoolne ja pool keskosast määratud piiskopile. Piiskop vahetas hiljem need maad orduga ringi.

1236 purustasid leedulased just koostöös semgalitega viimaste maadelt läbitulnud Mõõgavendade ordu väed Leedus Saule lahingus (Šiauliai).

1242. aasta paiku andis Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm Liivi ordule loa "ehitada linnus Lielupe äärde sobivasse kohta, kuhu ainult laevad saavad ligi tulla koos varustusega, või teisel juhul ka Mežotnesse veelgi ülessevoolu, kui see koht ehk enam soodsamaks peaks osutuma...".[4]

1264 tabas ebaedu järjekordset Liivi ordu semgalite vastast sõjaretke. Ordumeister Konrad von Mandern võitles küll edukalt kurelaste ja leedulaste vastu ja naasis edukalt röövretkelt koos rohke saagiga, kui neid varitsesid ja ründasid tagasiteel semgalid. Kaotati 600 meest koos 30 (20 ?) rüütli-orduvennaga.[11] Mandern ise jõudis küll läbi häda koos saagiga Riiga. Siis sai selgeks et taktikat tuli muuta, oli vaja kindlat operatsioonibaasi Semgallias endas, et kogu piirkond vallutada.

1265 hakati Konrad von Manderni käsul 4 miili kaugusale Riiast semgalite maale ehitama sõjalist tugipunkti – Miitavi linnust. Oletatavasti puidust. Samal aastal korraldasid mitte veel valminud linnusest rüütlid uue röövretke Semgallia teistele aladele rüüstates külasid ja põldusid. Semgalid koondasid kiiresti maleva ja ründasid linnusesse tagasi pöörduvaid rüütleid. Orduvägi kaotas niipalju hobuseid, et paljud rüütlid jäid jalameheks ja pidid viimase maa linnuseni joostes läbima. Riimkroonika räägib, et meister ratsutas koos oma väikese salgaga eespool aeglasemat põhiväge, et teed vajadusel parandada ja sildu üle vaadata, kui varitsenud semgalid tungisid tema ja järeltuleva rüütliväe vahele. Mandern oli sunnitud Miitavisse taganema, ülejäänud rüütlivägi sai kaotuse osaliseks ja paljud ei jõudnudki linnuseni.[12]

1266. aasta 25. mail välja antud paavst Clemens IV bullast saab välja lugeda, et linnuseehitus käib. Arvatakse, et samal aastal sai see valmis. Wartberge Hermanni Liivimaa kroonikas kirjutatakse selle aja kohta, et orduvennad olid saanud vastvalminud linnuses peavarju pärast üht ebaõnnestunud semgalite küla ründamist. Seejärel tuli rüüstamistele mõneks ajaks lõpp, kuid siis jätkus semgalite survestamine rüüstamiste läbi uue hooga.

1271 on mainitud esimest Miitavi komtuuri Johanni. Vastavalt ordureeglitele elas komtuuri alluvuses 12 rüütelvenda, 6 vaimulikku venda, foogt ja sekretär, kes moodustasid ordukonvendi, kes pidi kasutama ühiseluks ühiseid suuri ruume. Oli tarvis uut suletud kloostrikonvendi tüüpi kaitseehitise projekti. Algas nn. "konvendihoone" areng, mida uuemas ajalookirjanduses nimetatakse "ordukastelliks".

1280. aasta paiku, meister Konrad von Feuchtwangeni valitsusajal tahtis semgalite üks pealikke Nameisis tungida Väina äärde Riia vastu. Miitavi linnuse omad said sellest teada ja saatsid sõna maamarssal Gerhard von Katzenelnbogenile, kes Riia lähedal kaitseks sõjaväe kokku kogus. 1281 läksid orduväed viitsemeister Mangoldi juhtimisel Riiast Miitavi kaudu Tērvete muinaslinnust vallutama.[13] Orduvennad andsid meister Wilken von Endorpile nõu ehitada Semgalliasse kohalike vastu uus Tērvete ordulinnus, mida hakati hüüdma Heiligenbergiks ("Püha mägi"). Suvel koondati Miitavisse ehitusmaterjali, talvel saadeti see mööda külmunud jõge kohapeale edasi ja hakati ehitama. Orduvägi ehitas Tervetes ja meister hoidis Miitavist asjadel silma peal.[14] 1286 sai linnus valmis. Meister Konrad von Hattstein varustas oma Tervete linnust 1288. aasta talvel Miitavist regedel saadetud moonavooridega, mida suvel Miitavisse kokku oli kogutud.[15]

