Vikipeedia

Harilik sinilill

taimeliik
"Sinilill" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Sinilill (täpsustus).

Harilik sinilill (Hepatica nobilis) on taimeliik tulikaliste sugukonnast sinilille perekonnast.

Harilik sinilill

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Tulikalised Ranunculaceae
Perekond Sinilill Hepatica
Liik Harilik sinilill
Binaarne nimetus
Hepatica nobilis
Gars. 1764
Sinine ja roosa sinilill
Valgeõieline vorm

Harilik sinilill on mitmeaastane rohttaim. Kasvab risoomi tipust. Üks eksemplar (risoom) võib elada mitusada aastat.

Liigi vanuseks arvatakse 40–50 miljonit aastat.

Nimetus

muuda

Liigile andis ladinakeelse nime Hepatica nobilis Johann Christian Daniel von Schreber (1771), kuigi see esineb juba Pierre de Garsault'l (1764). Karl Linné pandud nimi on Anemone hepatica (selle juurde on osa botaanikuid tagasi tulnud). Dominique Chaix'lt pärineb nimi Hepatica triloba (1785).

Hariliku sinilille eestikeelne tavanimetus ja Eestis üldiselt levinud nimetus on sinilill. Teine levinud rahvapärane nimetus on külmalill. See on üldine Virumaal ja Järvamaal ning esineb kohati Harjumaal, Läänemaal, Saaremaal, Viljandimaal ja Tartumaal. Nimetuse "sinilill" variandid on sinelill (Halliste kihelkonnast Karistest), sinelillike (Karula kihelkonnast) ja siniellelilli (Halliste kihelkonnast Abjast). Sinilille muud rahvapärased nimetused on jürilill, keltsalill, külmaelane, külmaölane, lumelill, lumekannike, lumekelluke, maksalehed, metsamirt, kopsurohi, sapihein, surmalill ja siniülane.

Süstemaatika

muuda

Uuemad fülogeneesiuuringud on näidanud, et liik kuulub pigem ülase (Anemone) perekonda, mistõttu tema ladinakeelseks nimeks oleks Anemone hepatica.[1]

Levila

muuda

Sinilill kasvab pärismaisena kogu Euroopas, sealhulgas Hispaanias, Itaalias, Albaanias, Bulgaarias, endises Jugoslaavias, Rumeenias, Prantsusmaal (ka Korsikal), Šveitsis, Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal, Poolas, Ukrainas, Valgevenes, Venemaa Euroopa-osas, Taanis, Eestis, Rootsis, Soomes, ja Norras. Euroopas ei kasva sinilill pärismaiselt Suurbritannias ja enamikul saartel, Loode-Hispaanias, Põhja-Prantsusmaal, Hollandis, Põhja-Skandinaavias ning Lõuna-Ukrainas ja Lõuna-Venemaal.

Sinilill kasvab ka Koreas, Jaapanis ja Põhja-Ameerika parasvöötmes (Ameerika Ühendriikide idaosas), kuigi sealseid teisendeid käsitletakse mõnikord eraldi liikidena. Hiinas kasvab sinilill Anhui, Henani, Liaoningi ja Zhejiangi provintsis, Jaapanis Honshū saarel. Kasvab ka Primorjes.

Eestis on sinilill sagedane taim.

 
Sinilille joonis

Välimus ja elutsükkel

muuda

Sinilille kõrgus on tavaliselt 10–20 cm, alates 5 cm, mõnikord kuni 25 cm. Õied avanevad väga lühikese varre otsas. Õitsemise aja jooksul kasvab õievars pikemaks.

Vars

muuda

Igal varrel on üks õis. Õitega varsi on looduses ühel taimel 8–12. Varrel ei ole lehti, välja arvatud kolm väikest kõrglehte otse õie all. Varred on peened, karvased, punakaspruuni värvi, karvad on rohelised.

Varred on karvased kaitseks varakevadiste külmade vastu.

