Homöopaatia

Homöopaatia (vanakreeka keeles ὅμοιος hómoios 'sarnane' + πάθος páthos 'kannatus') on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest, et "sarnane ravib sarnast".

Homöopaatia toimimise kontrollimiseks on läbi viidud mitmeid uuringuid. Üldiselt peetakse seda pseudoteaduseks ja ei ole leitud usaldusväärseid teaduslikke tõendeid, et see oleks kuidagi parem platseebost. Tõenduspõhine meditsiin väidab, et ravimite tarvitamisel üliväikeste annustena ei ole ravitoimet.

Uskumus on levinud paljude rahvaste rahvameditsiinis. Samuti arvatakse maailmas olevat umbes 550 000 praktiseerivat homöopaati, kõige rohkem Euroopas ja Indias (300 000).

Ajalugu

Homöopaatia alusepanijaks on 19. sajandi algul elanud saksa arst Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755–1843). Tema esseekogumikke "Organon of the Rational Art of Healing" (1810), "The Organon of the Healing Art" (1842) jt loetakse homöopaatilise meditsiini allikaiks.

Samuel Hahnemann, tõlkides William Culleni raamatut "A Treatise on the Materia Medica", otsustas mõningaid kiinapuu koore (inglise keeles peruvian bark) kohta toodud "tervistavaid" väiteid, malaaria raviks, ka enda peal järele proovida. Ilmnenud sümptomitest tuletas ta, et sarnased sümptomid peaksid ilmnema ka teistel tervetel indiviididel. Andes nimetatud koort haigetele, need tervenesid. See ajendas teda sõnastama ravi juhtmõtte: "sarnane ravib sarnast" (ladina keeles similia similibus curentur), mida ta kasutas esmakordselt essees "Indications of the Homeopathic Employment of Medicines in Ordinary Practice", avaldatud 1807 (ajakirjas Hufeland Journal).

Kirjeldus

Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli.

Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:10⁶⁰. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul.

Homöopaatilises ravis kasutatakse vähemalt kahte käsiraamatut: "Materia Medicae" kirjeldab raviaineid ja nende põhjustatavaid sümptomeid. Homöopaatiline repertoorium kirjeldab võimalikke haigustunnuseid ja nende raviks kasutatavaid aineid. Ravitseja valib loendist patsiendi haigustunnused ning määrab raviks aine, mis mõjub võimalikult paljude nähtude korral. Kasutusel on üle 3000 erineva aine (ravimtaimed, loomsed saadused, mineraalid jms), millest u 300 on "Materia Medicae" tüüpi käsiraamatutes põhjalikult kirjeldatud.

Homöopaatia ja Eesti tervishoiusüsteem

Eesti Vabariigis kehtiv tervishoiusüsteem ja sellega seotu põhineb solidaarsel kindlustusel. Tervishoiusüsteemi majandab EV Sotsiaalministeerium koos Haigekassaga, juhindudes riigieelarve seaduses ette nähtud kuludest ja tuludest. Eesti Vabariik kui Euroopa Liidu liige juhindub meditsiinisüsteemide haldamisel Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlastatud teadusliku verifikatsiooni ning vastavate institutsioonide määrustikest. Eesti Haigekassast saavad rahalisi vahendeid arstid, kes on kantud tervishoiutöötajate andmebaasi, ning homöopaatiline ravi ei ole seega riiklikult rahastatud.

Vaata ka

• Loodusravi