Euroopa karusmari
Karusmari ehk euroopa karusmari (Ribes uva-crispa), rahvapärase nimetusega tikker, on sõstraliste sugukonda sõstra perekonda kuuluv põõsaliik.
| Euroopa karusmari | |
|---|---|
.jpg) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kivirikulaadsed Saxifragales |
| Sugukond |
Sõstralised Grossulariaceae |
| Perekond |
Sõstar Ribes |
| Liik |
Euroopa karusmari |
| Binaarne nimetus | |
|
Ribes uva-crispa Linnaeus | |
| Sünonüümid | |
| |
Karusmarjale kõige lähedasem taim on must sõstar ja leitud on nende kahe liigi hübriide.
Botaanilised tunnused
muuda
Põõsas kasvab tavaliselt kuni 1, harva kuni 1,5 m kõrguseks. Võrsed on helehallid, sõlmekohtadel on 1–3 kuni 1,5 cm pikkust oga, sõlmede vahel on ogad lühemad või puuduvad üldse.[2]
Lehed on lühikese rootsuga, 3–5-hõlmalised, pealt tumerohelised, alt helehallid, sügavalt täkilise servaga, roodude kohalt kaetud lühikeste karvakestega.[2]
Karusmari õitseb aprillis-mais. Õied on rippuvad, rohekad või punakad, ühe-kahe kaupa lühivõrsetel lehtede kaenlas. Marjad on rohelised, kollakad, punakad või purpurjad, kerajad, munajad või piklikud, paljad või karvased.[2]
Marjad valmivad juunis kuni augustis. Üldiselt on need kuni 12 mm pikad, aga suurus sõltub sordist: leidub ka sorte, millel marjad on 3–4 cm pikkused. Karusmarjad on üldiselt karvased ja sellest tuleb nende nimigi, aga seegi sõltub sordist. Üldiselt on metsikud taimed karvasemad kui kultuurtaimed.
Levik ja ajalugu
muudaEuroopa karusmari on looduslikult levinud Ukraina loodeosas, Kaukaasias, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja-Aafrika mägedes. Üldiselt leidub teda looduses vähe.[2]
Karusmari ei ole pinnase suhtes nõudlik. Siiski eelistab ta toitainerikkaid liivsavimuldi. Kuigi ta kasvab looduslikult pigem kuivades kohtades, kasvab ta ka niiskes kohas, kui see on kuivendatud.
Briti saartel kasvab karusmari suurepäraselt kuni Šotimaa põhjatipuni ja räägitakse, et põhja pool kasvanud marjad olevat parema maitsega. Norras kasvatatakse teda aedades peaaegu kuni põhjapolaarjooneni ja metsikult on teda leitud veel laiusel 63°. Põhjas peab ta olema täielikult päikese käes, et marjad korralikult valmiksid, aga Saksamaal, Prantsusmaal ja Lõuna-Inglismaal eelistab ta pigem poolvarju. Näiteks sobib karusmari hästi kasvama õunapuu alla.
Lõuna-Euroopas kasvab ta üksnes mägedes. Pole teada, kas antiikajal inimesed seda kasvatasid, aga Itaalias on suved nii palavad, et karusmari ei taha seal merepinna lähedal kasvada. Saksamaal ja Prantsusmaal on jahedam ning seal kasvab ta laialdaselt, kuid ometi näib, et keskajal karusmarju üldiselt ei kasvatatud. Mingil määral kasutati teda üksnes ravimtaimena palaviku vastu, sest tema happelisel mahlal on jahutavad omadused.
18. sajandil hakati Inglismaal karusmarju aretama. Seda tehti seemnetest ja aretada püüti võimalikult suurte marjadega taimi. Tänapäeval on kultuurkarusmarjad mõnevõrra suuremate marjadega kui metsikud, aga vahe pole väga suur. Nagu paljudel teistelgi kultuurtaimedel, nii ka karusmarjadel on kõige suuremate marjadega sordid nõrgema maitsega.
