Piltene piiskopilinnus

Piltene piiskopilinnus (eesti Pilteni, saksa Pilten, poola Piltyń)[1] oli Lätis Kuramaal asunud Kuramaa piiskopkonna pealinnus, mis nüüdisajal jääb Ventspilsi piirkonda (Ventspils novads) Piltene linnas[2] Venta jõe paremal kaldal vana jõelooke ja Piltene luteri kiriku vahel. Linnusealast kirdesse jääb ka vana surnuaed.[3]

Piltene linna vapp, millel on kujutatud linnust ja piiskopi ametisauasid

Kaart

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Kuldiga ülemhauptmannschafti (Oberhauptmannschaft Goldingen) Vindavi (Hauptmannschaft Windau) hauptmannschaftkonnas[4] (maakonnas).

Nimekujud muuda

 
Piltene piiskopilinnus, aprill 2008. Ümar nurgatorn Venta jõekääru ja lõunapoolse vallikraavi ääres
  • Enne 1309. aastat – Vense, Venesis, Venetis,[5]
  • 1335, 1338 – Pylthena,
  • 1448 – Pilta,
  • 1457 – Pylthene,[5]
  • 1578 – Pilten,[6]
  • XVII sajand – Piltyn,[7]
  • 1749 – Piltyn.[8]

Taani keeles tähendab "pil" noolt (saksa keeles Pfeil). Kuna "pils" tähendab läti keeles ka linnust, siis on baltisaksa keelemehed ja ajaloouurijad nime "Pilten" tõlgendanud ka kui "taanlaste linnust".[9]

Asukoht muuda

 
Kuramaa haldusjaotus XIII sajandi keskpaigas läti teadlase A. Gulbise ettekujutuses 1938. aastal. Ventava oli siis Sagara maakond

Piltene linnuse juures on Venta jõe veetase Läänemere veetasemest ainult 20 cm kõrgem, samas on sealt jõesuudmeni Ventat pidi ligi 35 km. Jõekallas ise on linnuse kohal u 5 m kõrge. Otsejoones jääb ordulinnuste Vindavini 20 km ja Kuldigani 35 km, piiskopkonna enda Ēdole piiskopilinnus asus 23 km lõunas ja Rinda piiskopilinnus (Angerminde) 37 km põhjakirdes.

Peale kohaliku maantee ühe haru, mis tuli Kuldiga poolt ja suundus Vindavi (Ventspilsi) poole, oli sellest algussajanditel olulisemgi teine ühendustee[10] – Ventspilsi–Lapmežciemsi veetee, mis kulges ida-läänesuunaliselt läbi terve Kuramaa. Laevatatav oli ta küll ainult umbes poolest saadik, kuid paatidega läbitav pea täielikult, ning samuti kindlasti oluline taliteena. Selle veetee moodustasid Venta, Abava (saksa Abau)[11] ja Slocene jõed, millest kaks viimast voolasid katkematus ürgorus. Seesama ürgorg jätkus ka 2–3 km laiuses veelahkmealas Abava ja Slocene jõe vahel, kus asus raba, mida läbis samuti veesoon. Selle veetee äärde jäi 5 ordulinnust ja 1 piiskopilinnus – Piltene Kuramaa piiskopkonna keskuse näol. Veeteest 17 km Venta jõge pidi ülesvoolu jäi teine Kuramaa keskus – sealsete ordualade pealinnus Kuldiga. Tukumsi ordulinnus koos abilinnuse Šlokenbekaga olid selle ühendustee idapoolseimad kindlustatud punktid. Ventat pidi pääses laevadega Kuldigani, kus asus ja tõkestas teed Baltikumi kõige laiem kosk; Abavat pidi pääses peaaegu Sabile ordulinnuseni, kus ka veidi enne seda oli kosk.

Ajalugu muuda

Kuramaa piiskopkonna 9 linnusest olid enamus piiskopi otsese kontrolli all ja vaid kaks – Saka ja Cīrava olid vasallilinnused, kuna piiskopkond oli sisuliselt Saksa ordusse liidendatud, nagu piiskopkonnad Preisimaalgi. Toomkapiitel koosnes Saksa ordu preestervendadest. Kuramaa piiskopkond oli jaotatud 3 osasse, mida eraldasid üksteisest ordumaad. Piiskopkonna põhjapoolses kolmandikus olid kõik 5 piiskopilinnused.