1290 langes viimane semgalite linnus Sidrabe, mis asus praeguses Põhja-Leedus. Sealt saadeti saatkond alistumisläbirääkimisteks Miitavisse.[16] Sakslaste taktika survestada semgaleid Miitavist korraldatavate pidevate rüüsteretkede läbi kandis lõpuks vilja. Enamus semgaleid põletasid oma linnused ja elamised maha ja läksid ära Leetu, kus osalesid leedulaste poolel Preisimaa vastases sõjategevuses. Mõned semgalid, kes jäid Semgalliasse pidid leppima ristisõdalaste võimuga ja vastu võtma ristiusu.

1305–1307 jäi Riia kaupmees Albert Wiman "Riia võlaraamatu" andmetel vilja eest Miitavi komtuurkonnale 100 marka võlgu. Linnus oli mitte ainult kaitseehitis, vaid ka piirkonna põllumajanduslik keskus, kus aeti viljaäri ning osa viljasaagist müüdi Riia kaupmeestele maha.

Konvendihoone ehitusest XVI sajandil kuni orduriigi lõpuni XVI sajandi keskel muuda

1328–1340 oli Liivimaal ordumeistriks Eberhard von Monheim. Ta laskis ehitada samat tüüpi Riia ordulinnuse ja baltisaksa ajaloolased arvavad, et tema ajal püstitati Miitavi linnusesse konvendihoone selle hilisemal kujul.[17]

1345. aasta talvel, kui ordumeister Burchard von Dreileben koos oma vägedega parasjagu Saaremaal eestlaste Jüriöö ülestõusu maha surus, piirasid leedulased vürst Algirdase ja tema venna Kestutise juhtimisel Miitavit, kuid ei suutnud linnust vallutada, kuna selle seinad suurtest tahutud kivikvaaderplokkidest laotud olid.[18] Teistel andmetel pandi eeslinnus põlema ja pealinnus vallutati, kuid maha lõhkuda seda ei suudetud. Linnuses olnud 7 orduvennast ja 600 ordu teenistuses olnud semgalist pääsesid põgenema ainult 2 orduvenda, üks preester ja 16 semgalit. Teistel andmetel põletati alles sellel aastal maha puitlinnus, pärast mida hakati konvendihoonet rajama.[19] Ilmselt vallutasid leedulased avara puidust eeslinnuse ja selles oleva asula (Hakelwerk) ja panid selle põlema. Pealinnust küll vallutada ei suudetud, kuid eeslinnuse põleng kahjustas seda tugevalt ning sellesse põgenenud lämbusid enamjaolt suitsu ja kuumuse kätte. Sealt leiti hiljem üle 600 hukkunu.[20]

1347. aasta andmetel olid praeguse Läti territooriumil komtuurkonnad Riias, Siguldas, Ventspilsis, Miitavis, Kuldigas ja Dünamündes. 1422. aastaks olid lisandunud Aizkraukle, Aluliina, Dobele ja Vana-Väina (Dünaburg).

1361. aastal ründasid leedulased taas Miitavit.

1370. aastal vastasid orduväed maamarssali juhtimisel "koos oma meestega Kuramaalt, Miitavist ja Koknesest" rünnakule omapoolse põhjaliku rüüstamise ja põletamisega mitmel pool Põhja-Leedus.

1376. aastal olid leedulased jälle Miitavi all. Pärast seda liikus omavaheline sõjategevus muudesse piirkondadesse ja Miitavisse saabus rahuperiood lihtsa administratiivkeskusena eksisteerimisest.

XV sajandi keskpaigaks muutus linnuse külje all olev asula u 500 elanikuga väikeseks linnakeseks. Seda soodustas ka sealtkaudu Riiast Leetu kulgev kaubatee.