Lehed

muuda

Juurmised lehed on kolmehõlmalised. Hõlmad on võrdsed ja asetsevad ristikujuliselt. Lehed ja hõlmad on laiad, lehe alus on südame- või neerukujuline. Hõlmade kuju on seostatud maksasagaratega. Eestis kasvaval sinilillel on hõlmad teravatipulised, teisendil Hepatica nobilis var. obtusa on hõlmad ümarad. Lehtede pikkus on kuni 10 cm, teisendil Hepatica nobilis var. obtusa kuni 7 cm. Juurmisi lehti on arvukalt ja nad moodustavad kodariku. Leherootsud on pikad ja peened ning lähtuvad juurest. Leht on pealt suure klorofüllisisalduse tõttu tumeroheline, mõnikord heledate laikudega. Alt on leht purpurpruun kuni lilla. Seda värvi seostatakse maksaga. Lehed asetsevad risti päikesekiirtega.

Lehed talvituvad (on talihaljad). Lehe eluiga on 13–14 kuud. Mõnikord on nad õitsemise ajaks juba närbunud. Ka elusad lehed on luitunud, pruunikate laikudega. Uued lehed arenevad pärast õitsemist. Noored lehed on alguses udemelised tutid, alt ja rootsu juurest tihedalt siidkarvased, hiljem muutuvad nahkjaks ja siledaks.

Kolm rohelist umbes 1 cm pikkust kõrglehte on otse õievarre küljes vastu õit. Kõrglehed on piklik-ovaalsed, odakujulise otsaga, meenutavad tupplehti. Kõrglehtede kandelehed on õiele nii lähedal, et nad kokku meenutavad karikat.

Õis

muuda
 
Makrofoto sinilille õiest
Foto: Urmas Tartes

Sinililleõie läbimõõt on Eestis tavaliselt 2–3 cm, kuni 4 cm, maailmas kuni 6 cm. Õied on kuueks, mõnikord ka viieks või seitsmeks jagunenud õiekattega. Õiekatte moodustavad tupplehed, kroonlehti ei ole. Õiekate on kroonjas. Tupplehed on tavaliselt tuhmsinised või taevasinised. Tuleb ette ka valgeid, roosasid, lillasid ja purpurseid õisi. Ameerikas on valged õied tavalised. Esineb ka topeltõisi. Kultiveerimisel on saadud palju värvivarjundeid.

Õied on mõlemasugulised. Tolmukad on valged või peaaegu valged, tolmukapea on punane või valge. Tolmukaid ja emakaid on rohkelt. Emakatel puuduvad sulgjad sabad.

Iga õis on eraldi varre otsas. Ühel taimel moodustub looduses 8–12 õit.

Sinilill on putuktolmleja, tolmleb mesilaste, kärbeste, mardikate ja liblikaliste abil.

 
Roosade tupplehtedega sinilill

Õitsemisaeg

muuda

Sinilill õitseb olenevalt kohast ja ilmadest veebruarist maini, Eestis märtsi lõpust maini. Sinilill on üks esimesi taimi, mis kevadel õitseb. Et ta vajab õitsemise ajal rohkem valgust, peab ta ära õitsema enne kui lehtpuud lehte lähevad.

Üks õis on avatud 8–10 päeva. Öösel ja halva ilmaga õied sulguvad.

Õiepungad moodustuvad juba sügisel või koguni suvel ning õitsemise algus oleneb temperatuurist. Seetõttu on maheda sügise puhul võimalik, et sinilill õitseb sügisel. Õiepungade varane moodustumine on pärit soojema kliimaga ajast. Õiepungade avanemiseks on tarvis ainult piisavat õhutemperatuuri, maa ei pea veel olema sulanud. Õiepungad talvituvad mulla all maapinna lähedal. Külma eest kaitsevad neid langenud puulehed ja lumi. Talvituvaid õiepungi söövad hiired. Ka parasiitseened võivad neid kahjustada. Osa õiepungi külmub ära.

Viljad

muuda

Sinilille viljad on piklikud siidkarvased lühikese nokaga pähklikesed. Seemne alusel on õlirikas seemnelise (elaiosoom), mis maitseb sipelgatele. Sipelgad levitavad seemneid, viies viljad kaasa. Sinilill on üks väheseid taimi Eestis, kelle seemneid levitavad sipelgad. Pärast õitsemist paindub vars vastu maad, et vili oleks sipelgatele kättesaadav.