Linnuse eellugu kuni asutamiseni XIII sajandi lõpus muuda

Piltenel kui linnusel ja väikelinnal on olnud XIII–XVI sajandini Kuramaa ajaloos oluline roll, siis oli ta Kuramaa piiskoppide residentsiks. Hiljem oli Piltene lihtsalt maakonnakeskus. Kirjanik Jānis Ezeriņš on öelnud Piltene kohta: "Ta on unustatud, kuid elab edasi oma vanast hiilgusest."[12]

On arvamusi, et väikese Piltene linnuse asutas 1220. aastal Taani kuningas Valdemar II. Hiljem ehitati see ümber ja sai Kuramaa piiskoppide residentsiks.

Algselt asus Kuramaa piiskop Meemeli ordulinnuses (Klaipedas). Hiljem oli keskusena kasutuses Embūte (saksa Amboten) linnus ja XIII/XIV sajandi vahetusel koliti residents üle Piltenesse.[13]

 
Kuramaa diötseesi vapp poolakate nägemuses

1230. aasta 28. detsembril on lepingus[14] Mõõgavendade ordu ja kuralaste vahel mainitud Sagara maakonna (Saggara – hilisem Ventava maakond) Landze (Langise) kihelkonda.[15] Kuralaste (või ka liivlaste) ühe vanema Lamekini (Cum... Lammekinus rex) ja Rooma paavsti asesaadiku (viitselegaat) Baldwini (Balduin Alnast) vahelise lepinguga allusid kuralased Liivi ordu ja Riia piiskopi ülemvõimule, kuid sailitasid oma senise ühiskonnakorralduse ja linnused. Eespool mainitud kihelkonna üheks keskuseks peetakse praegust Landze mõisat Venta jõe ääres 3 km kaugusel Piltenest loodes.

1234. aasta paiku loodi Kuramaa piiskopkond. Kuramaa piiskopkonna esimesed aastakümned olid siiski äärmiselt ebakindlad, sest kurelased korraldasid koostöös leedulastega mitmeid kordi ülestõuse. 12421247 tuli Saksa ordul Kuramaa uuesti vallutada. Alles pärast 1260. aastaid said piiskopid end stabiilsemalt sisse seada.

1253 jaotati Kuramaa Riia piiskopi ja Liivi ordu vahel uuesti. Kuramaa piiskopkond jäi 3 eraldi osasse, mis kõik olid ümbritsetud ordumaadega. Piltene osa oli kõige põhjapoolsem ja piir hakkas jooksma mööda Venta jõge. Ordu ehitas omale XIII sajandi lõpus Vindavi (Ventspilsi ordulinnuse) jõe vasakule kaldale mere äärde ja Kuramaa piiskop samal ajal Piltene jõe paremale kaldale sisemaa poole.[5]

 
Piltene eeslinnuse väike ümar nurgatorn, juulis 2007. Vaade kirdest, tagaplaanil Venta jõe vana jõekäär

1290 läks sinnamaani piiskopi residentsiks olnud Embute piiskopilinnus (saksa Amboten) ordu valdusse üle ja ilmselt siis või juba veidi enne tuli alustada uue linnuse ehitust. Eri käsitlustes on märgitud ka 1295. aastat ehitusajana. On teada, et 1290 asutas Kuramaa piiskop Edmund von Werth Piltenesse oma toomkapiitli.

Linnus XIV sajandi algusest Liivi sõjani muuda

13001311 on piiskop Burchard juba Piltenes elanud.[16] Linnuse esimene järk pidi siis juba valmis olema. Linnust ehitati aastasadade jooksul järjest välja. Mingil ajal pärast konvendihoonet lisati sellele eeslinnus, millel jäid sissepoole kaitsemüüri ka neljakandilised tornid, nagu esimestel Liivimaa linnustelgi.[17]

1309. aasta 3. detsembril on linnust esimest korda kirjalikult mainitud tollase kodusõja ajal koostatud lepingus Liivi orduga, kui Kuramaa piiskop oli sunnitud loobuma oma maadest ja linnustest elu lõpuni ja lahkuma maalt.[18]

1330. (või 1329.) aasta märtsis piiravad leedulased nendega liidus olevate riialaste nõudmisel piiramismasinatega ordu käes olevat Piltene linnust, kuid ei suuda seda vallutada. Käis kodusõda Riia linna, Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel.[18] Dokumentides nimetatakse linnuse ees asulat – eeslinna (suburbium)[12], mis leedulaste poolt ka maha põletati.[19]

1336 vallutas ordu Piltene linnuse, kusjuures alles siis kui kogu kaitsemeeskond oli võideldes langenud.[20]

 
Piltene piiskopilinnus aprillis 2008. Arvatavasti on tegu konvendihoone vähese säilinud müürilõiguga. Vaade läänest, tagaplaanil on näha Piltene luteri kirik

XIV sajandi keskel lisati linnuse kaugele väljaulatuvasse edelanurka väike 8,6 m läbimõõduga ümartorn.