1451. aasta revisjoni andmetel oli linnuses 10 suurtükki ja 5 suurt tinakuuli, raudrüüsid ja hobuseid oli ainult komtuuri jaoks.

1492. aastal anti Miitavi komtuurkond Liivi ordu maamarssali otsejuhtimise alla. Edaspidi määras viimane ise linnusepealikke Miitavisse. Koos Miitaviga olid Sigulda alluvuses Väinasuu (Daugavgriva), Askrade (Aizkraukle), Nitaure, Skujene ja Tukumsi ordulinnused.[21]

1495. aastal allutati Bauska foogtilinnus Miitavile.

1556. aasta suvel, "koadjuutorivaenuse" ajal, jäi maamarssali Jasper von Münsteri alluvusse kümmekonnast linnusest vaid 2: Miitavi (Jelgava, Mitau) ja Nitaure (Nitau), ent viimased olid vastupanuks liiga nõrgad ja nagu kroonik kirjutas, "nende peale loota ei võinud". Veel ametis olev, aga vana ja väsinud ordumeister Heinrich von Galen tagandas maamarssali ametist orduvastaste salasepitsuste pärast peapiiskopi ja Poolaga ning käskis kõigi linnuste väravad tema ees sulgeda ja Munsteri vangistada.[22]

1561 saadeti Eestimaalt delegatsioon Miitavisse ordumeister Gotthard Kettleri juurde, et Liivi ordu võimu ja kaitse puudumise tõttu viimasele truudusvanne üles öelda. Harju-Viru rüütelkonda esindas Reinolt Lode ja Tallinna linna raehärra Johann Winter.[23] 1561–1562, Liivi sõja ajal loodi Poola-Leedule alluv Kuramaa hertsogkond, mille esimeseks hertsogiks sai viimane ordumeister Gotthard Kettler. Vana Liivi orduriik sekulariseeriti, ülejäänud orduriigi osadest loodi Üleväina hertsogkond ja Latgalest Poola Liivimaa.

Kuramaa hertsogkonna ajastu XVI sajandi keskelt kuni XVIII sajandi lõpuni muuda

1560ndatel käskis mitme Kuramaa linnuse ja ka Riia ordulinnuse vahet sõitev hertsog Kettler Miitavi linnuse talle residentsiks ümber ehitada. Ehitustööd kestsid 1565–1577. Üks uus L-tähe kujuline nurgaga hoonekorpus hakkas vana konvendihoonet ümbritsema edelast ja teine idast Lielupe jõe poolt. Uus Miitavi loss oli kujundatud renessansielementidega gootipärases põhjamaade manerismi stiilis. Keskaegsest linnusest sai luksuslik valitseja residents.

1566. aasta märtsis abiellus hertsog Kettler Königsbergis Mecklenburgi hertsogi tütre Anna von Mecklenburg-Güstrowiga. Miitavi loss koos ümberkaudsete mõisatega kirjutati hertsoginna nimele talle piisava sissetuleku tagamiseks. Tolleaegsest Preisi hertsogi nõunike visitatsiooniprotokollist selgub, et lossis oli ahi telliste ja ehituslubja põletamiseks. Kohalikuks linnusepealikuks oli hauptman Frantz Wilhelm von Plettenberg, kes jälgis nii jahipidamise kui ka metsaraie-eeskirjade ja kalapüügireeglite täitmist jõgedel. Samuti teostas ta kohtupidamist ringkonnas ja koos lossifoogti ja ehitusmeistriga pidi organiseerima linnusehoone ja kindlustuste korrashoidmist.[24]

1571 kirjutas Kuramaa hertsogkonna õuemarssal Georg Prois Kettlerile, et "üks välismaa frontoon on peaaegu valmis ja kindlasti meeldib Teie Armulisusele! Võite olla minu sõnades kindel, et kõik frontoonid kaunistavad väga kõiki hooneid!". 1573 palus hertsog kahel oma õukondlasel saata kummalgi ehitusele 300 palki. Samal aastal kolis hertsogi pere Miitavisse elama.

1578 hakkas hertsog Kettler pidevalt resideerima Miitavi uues lossis. 1581 välja antud määruse järgi oli õukond 163-liikmeline.

