Sõstar

taimeperekond

Sõstar (Ribes L.) on sõstraliste sugukonna ainus perekond. Mõned autorid paigutavad sõstra kivirikuliste sugukonda.

Sõstar
Euroopa karusmari Ribes uva-crispa
Euroopa karusmari Ribes uva-crispa
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kivirikulaadsed Saxifragales
Sugukond Sõstralised Grossulariaceae
Perekond Sõstar Ribes
Alamperekond L., 1753
Sünonüümid
Eloise Harriet Stannard, "Vaikelu punaste sõstardega" (1900)

Sõstra perekonda kuulub umbes 150 liiki [1]. Eesti flooras esineb neist 5 liiki [1]. Ogadega kaetud liike nimetatakse tavaliselt karusmarjadeks ehk tikriteks ning ogadega katmata liike sõstardeks.

Mõnesid liike ja sorte kasvatatakse marjapõõsastena, mõnesid ilupõõsastena.

Levik

muuda

Sõstar on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika mäestikes.

Nomenklatuur

muuda

Nimetus Ribes pärineb araabia sõnast ribās ühe Liibanoni rabarberiliigi kohta; selle võtsid kasutusele keskaja botaanikud.[2]

Botaaniline kirjeldus

muuda
 
Mage sõstar (Ribes alpinum)

Vegetatiivsed tunnused

muuda

Sõstrad on enamasti heitlehised, harva igihaljad (Ribes viburnifolium) või peaaegu igihaljad (Ribes speciosum) põõsad, mis kasvavad 1 kuni 1,5 m kõrguseks, või harva väikesed puud[3][4]. Mõned vähesed liigid on epifüüdid. Enamasti moodustuvad lühivõrsed ja pikkvõrsed. Osa liike on kaitstud ogadega. Pungadel on paberjad kuni rohtjad soomused; lehed on neis enamasti. Vahelduva ja spiraalse või harva männaselise leheseisuga lehed liigenduvad leherootsuks ja lehelabaks. Lehelaba on lihtne (Ribes speciosum, Ribes viburnifolium), sageli kolmeti kuni viieti lõhine; mõnel liigil on sel tuntav lõhn. Abilehed enamasti puuduvad.

Eesti liigid

muuda

Pärismaised liigid

muuda

Metsistuvad kultuurtaimed ja tulnukad

muuda

Aretuse seisukohalt olulised liigid

muuda

Teisi sõstra perekonda kuuluvaid põõsaliike

muuda

Liigid

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Libek, A. Sõstrakasvatus, Tallinn, 2000, lk.12
  2. Gustav Hegi. Illustrierte Flora von Mitteleuropa, kd IV, faksiimile, Parey: Berlin 1975, ISBN 3-489-70021-X, lk 43–44.
  3. John Borg. Cultivation and diseases of fruit trees in the Maltese Islands, Govt. Printing Office: Malta 1922.
  4. D. L. Domondon, J. Poppe, L. J. L. D. van Griensven. Fruit optimization with wastes used for outdoor cultivation of king stropharia. – Science and cultivation of edible fungi, kd 2, 2000, lk 909–918.
  5. Sünonüümid:R. sativum Syme; R. domesticum Jancz.; R. sylvestre Mert. et Koch; R. hortense Hedl.; R. rubrum var. sativum Reichb.