Vikipeedia

Vabakaubandus

Vabakaubandus on kaubanduspoliitika, mis ei piira ei importi ega eksporti. Tegu on rahvusvahelisele kaubandusele rakendatud vabaturu põhimõttega. Valitsustes toetavad vabakaubandust valdavalt parempoolsed või liberaalsed erakonnad. Seevastu erakonnad, mille vaated majandusele on vasakpoolsed, toetavad tavaliselt vabakaubanduse vastandit protektsionismi.[1][2][3][4]

Tänapäeval on valdav osa riikidest liitunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni multilateraalsete kaubanduslepetega. Vabakaubanduse näited on ka Euroopa Majanduspiirkond ja Lõuna-Ameerika riikide liit Mercosur, mille raames on rajatud avatud turud. Ent enamik valitsusi rakendab endiselt protektsionistlikku poliitikat, mille eesmärk on kohaliku tööhõive toetamine. Sellised meetmed võivad olla tollimaksude kehtestamine impordile või ekspordi subsideerimine. Valitsused võivad piirata vabakaubandust ka eesmärgiga vähendada loodusvarade väljavedamist riigist. Muud kaubanduspiirangud hõlmavad impordikvoote, makse ja kaubanduse mittetariifseid tõkkeid.

Majandusteadlaste seas valitseb laiaulatuslik konsensus selle kohta, et kui protektsionismil on majanduskasvule ja majanduslikule heaolule halb mõju, siis vabakaubandusel ning kaubandustõkete vähendamisel on majanduskasvule hea mõju.[5][6][7][8][9][10] Ent kaubanduse liberaliseerimine võib tuua kaasa märkimisväärset ja ebavõrdselt jaotatud kahju ning tööliste ümberpaigutamist importkaubaga võistlevates sektorites.[6]

Tunnusjooned muuda

Vabakaubanduslikku poliitikat iseloomustavad järgmised tunnused:

  • ilma maksude (sh tollimaks) või muude kaubandustõketeta (nt impordikvoodid või toetused tootjatele) kaubavahetus;
  • maksude või muude kaubandustõketeta teenuskaubandus;
  • sellise kaubandust moonutava poliitika puudumine (nt maksud, subsiidiumid, määrused või seadused), mis annab osale ettevõtetele, majapidamistele või tootmisteguritele teiste ees eelise;
  • reguleerimata ligipääs turgudele;
  • reguleerimata ligipääs turuinformatsioonile;
  • ettevõtetel puudub võimalus valitsuse kehtestatud monopoli või oligopoli kaasabil turgusid moonutada;
  • vabakaubandust õhutavad kaubanduslepped.

Majandus muuda

Majandusmudelid muuda

  Pikemalt artiklis Pakkumine ja nõudlus

Vabakaubandusest saadava kasu mõistmiseks on kaks lihtsat viisi: David Ricardo suhtelise eelise teooria ja tollimaksu või impordikvoodi mõju analüüs Pakkumise ja nõudluse seaduspärasust ning konkreetse maksu majanduslikke mõjusid kasutava majandusliku analüüsi abil on võimalik näidata vabakaubanduse teoreetilisi eeliseid ja puudusi.[11][12]

Enamiku majandusteadlaste soovituste järgi peaksid isegi arengumaad oma tollimaksude määrad üpris madalaks seadma. Majandusteadlane Ha–Joon Chang, kes on üks tööstuspoliitika pooldajaid, arvab, et kõrgemad tasemed võivad arengumaades siiski õigustatud olla, sest lõhe nende riikide ja arenenud riikide tootlikkuse vahel on tänapäeval palju suurem kui siis, kui arenenud riigid ise olid sarnasel tehnoloogilise arengu tasemel. Nüüdisaegsed vähem arenenud riigid on nõrgad tegijad palju suurema konkurentsiga süsteemis.[13][14] Vastuargumendid Changi vaatepunktile seisnevad selles, et tänapäevased arengumaad on võimelised võtma kasutusele välismaise tehnoloogia. Samas pidid tänapäevased arenenud riigid uued tehnoloogiad ise looma ja arengumaad saavad tänapäeval oma toodangut müüa eksporditurgudele, mis on palju rikkamad kui ükski 19. sajandil eksisteerinud turg.

