Mārtiņsala, ajaloolises kontekstis ka Holm, oli Salaspilsi linna juures Daugava jões asunud 20 hektari suurune saar.

Mārtiņsala (Martinsholm, üleval paremal) 1900. aasta paiku avaldatud kaardil. Sellest allavoolu jääb suurem Dole saar (Insel Dahlen)

Ajalugu muuda

Muinasaeg muuda

Arheoloogilised leiud viitavad sellele, et saar oli asustatud juba vähemalt 11. sajandil. Toonane asula hõlmas 5 ha, kus neljal tänaval paiknes 20–30 elamut koos paarisaja elanikuga ning tegeldi põllumajanduse, käsitöö, kaubanduse ja kalastusega. Küla kaitses ühelt kõrge jõekallas ja teiselt poolt 3 m lai ja 1 m kõrge vallilaadne ehitis. Tolleaegne Mārtiņsala oli üks suuremaid Väina liivlaste asuala keskusi.[1]

Ristiusustamine ja Liivi ristisõda muuda

Kirjalikes allikates on mainitud saart Holmi nime all esimest korda Henriku Liivimaa kroonikas seoses 1186. aastal sinna kivilinnuse ehitamise ja seal kuue liivlase ristimisega Üksküla piiskopi Meinhardi poolt. 1198. aastal kasvas rahumeelne misjonitöö üle Liivi ristisõjaks, mille algusperioodil oli just Holm peamine konflikti tulipunkt. 1200. aastal piirasid liivlased Holmi linnusesse varjunud piiskop Albertit ja tema kaaskonda, kuid lõpuks sõlmisid temaga rahu. 1202. aastal põletasid semgalid maha Holmi küla, kuid linnust vallutada ei suutnud. Järgmisena saabus linnust piirama Polotski vürsti vägi, mille aga piiskopi ammukütid tagasi lõid. 1206. aastal hõivas Holmi kantsi piiskop Alberti vastu üles tõusnud kohalike liivlaste, turaidalaste ja leedulaste liitlasvägi. Piiskopi saadetud sõjamehed aga võitsid neid Holmil peetud lahingus, tappes seejuures ka Holmi liivlaste juhi ja üliku Ako, ja alistasid seejärel ka linnuses olijad. Varsti pärast seda saabus taas Polotski vürst, kes koos turaidalastega üritas omakorda linnust vallutada, kuid pikk piiramine edu ei toonud. Seejärel alistusid Holmi liivlased lõplikult piiskopi ülemvõimule ja suurem sõjategevus selles piirkonnas lõppes.[2]

Hilisem ajalugu muuda

Holmi linnus sai tugevalt kannatada 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi alguse Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahelistes sõdades.[3]

Asustus kestis saarel kuni 16. sajandini. Varem Holmi või Kirchholmi nime all tuntud saart hakati alates 17. sajandist kutsuma läti keeles Mārtiņsalaks ja saksa keeles Martinsholmiks seal asunud pühale Martinile pühitsetud kiriku järgi.[4]

1974.–1975. aastal jäi saar vee alla seoses Riia hüdroelektrijaama veehoidla rajamisega.

Viited muuda

  1. Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 230.
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 27–67
  3. "Vecsalaspils, Salas jeb Mārtiņsalas pils, Latvijas Piļu un muižu asociācija". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2014. Vaadatud 7. veebruaril 2014.
  4. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk I, kommentaar 24.