Väljaspool Euroopat karusmarju praktiliselt ei kasvatata, mingil määral üksnes Uus-Meremaal, kus kliima sarnaneb Kesk-Euroopa omaga.
Kasutamine
muudaEuroopa karusmarja kasvatatakse tihti kultiveerituna marjade saamiseks. Liigist on aretatud väga palju sorte. Marju tarbitakse nii toorelt kui ka töödeldult. Nendest valmistatakse moose, mahla, veine, kompotte jms. Eesti kliimas on ta noorena külmakartlik.[2]
Karusmarjapõõsaid paljundatakse seemnetest, pistokstest, võrsikutest ja põõsaste jagamise teel[2]. Sügisel istutatud pistoksad juurduvad kergesti ja võivad juba mõne aasta pärast vilja kanda.
Karusmarja hinnatakse meetaimena, sest ta õitseb marjapõõsastest kõige varem.
Karusmari talub hästi ulatuslikku pügamist.
Kahjurid
muudaKarusmarju kahjustavad liblikate Abraxas grossulariata, Macaria vauaria ja Nematus ribesii röövikud. Need söövad karusmarjapõõsa lehti.
19. sajandil kasutati liblikaröövikute vastu segu, mis koosnes tõrvaveest, nõrgast fenoolilahusest ja lumeroosipulbrist. Kasutati ka sõrmkübarat ja tubakat. See aitas kõigi kolme liblikaliigi vastu.
Langenud lehtede hoolikas koristamine võtab liblikaröövikutelt suurema osa toidust ära, sest enamasti on liblikaröövikud harjunud toituma üksnes üht liiki taimedel ega söö teist liiki taimi. Liblikad, eriti Abraxas, nukkuvad pinnases ja sellepärast hävitab pinnase kündmine karusmarjapõõsa ümber suure osa nukkudest.
Lehemädaniku ja teiste seenhaiguste vastu mõjub tõhusalt kaaliumsulfiid.
Nagu teisedki selle perekonna liigid, on ka karusmari vastuvõtlik männi-koorepõletikule, mis kahjustab rängalt Põhja-Ameerika looduslikke männiliike, ja sellepärast on mõnel pool USA-s karusmarjade kasvatamine seadusevastane.
Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis
muuda| Toitaine | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| Kalorsus | 43,0 kcal |
| Vesi | 87,9 g |
| Süsivesikud | 10,1 g |
| Kiudained | 3,2 g |
| Valgud | 0,9 g |
| Lipiidid | 0,6 g |
| Tuhk | 0,4 g |
| Toiteelement | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| Kaalium (K) | 176,0 mg |
| Kaltsium (Ca) | 26,5 mg |
| Fosfor (P) | 23,6 mg |
| Magneesium (Mg) | 8,0 mg |
| Naatrium (Na) | 2,0 mg |
| Raud (Fe) | 0,4 mg |
| Mangaan (Mn) | 0,17 mg |
| Tsink (Zn) | 0,16 mg |
| Vask (Cu) | 0,06 mg |
| Nikkel (Ni) | 2,54 μg |
| Jood (I) | 0,3 μg |
| Kroom (Cr) | 0,3 μg |
| Seleen (Se) | 0,07 μg |
| Vitamiin | Väärtus 100 g kohta |
|---|---|
| A | 6,83 RE |
| β-karoteen | 82 µg |
| B1 | 0,011 mg |
| B2 | 0,025 mg |
| B3 | 0,25 mg |
| B5 | 0,29 mg |
| B6 | 0,015 mg |
| C | 33,0 mg |
| E | 1,0 mg |
| Folaadid | 11,7 µg |
| Biotiin | 0,5 µg |
Viited
muuda- ↑ ""Euroopa karusmari"". Eestikeelsete taimenimede andmebaas. Vaadatud 28.11.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus 1987
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Goosberry, raw". www.foodcomp.dk (inglise). Vaadatud 17.01.2011.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Euroopa karusmari |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Tikker |
- Aed-karusmari andmebaasis eElurikkus