1583 ehitati lossikompleksi lõunaküljele kahe uue korpuse vahele kirik, mille keldritesse seati sisse kabel-matusekamber Kettleri perekonna liikmete tarbeks. 1587 mais suri hertsod Gotthard Kettler. Ka 1602 surnud hertsoginna Anna on maetud Miitavisse.

1596 jagasid Gotthardi pojad Friedrich ja Wilhelm vanas Tervete ordulinnuses Hofzumbergal Kuramaa valitsemise pooleks: Wilhelm sai Kuramaa pealinnaga Kuldigas ja Friedrich Semgallia pealinnaga Miitavis. Linnusepealik oli sellal ka õuemarssali ametis olev Vadakste mõisnik Kristoph Bertram (Bistram). Hertsogkonna maapäevad (Landtag) hakkasid toimuma 2 korda aastas Miitavis. Vanem poeg Friedrich jätkas isa ehitustegevust lossi juures: jõepoolset idatiiba pikendati ja sinna äärde rajati lossikirik, varasema kiriku külge lõunatiivas püstitati ümmargune torn. Hoonetiivad piirasid nüüd vana ordulinnust 3 küljest. Sellisena säilis ta põhijoontes 1737. aastani.[24]

1614. aasta 28. septembril sai linnuse komandandiks (Hauptmann) pärast Johann Treydeni surma Code mõisnik Gothard Schroeder. Sellal oli linnus juba ümbritsetud muldvallidega, sest üleandmiskirjas manitseti teda lossi ja kaitsevalle (Wahl und Festung) korras hoidma. Võimalik, et käsu muldvallide ehituseks andis juba hertsog Gotthard, kes kartis moskoviitide rünnakut Kuramaale.

1621. aasta 3. oktoobril alistus kindlus piiramiseta Rootsi vägedele. 18. septembril, 2 päeva pärast Riia vallutamist oli Rootsi kuningas Gustav II Adolf saatnud kapitulatsiooniettepaneku Kuramaa hertsogile, millest viimane keeldus. 1. oktoobril läks Kuramaa hertsog Friedrich Miitavist Poola piirile hetman Radziwilli juurde abi järele, olles enne oma pere Bauska linnusesse varjule saatnud ning jättes Miitavisse kaitseks 40 sõdurit ja 40 talupoega Schroederi alluvuses, lisaks tuli sinna varjule 200 linnakodanikku pereliikmetega. Linnuse langemine oli hertsogile suureks üllatuseks, sest linnus oli hästi kindlustatud ja varustatud nii lahingumoona kui ka toiduainetega. Gustav Adolf jättis Miitavi linna 2000-mehelise garnisoni feldmarssal Wrangeli juhtimisel ja pöördus ise ülejäänud sõjaväega tagasi Riiga. Linnus rööviti rootslaste poolt paljaks ja rüüstati koos kõige arhiivi ja väärisesemetega. 1622 peeti endise linnusepealiku Schroederi üle kohut, süüdistatuna hertsogile vande murdmises ja liiga kergekäelises linnuse loovutamises.

1622. aasta jaanuaris vallutasid poolakad Miitavi ja piirasid linnuse ümber. Rootsi garnison pani linnuses visalt vastu ja alistus alles juunis. Samal aastal sõlmiti vaherahu.

1625, kui Rootsi sõjavägi oli suve jooksul vallutanud poolakatelt tagasi suurema osa idapoolset Liivimaad, tuli Rootsi kuningas pärast Selpilsi alistamist kiiresti Miitavi alla ning lühikese piiramise järel vallutas linnuse. Sedapuhku põles ka peaaegu terve linn maha. 1627 peeti linnuse alistumise pärast kohut selle uue komandandi Sackeni üle. Kohtuprotokollis oli öeldud kaitseehitiste kohta, et muldvallide üldpikkus oli juba 1621. aastal 1200 jalga ja kindluse nurkades oli 4 suurtükirondeeli. Muldvallid olid küll ilmselt ilma bastionaalse kiviseinata.

