Homöopaatia

Homöopaatia (vanakreeka keeles ὅμοιος hómoios 'sarnane' + πάθος páthos 'kannatus') on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest "sarnane ravib sarnast".

Homöopaatia toimimise kontrollimiseks on tehtud mitmeid uuringuid. Üldiselt peetakse seda pseudoteaduseks ja ei ole leitud usaldusväärseid teaduslikke tõendeid, et see oleks kuidagi parem platseebost. Tõenduspõhine meditsiin on näidanud, et ravimite tarvitamisel üliväikeste annustena ei ole ravitoimet.

Uskumus on levinud paljude rahvaste rahvameditsiinis. Samuti arvatakse maailmas olevat umbes 550 000 praktiseerivat homöopaati, kõige rohkem Euroopas ja Indias (300 000).

Ajalugu

Homöopaatia alusepanija on 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algul elanud saksa arst Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755–1843). Tema esseekogumikke "Organon of the Rational Art of Healing" (1810), "The Organon of the Healing Art" (1842) jt loetakse homöopaatilise meditsiini allikaiks.

Kui Samuel Hahnemann tõlkis William Culleni raamatut "A Treatise on the Materia Medica", otsustas ta enda peal järele proovida kiinapuu koore (inglise keeles peruvian bark) kohta toodud "tervistavaid" väiteid, mis pidid aitama malaariat ravida. Ilmnenud sümptomitest järeldas ta, et sarnased sümptomid peaksid ilmnema ka teistel tervetel indiviididel. Kiinapuu koort saanud haiged tervenesid. See ajendas teda sõnastama ravi juhtmõtte "Sarnane ravib sarnast" (ladina keeles similia similibus curentur), mida ta kasutas esimest korda essees "Indications of the Homeopathic Employment of Medicines in Ordinary Practice" (avaldatud 1807. aastal ajakirjas Hufeland Journal).

Kirjeldus

Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli.

Hahnemann soovitas enamikku ravimeid 30 korda lahjendatuna. See tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab üht tilka ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, seejärel võetakse üks tilk sellest lahusest ja 99 tilka lahustit ning korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1 : 10⁶⁰. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkruterade kujul.

Homöopaatilises ravis tuginetakse eelkõige "Materia Medica" käsiraamatule, mis kirjeldab raviaineid ja nende põhjustatavaid sümptomeid, ning homöopaatilisele repertooriumile, mis kirjeldab võimalikke haigustunnuseid ja nende raviks kasutatavaid aineid. Ravitseja valib loendist patsiendi haigustunnused ning määrab raviks aine, mis mõjub võimalikult paljude nähtude korral. Kasutusel on üle 3000 aine (ravimtaimed, loomsed saadused, mineraalid jms), millest umbes 300 on "Materia Medica" tüüpi käsiraamatutes põhjalikult kirjeldatud.

Homöopaatia ja Eesti tervishoiusüsteem

Eesti Vabariigis kehtiv tervishoiusüsteem ja sellega seotu põhineb solidaarsel kindlustusel. Tervishoiusüsteemi majandab Sotsiaalministeerium koos Tervisekassaga, juhindudes riigieelarve seaduses ette nähtud kuludest ja tuludest. Eesti Vabariik kui Euroopa Liidu liige juhindub meditsiinisüsteemide haldamisel Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlastatud teadusliku verifikatsiooni ning vastavate institutsioonide määrustikest. Tervisekassast saavad raha arstid, kes on kantud tervishoiutöötajate andmebaasi. Homöopaadid ei ole arstid ja homöopaatiline ravi ei ole riiklikult rahastatud. Eesti Perearstide Selts paigutab homöopaatia nn probleemsete koolkondade nimistusse.

Vaata ka

• Loodusravi