XIV sajandi lõpus andis piiskop linnuse külje alla tekkinud alevile Riia õiguse alusel linnaõigused. Tollal on dokumentides mitmel korral mainitud Piltene raehärrasid ja bürgermeistrit.

Aastatest 14241583 on teada 17 stiftifoogti (Piltene stiftifoogtide loend).

Ühest 1431. aastal koostatud aruandest nähtub, et kõigi ametisolnud piiskoppide kujutised on olnud suure toredusega maalitud konvendihoone suure saali seintele.[12] Samamoodi oli kaunistatud orduaja lõpus ka Rauna piiskopilinnuse siseseinad. Nimetatud aasta 9. mail Riias ühe kohtuprotsessi raames antud tunnistuses kirjeldab Kuramaa piiskopkonna vasall Lubertus Kule, et Piltene lossi suure saali seintele on piiskoppide pildid maalitud ja et need on varustatud ka nimedega ja ametiaastatega. Seda olevat ta lugenud ka Piltenes kirjutatud piiskopkonna kroonikast "Libellus gestorumist". Seal olevat ka kirjas olnud, et kunagi tulnud Taani kuningas Abel üle mere Kuramaale, piiranud Palanga linnust, seejärel kogu Kuramaa olevat vallutanud ja ehitanud sinna esimese kiriku. Mispeale määranud ametisse ka esimese piiskopi Ernemorduse.[21] Tänapäeva ajaloolaste arvates tegeletud Piltene linnuse kloostris lihtsalt ajaloo võltsimisega, et saada piiskopkonnale kuulsust ja vägevust juurde. Tähendanuks see ajaliselt ju piiskopkonna loomist ja tegutsemist juba enne ametlikku ristsõja algust ja kuralaste ning liivlaste alistamist ning ristimist. Seda vägevust oli ju juurde tarvis, kuna kogu XIII sajand möödus piiskopkonnale vägagi vaevaliselt.

XV sajandil püstitati eeslinnuse idapoolse kaitsemüüri keskele suur suurtükirondeel läbimõõduga 14,2 meetrit.

1521. aasta jaanuaris seoses Saksa ordu valduste sekulariseerimisega Preisimaal sai Kuramaa piiskopkond, kui ordust ametlikult eraldiseisev moodustis Püha Saksa-Rooma Riigi liikmeks ja Kuramaa piiskopist sai saksa riigivürst.

1547 on linnuseehituse ajaloos tähelepanuväärne märkus, kui kantsler Sturtz teatas kirjas Preisimaa hertsogile Albrechtile, et Kuramaa piiskopil peab Saaremaal ilmselt mingi korralik dolomiidikaevandus olema, kus ta oma Piltene lossile sellest peeneid hapraid aknaid laseb valmistada (doloraidkivist aknapiirded).[22]

XVI sajandil nimetati linnakest lossi ees Weichbildiks, st ilma kaitsemüürideta linnaks.[12]

1557 kinnitas piiskop Münchhausen Piltenele veel kord linnaõigused ja eraldi kinnitas Piltene ka edaspidiseks tsiviil- ja kriminaalkohtu asukohaks.

Linnus Liivi sõjast tänapäevani muuda

1559 ostis Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopilt Johannes von Münchhausenilt tema piiskopkonna ja andis need oma vennale hertsog Magnusele. Kanoonilise õiguse järgi pidanuks järgmiseks piiskopiks saama koadjuutor Ulrich Behr, kuid ka tema sai Taani kuningalt 1560. aastal kompensatsiooni ja jäi Magnuse juurde õuemarssaliks. Algas Liivi sõda.