Eestis valmivad viljad juunis.

Risoom

muuda

Sinilill paljuneb ka vegetatiivselt. Risoomi külgpungadest tekkinud harudele võib kasvada maapealne osa. Risoom on lühike, asetseb pisut viltu, tumepruuni värvi. Risoom on kaetud valgete soomusjate piklik-munajate alalehtedega. Sügavus 2–4 cm. Risoomil on rohkelt niitjaid lisajuuri, mis ulatuvad 15–20 (kuni 25) cm sügavusele.

Risoomi hakkab sinilill koguma õitsemisajaks varuaineid juba õitsemisele eelneval suvel.

Kasvukoht

muuda
 
Sinetav metsaalune

Sinilill kasvab üldiselt metsas puude või põõsaste vahel või varjus. Nad on varjulembesed, vajades valgust eelkõige õitsemisajal. Valgusevajadus aasta jooksul langeb. Sinililled eelistavad huumuse- ja lubjarikast kobedat ja pealt niisket mulda.

Lõuna-Euroopas kasvavad sinililled rohkem mägedes (kuni 2200 m) kui tasandikel. Ameerikas kasvavad sinililled eriti pöögimetsas, metsamaal, põõsastikes ja rohumaadel, eriti lubjakivimuldadel.

Eestis kasvavad sinililled leht- ja segametsades, põõsastikes ning puisniitudel, sageli sarapikkudes. Ideaalne kasvukoht on salumets, sest see on kevadel valguseküllane, suvel varjukas. Sobib ka loomets, vähem laanemets. Sinilill on tüüpiline metsataim.

Aiandus

muuda

Harilikku sinilille kasvatatakse ilutaimena nii õite kui ka lehtede pärast. Eriti armastatakse roosade, purpursete, valgete ja siniste õitega ristandeid ning topeltõitega sinililli.

Sinilille saab ajatada.

Sinilille kasvukoht on puu või põõsa juures või kiviktaimla ääres. Kuigi sinilill armastab erinevalt enamikust teistest kiviktaimlataimedest poolvarju ja niisket mulda, kasutatakse teda kiviktaimla rikastajana varase õitsemisaja tõttu. Lõuna pool kasvatatakse huumuserikka ja niiske pinnasega külmas ja varjulises kohas või samades tingimustes alpimajas. Eelistatav on liivsavi- või savimuld.

Sinilill ei ole külmakindel.

Sinilill ei hakka vohama. Teda saab hästi kombineerida teiste taimedega. Siiski takistab naabertaimede, eriti kaunviljade kasvamist.

Paljundamiseks taim jagatakse pärast õitsemist või sügisel. Kõige parem aeg jagamiseks on siis, kui lehtedeta taim hakkab hilistalvel õitsema. Istutada kohe alalisse kasvupaika.

Sinilille paljundatakse ka vastvalminud seemnetega, ent need kaotavad kiiresti idanemisvõime. Taim tuleb paigutada alalisse kasvukohta nii ruttu kui võimalik, sest ta ei kannata juurte häirimist. Külvata tuleb niiskesse mulda varjulises kohas. Säilitatud seemet tuleb umbes kolm kuud 0–5 kraadi juures stratifitseerida. Seeme idaneb 10 °C juures 1–12 kuud. Soovitatav on külvata kohe pärast valmimist külmale lavale. Kui seemikud on käsitsemiseks piisavalt suured, tuleb nad pikeerida eraldi pottidesse ning kasvatada vähemalt esimesel talvel kasvuhoones. Alalisse kasvupaika istutada hilissügisel või varasuvel, kui külma ei ole enam karta.

Kokandus

muuda

Sinilillevarsi on tarvitatud tee asemel.