1629 sõlmiti Altmarki vaherahu, kuid Poola ja Rootsi väesalgad kõndisid ikka vabalt mööda Kuramaad ringi röövisid, kus aga said. 1630 kirjutas hertsog Friedrich oma naisele, et "Miitavi loss on paljaks riisutud ja lõhutud". Alles pärast Schtumsdorfi rahu 1635 taastus hertsogkonnas rahu ja kord.

 
Kuramaa hertsog Ernst Johann von Biron (Bühren), kunstnik L. Schorer, 1760. aastad

1642 sai vanast linnusest ametlikult Kuramaa hertsogite residents.

1648. aasta paiku hakati lossikindlustusi põhjalikult ümber ehitama. Vana nelinurkse muldkindlustusvööndi ja rondeelide asemele rajati 5 bastioniga hollandi Vaubani-stiilis tähekujuline kindlus. Peavärav ja sild jäid edelaküljele, mida kaitses veel omakorda "sillapea"-raveliin. Lisaks püstitati 2 raveliini vastavalt kindluse põhja- ja lõunaküljele. Küllaltki suureks kasvanud Miitavi linn teisel pool Driksa jõge ümbritseti 13 bastioniga.

1658 vallutasid rootslased linnuse, vangistasid hertsog Jakobi ja viisid ta 1660 Ingerimaale vangi. Hertsogi arhiiv konfiskeeriti. Hiljem vallutasid lossi venelased. Sõjategevuses sai loss niipalju kannatada, et polnud enam elamiskõlbulik ja vangistusest vabanedes sai hertsog Jakobi residentsiks Grobina linnus.

1718–1722 lasi hertsoginna Anna ehitada uue lossi varasema Academia Petri hoone asukohale. Vana linnust ei remonditud, see jäi tühjaks ja hakkas lagunema.

1737. aasta novembris lasti vana ordulinnus hertsog Ernst Johann von Bironi (Bühren) käsul õhku, et saada vaba platsi ja ehitusmaterjali itaalia päritolu Venemaa arhitekti Bartholomeo Francesco Rastrelli[25] projekteeritava Kuramaa hertsogkonna uue esinduspalee tarvis. Kuni 1738. aasta aprillini lammutasid vene sõdurid ja kiviraidurid vanu lossimüüre, et platsi siledaks saada 14. juunil toimuma pidanud uuele lossile nurgakivi paneku jaoks.

Vene tsaaririigi all kuni tänapäevani muuda

Oma 1791. aastal välja antud "Uues maadekirjelduse" raamatus kirjutab Anton Büsching, et linnuse ja kindlustuste kraavid ja vallid on lagunenud seisus.[26]

1918. aastani asusid Bironi lossi edelapoolses keldrikrüptis, mis võib pärineda veel Kettleri ordulinnuse juurdeehituste ajast, 21 hertsogite ja nende pereliikmete kivist sarkofaagi ja 4 puidust sarka.

1955–1961 läbi viidud vana hertsogipalee remondi käigus leiti vana linnuse asukohast ka peenelt töödeldud pirnikujulise nurgaga profiiltelliseid, mis annavad tunnistust professionaalse meistri ehitusoskustest ja eristavad näiteks konvendihoone võlve varem ehitatud Riia ordulinnuse veel raskete vormidega varagootika võlvidest.

1997. aasta oktoobris, kui tehti praeguse lossi idatiiva keskosas remonditöid, kaevati juhuslikult välja sealt jõe poole jääval alal vana ordulinnuse juurde kuulunud täisaetud kelder, millest leiti linnuseportaale kaunistanud kalakujulised figuurid.

Ehitus muuda

 
Kuramaa hertsogiloss Miitavis 1703. aastal. Tegemist on vana Miitavi komtuuri linnusega. Vaade kirdest Riia linna suunast üle Lielupe jõe. Vasakul on näha 1573. aastal ehitatud Püha Kolmainu luteri kiriku torn