 
Piltene piiskopilinnuse suure rondeeli varemed eeslinnuse idapoolses kaitsemüüris. Jaanuar 2011, vaade ida suunas

1560. aasta hilissügisel saabus Magnus Kuressaarest Piltenesse. 16. detsembril esitas ta hertsog Albrechtile palve reisid läbi tema maade Taani. Albrecht andis 31. detsembril kirjutatud vastuses selleks ka loa. Tol perioodil kohtus Magnus Kuramaal Riia peapiiskopkonna koadjuutori Christophiga, et parandada omavahelisi suhteid.[23] Hertsog Magnus viibis pidevalt Piltenes vähemalt 1564. aastani, sealt oli hea pidada ühendust oma kuningast vennaga ja samuti sai sealt maad mööda läbi Preisimaa ohutult Taani.

1578, pärast Vene tsaarist vasallsõltuvuses oleva Liivimaa kuningriigi loomise katse nurjumist Liivi sõjas ja seiklusterohket eluperioodi maandub hertsog Magnus lõpuks oma viimases pelgupaigas – Piltene linnuses Kuramaal. Magnuse ületuleku poolakate leeri sanktsioneeris Poola kuningas Stefan Bathory sama aasta septembris. Kuningas garanteeris tema julgeoleku ja varade säilimise.[24] Temast sai viimane luterlik Kuramaa piiskop oma elu lõpuni 1583. aastal.

1579 ja 1580 osalesid Magnuse sõjasalgad Piltenest ka mõnes Poola vägede aktsioonis, tungides endise Tartu piiskopkonna aladele. 1581 ristiti Piltenes Magnuse tütar Jevdokia.[24]

1583. aasta 18. märtsil suri viimased eluaastad võlgades ja vaesuses virelenud hertsog Magnus Piltene linnuses ja sinna ta ka maeti.[12] Sellele järgnes võimuvaakum ja Kuramaa vaenus, milles linnus sai omajagu kannatada. Taanlased püüdsid Magnuse surma järel Kuramaa piiskopkonda seaduse järgi endale nõuda. Kuid Poola väed tungisid ooberst Oborsky juhtimisel 24. mail Piltene stifti.[25]

1583. aasta 29. juulil tungisid Taani kuninga alluvuses olevad mõisamehed, keda oli 60 ratsameest ja 80 jalameest koos 3 suurtükiga, Piltene linnusest välja ja ründasid hämaras 6 miili (40 km) eemal asuvat poola väejuhi Penkoslawski sõjaväelaagrit, kuid löödi viimaste poolt puruks.[26] Samal aastal, ilmselt kartes taanlaste dessanti Kuramaa rannikule ja tahtes Piltene linnust kasutuskõlbmatuks muuta, lasid poolakad osaliselt linnuseehitisi õhku.[5]

1585. aastal loovutas Taani kuningas Frederik II sõlmitud Kronenbergi lepingu alusel 30 000 taalri eest kõik õigused Piltene üle Rzeczpospolitale.

 
Piltene piiskopilinnus, jõepoolne väike ümartorn – "Kaunase torn", millest poolt on tõenäoliselt suurvee ajal jõkke varisenud. Aprill 2000

1585. aastal teostatakse linnuse inventariseerimine. Linnus on suhteliselt rüüstatud seisundis.

1617 sai Piltene piirkond, mis oli üks kolmest Kuramaa piiskopkonna lahustükist, Poola-Leedu riigis autonoomia.

1621. aastal mainitakse, et Piltene loss on poolenisti kokku varisenud ja suletud seisundis.[12]

1659 märgitakse, et linnus on laastatud ja hüljatud.[5]

1662 viidi hertsog Magnuse säilmed Piltenest Taani. Ilmselt ei olnud linnusevaremed ühele Taani hertsogile vääriline matusepaik.[12] Samuti jäi Taani pärast osavõtmist Kolmekümneaastasest sõjast XVII sajandi keskpaigaks ilma ka naabrusesasuvast Saaremaast ja edaspidi Taani riigil enam Läänemere idakaldale asja polnud.

1710 murdis Venta jõgi omale üleujutuse ajal otsetee üle jõekääru, vanad jõesängiotsad ummistusid, linnus jäi jõest ligi 1,5 km eemale ja linnusekohalt ei pääsenud enam veeteed pidi laevatatavale Ventale. See andis kaubandusele hoobi.

1750. aasta paiku langes vana linnus täielikult kasutusest välja. Selle viimane asustatud osa jäeti maha. XVIII sajandil kannatas piirkond poolakate, rootslaste ja venelaste vahelises vaenutegevuses ning kohalik elu- ja majandustegevus suri Piltenes täielikult välja.[12]

1808. aasta paiku ehitati linnuseala kõrvale kivist luteri kirik. 1856 ehitati seda ümber ja suurendati. Oletatakse, et arvatavasti kasutati ehitusmaterjalina linnusevaremete lammutamisel saadud kive.