Rahvameditsiin

muuda
 
Sinilille õis

Kogutakse sinililleõisi ja noori, alt viltjaid lehti ning karvaseid varsi, millega ravitakse hingamisteede haigusi ja kõhuhaigusi. Sinililleteed joodi reuma, hambavalu ja laste nahatuberkuloosi korral, mõnikord ka kopsutuberkuloosi korral.

Parkainete (tanniin) tõttu tarvitatakse ka maksahaiguste ja sapiteede haiguste puhul. Maksahaigustele on viidanud ka juurmiste lehtede kuju ja alumise poole maksakarva pruun värvus.

Meditsiin

muuda

Sinilille lehed ja õied on nahka ärritava ja ville tekitava, limaskesta valu vaigistava, toniseeriva, kootava ja kergelt diureetilise toimega. Sinilillel on ka antiseptiline ja kõhulahtisusevastane toime.

Varem kasutati sinililleürti (Herba hepaticae) ja sinililleõisi (Flos hepaticae) sapiteede ja maksahaiguste ning sapikivide raviks ning diureetikumina. 20. sajandil tarvitati sinilille veel maksa- ja sapipõiehaiguste, seedehäirete jm puhul. Välispidiselt tarvitati nahahaiguste, aeglaselt paranevate lõikehaavade jm puhul.

Näidustused olid põiehaigused, neeruhaigused, sapiteede haigused, maksahaigused, suhkurtõbi, veritsevad haavad, bronhiit, katarr, kurgukipitus ja mädanik.

Vastunäidustused olid sapivaevused, maksavaevused, maovähk ja nõrk magu.

Pikaajalisel tarvitamisel võib sinilill kahjustada seedeelundeid ja maksa. Sapikivide korral võib tekkida tüsistus.

Homöopaatias kasutatakse värskeid lehti kurgunakkuste, kroonilise bronhiidi ja maksavaevuste puhul.

Toimeained on ka anemoniin (moodustub kuivamisel protoanemoniinist), saponiin, vaik ja hepatrilobiin. Sisaldab ka flavonoide (sinist värvainet antotsüaniini), samuti sahharoosi ja invertiini. Glükosiidselt seotud anemonool on mürgine.

Taime kogutakse õitsemise ajal, võib kuivatada.

Mürgisus

muuda

Sinilill on suurtes annustes mürgine, eriti risoom, mis sisaldab saponiine. Kuumutamisel või kuivatamisel mürk hajub. Et värske taim sisaldab protoanemoniini, siis nahale või limaskestale sattunud mahl tekitab tugevat ärritust, punetust, sügelust ja isegi ville (tulikadermatiit). Vältida tuleks ka taime suhu panemist. Taime kuivamisel tekib südamemürk. Ravimtaimena ei soovitata sinilille kasutada. Et sinilill sisaldab protoanemoniini vähe, arvatakse ta vähemürgiste taimede hulka.

Mürgistusnähud seespidisel tarvitamisel on oksendamine, kõhulahtisus ja iiveldus. Mürk ärritab ka limaskesti ning mõjub närvisüsteemile, mille tagajärjel võivad esineda erutus, krambid, halvatusnähud ja hingamishalvatus.

Rasked mürgistused esinevad ainult taime väära tarvitamise korral rahvameditsiinis.

Looduskaitse

muuda

Rootsis ei tohi harilikku sinilille koos risoomiga maast välja tõmmata, samuti noppida ega muul viisil koguda müügiks või muul ärilisel eesmärgil. Ka Soomes, Prantsusmaal Ülem-Normandias, Franche-Comtés ja Île de France'is ning Saksamaal on sinilill looduskaitse all.

Eestis ei ole sinilill looduskaitse all. Et sinililli mitte hävitada, ei tohiks neid üles kiskuda ega liiga palju noppida.

Kultuur

muuda

Harilik sinilill on Norra Akershusi maakonna tunnuslill.

Viited

muuda
  1. ↑ Sara B. Hoot, Anton A. Reznicek, Jeffrey D. Palmer (1994). "Phylogenetic Relationships in Anemone (Ranunculaceae) Based on Morphology and Chloroplast DNA". Systematic Botany. 19 (1): 169–200.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_sinilill&oldid=6627643"