Tegemist oli täiuslikult väljaarendatud nelinurkse konvendihoone tüübiga, millel olid ühetaolised võimsad neljakandilised tornid kõigis nurkades. Arvatakse, et meister Manderni poolt ehitada lastud esimene linnus oli küll sama koha peal, ent vana tüüpi puidust vesilinnus. XIII ja XIV sajandi vahetusel hakkas arenema nelinurkne ruudukujuline suletud tiivaplokkide ja nende keskele jääva ristikäikude ja siseõuega konvendihoone tüüpi kivilinnuse skeem. Seda põhjustas ordu ühiselureeglitest tulenev vajadus suurte saalruumide järele ja kõige praktilisem paigutusviis nii ehitusmaterjali kokkuhoiu kui ka kaitsevajadusi silmas pidades. Algul olid esimesed konvendihooned väiksemad ja ilma ühegi tornita, seejärel ühe nurgatorniga, hiljem lisati teine torn ja linnuste maht muutus suuremaks kuni neljatorniliste suurlinnusteni välja (näiteks Riia ordulinnus).

Miitavi kuulus lõppviimistluselt neljatorniliste hulka, kuid mahult jäi vanade XVII ja XVIII sajandi plaanimaterjalide põhjal väikeste konvendihoonete hulka kuuluvaks. Ehitatud oli ta maakividest, dolomiidist ja tellistest. Miitavis jäi konvendihoone küljepikkusteks u 30*35 meetrit (Viljandi ordulinnusel 55 m), kusjuures pikemad küljed olid paralleelselt jõega põhja-lõunasuunalised. Värav asus lõunaküljel. Konvendihoone oli traditsiooniliselt kolmekorruseline, range ja lihtsa vormikeelega, ilma eriliste ilustusteta, gootikat näitasid mõned aknaavade vormid ja võlvid. Harvaesinevalt Läti kohta oli ülamüüri kaitserinnatis hammastatud ka tornil. Konvendihoonet ümbritses ka majandushoonete ja töökodadega avar eeslinnus vallikraavide ja tõstesillaga väravatorniga. Osaliselt võis kivist välisringmüüri asemel olla ka püstpalktara (näiteks jõepoolsel küljel). Eeslinnus oli isegi nii avar, et seal olid kirik ja orduametnike elumajad[4]

Praegune seisukord muuda

Vanu keskaegsete kindlustuste – konvendihoone ja eeslinnuste müüre näha ei ole, kuna plats enne uue palee ehitust tasandati korralikult. Maa sees võib leiduda veel mingeid vundamendi alusmüüre.

Viited muuda

  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Läti kaart
  3. ↑ Miitavi (Jelgava) kaart
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Rimša castle
  5. ↑ Die Livländische Reimchronik von Dittlieb von Alnpeke in das Hochdeutsche übertragen und mit Anmerkungen versehen von E. Meyer 1848 Liivimaa vanem riimkroonika
  6. ↑ Die livländische Chronik Hermann's von Wartberge. Aus dem Lateinischen übersetzt von Ernst Strehlke. Berlin und Reval: 1864 (Berlin: Druck von Gebr. Unger). Vene keeles
  7. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 6, ISBN 5-460-00216-8
  8. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 52, 54, ISBN 978-9985-876-83-1
  9. ↑ Nach Tobias Krause, karte bearbeitet von J. Döring, 1891
  10. ↑ Linnuseplaan Rootsi Riigiarhiivist
  11. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 113, ISBN 978-9985-876-83-1
  12. ↑ Livländische Reimchronik, lk 196
  13. ↑ Livländische Reimchronik, lk 200 ja 201
  14. ↑ Livländische Reimchronik, lk 203
  15. ↑ Livländische Reimchronik, lk 206
  16. ↑ Livländische Reimchronik, Bergmann, Riga, 1817, lk 207
  17. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 157–159
  18. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 157–159, Wartberge kroonika, lk 23
  19. ↑ "Geschichte vom Schloss Jelgava". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2018. Vaadatud 13. septembril 2018.
  20. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 131, ISBN 978-9985-876-83-1
  21. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 170, ISBN 5-460-00216-8
  22. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 18, ISBN 5-460-00216-8
  23. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 173, ISBN 5-460-00216-8
  24. ↑ 24,0 24,1 http://www.castle.lv/latvija/jelgava.html Rimša castle
  25. ↑ Läti lossid ja mõisad
  26. ↑ Neue Erdbeschreibung: Erster Theil, Dr. Anton Friedrich Büsching, lk 1118

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miitavi_ordulinnus&oldid=6405627"