XIX-XX sajandi vahetusel on linnusealal harvade müüride vahel olnud küllaltki suur vahvärklauda jm. hoonetega talumajapidamine, mida on näha ühel tollest ajast pärineval fotol.[27]

Aastatel 19761977 toimusid linnuseterritooriumil Ēvald Mugurēviči juhtimisel arheoloogilised väljakaevamised, millega avati ja uuriti linnuse vundamente ja vallikraave ning avastati vallikraavist üleviinud silla jäänused.

Ehitus muuda

Tegemist on konvendihoone tüüpi piiskopilinnusega, mida ida- ja lõunaküljest ümbritses avar 2 ümara suurtükitorniga varustatud eeslinnus. Väiksemat ja vanemat torni kutsuti läti keeles Kauna ehk Kuraditorniks ning suuremat ja uuemat Suureks rondeeliks. Linnuse lääneküljele jäi Venta jõe kallas.

Linnuse väljaehitamine jaguneb mitmeteks etappideks: esialgu püstitati algne suletud väike kastell või konvendihoone põhipindalaga u 40*50 m, mis oli lõplikult väljaehitatuna küll hoonetiibadega rangelt suletud nagu ordu konvendihoone, kuid ruumide paigutus hoonetiibades oli planeeringus vabam. Baltisaksa linnusteuurija Schmidi mõõtmiste ja uurimiste järgi oli konvendihoonel 3 tiiba: idapoolne, kus põhja-lõunasuunaliselt paiknes linnusekirik ja mingi 4 võlvikuga ruum, siis põhjapoolne, kus asusid piiskopi ametiruumid ja magamistuba ning suur saal ja lõpuks läänepoolne tiib ühe võlvitud ja ühe pika ruumiga (võimalik, et seda kasutati söögisaali ja köögina). Lõuna pool hoonetiiba ei olnud, vaid oli lihtsalt müür väravaga pääsuks pealinnuse õue. Hiljem ehitatud kivist ristikäik oli samuti 3 küljel, kuid asetatud teistpidi – ühendav käik puudus põhjaküljel,[28] kuna ilmselt päike siis põhjapoolset hoonetiiba hästi valgustama pääses. XVI sajandi esimesel poolel ilustas piiskop konvendihoone sisehoovi aknaid ja ristikäiku dolomiidist väljatahutud dekoratiivsete raidraamidega.[29]

Arvatavasti samaaegselt ehitati konvendihoone ida- ja lõunakülje ette ka suur eeslinnus suurimate küljepikkustega u 110*130 m, millel olid mõned neljakandilised tornid – eeslinnuse lõunaküljel asunud värava juures (võimalik, et seal oli ka väravatorn) ja eeslinnuse kagunurgas. Eeslinnuse idakülje põhjapoolses osas toetus vastu kaitsemüüri vahvärkhoone, kagupoolse nurgatorni ja väravatorni vahel oli 4 kambriga hoone ning väravatorni ja eeslinnuse edelanurga vahel hobusetall. Eeslinnuse lõunapoolse osa lääneküljel oli eraldi tiibhoone, mis ulatus eeslinnuse edelanurgast kirdenurgaga konvendihoone edelanurka. Ilmselt võis see olla võõrastemaja, sest sinna on märgitud esimesele korrusele pesemisruumid ja teisele korrusele 20 aknaga puidust kambrid ning 16 aknaga puidust toad. Lisaks veel üks suur ühisruum.[28]

Hiljem ehitati eeslinnust omajagu ümber – ilmselt tugevdati nii müüre kui ka täiendati eeslinnust kahe ümartorniga: üks saledam 8,6 m läbimõõduga eeslinnuse edelanurka jõe kaldale kaubaliikluse kontrolliks ja väikese sadama valvamiseks, teine 14,2 m läbimõõduga suurtükirondeel u 100 aastat hiljem tulirelvade ajastul juba eeslinnuse idamüüri tugevdamiseks "suure maa" poolt. Väikest torni e Kuraditorni nimetati saksa keeles ka Häbitorniks ("Schmachturm"), kuna selle sügavas keldris olevat asunud vangikong.[28] Väikese torni vundament oli laotud maakividest ja ülemine osa tellistest. Suurel tornil oli kasutatud maakivide ja paekivide segu, mis andis hea võimaluse dekoratiivsele elementide kujundamiseks torniseinale. Eeslinnuses oli ka kaev, mis asus konvendihoone lõunamüüri vastas värava juures.

 
Piltene piiskopilinnus mais 2007. Vasakul on näha suure idapoolse suurtükirondeeli varemed, sellest eespool on ilmselt konvendihoone kagunurga maakividest vundament. Vaade edelast

Piltene oli suurim linnus Põhja-Kuramaal.[19] Mitmel puhul on arvatud, et linnus asus algselt jõe vasakul kaldal ja et jõelooge ulatus varem veelgi kaugemale ida poole, kuid ilmselt see siiski nii ei olnud, sest jõe vasakkallas kuulus ordule. Või kui, siis pidi seal olema mingi linnus juba enne orduga maadejagamist 1253. aastal ja pärast kaevati linnusest lääne poole jõele uus säng, mis aga suure töömahukuse tõttu vaevalt teostatav oli. Muidugi, kuna sealne Kuramaa piiskopkond oli tugevalt ordusse inkorporeeritud, siis polnud seal ilmselt nii suuri lahkhelisid maade ja valduste piiride küsimuses, nii et Piltene kohal võis ka kitsam riba vasakkallast piiskopkonnale kuuluda, millisel juhul oleks linnuse asetsemine vasakkaldal ka mõeldav.

Praegune seisukord muuda

Linnusest on säilinud mõned kummagi ümara suurtükitorni fragmendid ja konvendihoone vähesed madalad seinamüürid. Väikesest ümarast Kuraditornist on säilinud u pool torni 6 m kõrguselt.[30] Ülejäänud vundamendimüürid on maakamara all. Alles on ka Venta jõekääruga ühenduses olev lõunapoolne vallikraav. Linnusealast sadakond meetrit idas on luteri Piltene kihelkonnakirik.

Viited muuda

  1. http://www.eki.ee/cgi-bin/mkn8.cgi?form=mm&lang=et&kohanimi=96058180&f2v=Y&f3v=Y&nimeliik=&maakond=LV&vald=&kihelkond=&asum=&f10v=Y&f14v=Y&of=tb EKI KNAB
  2. http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=399728.9371488573&centery=6352144.69357649&zoom=8&layer=map&ls=c Kuramaa kaart
  3. http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=359257.76358175173&centery=6344619.272189918&zoom=0&layer=map&ls=c Piltene kaart
  4. https://web.archive.org/web/20171109024214/https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/28/1820_%D0%9A%D1%83%D1%80%D0%BB%D1%8F%D0%BD%D0%B4%D1%81%D0%BA%D0%B0%D1%8F_%D0%93%D1%83%D0%B1%D0%B5%D1%80%D0%BD%D0%B8%D1%8F.jpg Kuramaa kubermangu kaart, 1821
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 https://web.archive.org/web/20171113060329/https://adw-goe.de/fileadmin/dokumente/forschungsprojekte/resikom/pdfs/residenzenforschungen_15_I_2.Teilband.pdf Höfe und Residenzen im spätmittelalterlichen Reich, lk 452
  6. https://commons.wikimedia.org/wiki/Pilt:LIVONIAE_NOVA_DESCRIPTIO_1573-1578.jpg LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO 1573-1578
  7. https://commons.wikimedia.org/wiki/Pilt:Kurland_Karte.jpg Curlandia
  8. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9f/Die_Hertzogth%C3%BCmer_Curland_und_Liefland.jpg Die Hertzogthümer Curland und Liefland, Johann Georg Schreiber (1676-1750)
  9. https://books.google.lv/books?id=CZpKAAAAcAAJ&pg=PA219&lpg=PA219&dq=schloss+pilten&source=bl&ots=ma2ZZCaqv-&sig=IaiWD2Ds7aKwJugCSxfYQetx8Lo&hl=en&sa=X&ei=0xZ1VPy0NcHRygOqxoDoDw#v=onepage&q=schloss%20pilten&f=false Abhandlung von Livländischen Geschichtsschreibern, Friedrich Konrad Gadebusch, Riga, 1772, lk 219
  10. https://web.archive.org/web/20171107024830/http://www.reise-ziele-online.de/lettland-die-mitte-tukums.phtml Reiseziele online, Tukums
  11. https://books.google.ee/books?id=q2MOAAAAQAAJ&pg=RA2-PA256&lpg=RA2-PA256&dq=Burg+Tuckum&source=bl&ots=mkN0hlTtTF&sig=585CnUGgTcLQowRwHoZwyZpCH3E&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwiMrNS9rJ7XAhWLDRoKHVijDms4ChDoAQg4MAM#v=onepage&q=Burg%20Tuckum&f=false Versuch einer Naturgeschichte von Livland, Jacob L. Fischer, Leipzig, 1778, lk 256
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 http://www.tournet.lv/page.php?id=86 Tournet.lv, Piltene
  13. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 209
  14. Urkundenbuch UB I, 103, Bunge
  15. http://www.vostlit.narod.ru/Texts/Dokumenty/Livonia/Dogovory1230_1284/topon.htm Договоры немецкого Ордена и его союзников с куршами. земгалами и сааремаасцами 1230–1284 гг. // Пути развития феодализма. М. 1972, Тhietmar. 2004
  16. Schmid, lk 226
  17. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 210
  18. 18,0 18,1 Indriķis Šterns. "Läti ajalugu 1290-1500". Daugava, 1997, lk 399
  19. 19,0 19,1 http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/15725/ Kadunud Läti
  20. https://books.google.fi/books?id=GU5KAAAAcAAJ&pg=PA247&lpg=PA247&dq=Burg+Pilten&source=bl&ots=FnQAyGRAE6&sig=4It3BijcZuhKovIvk13fXVJW-ac&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjO9Ku95bfXAhXN_qQKHc_fDjAQ6AEIVTAH#v=onepage&q=Burg%20Pilten&f=false Geschichte des polnischen Staates von seiner Entstehung an bis zu seiner neuesten Wiederherstellung, Carl Feyerabend, I köide, Danzig und Leipzig 1809 a., lk 247
  21. https://books.google.fi/books?id=N8XI7E7hqjAC&pg=PA248&lpg=PA248&dq=Burg+Pilten&source=bl&ots=IWxxDjuKmw&sig=YR51BWbZrsy3jAOCgGcMCa756sU&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjO9Ku95bfXAhXN_qQKHc_fDjAQ6AEIPzAD#v=onepage&q=Burg%20Pilten&f=false Geschichtsschreibung im mittelalterlichen Livland, redigeerinud Matthias Thumser, Berliin, 2011 a., lk 248
  22. Preisi Riigiarhiiv Königsbergis, Hertsogi kirjavahetus, jagu D, ürik nr 606
  23. Andres Adamson, "Hertsog Magnus ja tema "Liivimaa kuningriik"[alaline kõdulink]", doktoriväitekiri, Tallinn 2009, lk 48
  24. 24,0 24,1 https://www.danskmoent.dk/jpg/pm/magnus01.htm Die Münzen von Herzog Magnus, Bischof von Ösel-Wiek. Historische Einleitung, Michail Nemirowitsch-Dantschenko und Franziskus Pärn
  25. http://llufb.llu.lv/Raksti/Landscape_Architecture_Art/2015/Latvia-Univ-Agriculture_Landscape_Architecture_Art_VOL6_2015-27-36.pdf Beziehungen zwischen der Familie von Behr und dem Hof von Rudolf II und deren Auswirkungen auf die Kultur Kurlands, Ojārs Spārītis, lk 29
  26. https://books.google.fi/books?id=n8gRAwAAQBAJ&pg=PA37&lpg=PA37&dq=Burg+Pilten&source=bl&ots=w5OaeyztFP&sig=RauQ_ttB974s_o23LhngFa79l2o&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjO9Ku95bfXAhXN_qQKHc_fDjAQ6AEIQzAE#v=onepage&q=Burg%20Pilten&f=false Die Geschichte Des Herzogtums Kurland 1561-1795, Reval 1904, August Seraphim, lk 37; Radziwilli teade Poola kuningale Riiast 13. augustil 1583 a., jagu III, lk 347
  27. https://www.letonika.lv/groups/?cid=998459&r=1101173&lid=998459&q=&h=2316 Letonika.lv Pils Piltenē
  28. 28,0 28,1 28,2 Schmid, lk 226-228
  29. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 210; Schmied, lk 227-228
  30. http://www.ambermarks.com/PieminekluVeidi/VidPilis/_EVidPilis_Tabula.htm Ambermarks, Medieval castles of Latvia