Kui tollimaksu peamine õigustus on uute tööstusharude stimuleerimine, peab see edukas olemiseks olema piisavalt kõrge, et võimaldada kodumaal toodetud kaupade konkureerimist imporditud kaupadega. Seda teooriat, mille kohta kasutatakse väljendit "industrialiseerimine impordi asendamiseks", peetakse tänapäevaste arengumaade jaoks valdavalt ebaefektiivseks.[13]

Tollimaksud muuda

 
Tollimaksu kehtestamise mõju võimalikule imporditavale kaubale. Roosad alad on tollimaksu kehtestamisest tulenev puhaskahjum ühiskonna jaoks

Paremal esitatud joonisel on kujutatud impordile tollimaksu kehtestamise mõju ettekujutatavale kaubale. Enne tollimaksu on kauba hind maailmaturul (ja seega ka siseturul) Pworld. Tollimaks suurendab siseturu hinda Ptariff peale. Kõrgem hind põhjustab kodumaise toodangu suurenemise QS1 pealt QS2 peale ning toob kaasa sisetarbimise vähenemise QC1 pealt QC2 tasemele.[15][16]

Tollimaksul on kolm peamist mõju ühiskondlikule heaolule. Tarbijate olukord halveneb, sest tarbija ülejääk (roheline ala) muutub väiksemaks. Tootjate olukord paraneb, kuna tootjate ülejääk (kollane ala) suureneb. Ka valitsus saab lisamaksutulu (sinine ala). Ent kaotus tarbijate jaoks on suurem kui tootjate ja valitsuse saadav tulu. Selle ühiskondliku kahju suurust näitavad kaks roosat kolmnurka. Tollimaksu kõrvaldamine ja vabakaubanduse võimaldamine oleks ühiskonna jaoks selge kasum.[15][16]

Selle tollimaksu peaaegu identne analüüs sellise riigi seisukohast, kes toodab rohkem, kui tarbib, annab samalaadseid tulemusi. Selle riigi seisukohast jätab maksu kehtestamine tootjad halvemasse ja tarbijad paremasse olukorda, kuid tootjate puhaskahjum on suurem kui tarbijate saadav kasu (sel juhul maksutulu ei ole, sest analüüsitav riik maksu ei kogu). Sarnaste analüüside korral annavad ka ekspordile seatavad maksud ning impordi- ja ekspordikvoodid peaaegu identseid tulemusi.[11]

Mõnikord võidavad tarbijad ja mõnikord tootjad, kuid kaubandusele piirangute kehtestamine toob ühiskonna jaoks kaasa puhaskahjumi, sest kaubanduse piiramisest saadavad kahjud on suuremad kui saadav kasu. Vabakaubandus tekitab võitjaid ja kaotajaid, kuid teooria ja empiirilised tõendid näitavad, et vabakaubandusest saadav võit on suurem kui kahju.[11]

Kaubavahetuse ümbersuunamine muuda

Peavoolu-majandusteooria järgi võib valikuline vabakaubanduslepingute rakendamine mõnele riigile ja tollimaksude rakendamine teistele riikidele viia kaubavahetuse ümbersuunamisest tuleneva majandusliku ebatõhususeni. Kauba tootmine riigis, kus see on kõige odavam, on majanduslikult tõhus, kuid alati seda ei toimu – kui kõrgema hinnaga tootja on sõlminud vabakaubanduslepingu ja madalama hinnaga tootja seisab silmitsi kõrge tollimaksuga. Vabakaubanduse rakendamine kõrgema hinnaga tootjale (mitte madalama hinnaga tootjale) võib viia kaubavahetuse ümbersuunamise ja majanduse puhaskahjumini. Seetõttu peavad mitmed majandusteadlased väga oluliseks läbirääkimisi globaalsete tollimaksude vähendamise üle (nt Doha arenguvoor).[11]

Majandusteadlaste arvamused muuda

Vabakaubanduslike süsteemide majandusele on pühendatud arvukalt teoseid ja laialdast tööd on tehtud nii teoreetilise kui ka empiirilise mõju uurimisel. Kuigi vabakaubandus tekitab võitjaid ja kaotajaid, valitseb majandusteadlaste hulgas konsensus selles, et ühiskonna jaoks on tegu suure ja ühemõttelise puhaskasumiga.[17][18] 2006. aastal Ameerika majandusteadlaste seas läbi viidud küsitlusest (83 vastajat) selgus kaks olulist nüanssi:

  • 87,5% teadlastest oli nõus väitega, et Ameerika Ühendriigid peaksid järelejäänud tollimaksud ja muud kaubandustõkked likvideerima;
  • 90,1% vastajatest ei olnud nõus soovitusega, et Ameerika Ühendriigid peaksid piirama tööandjate võimalust anda töid allhanke korras välisriikidele.[19]

Harvardi majandusprofessor Greg Mankiw on öelnud: "Vähesed ettepanekud on pälvinud professionaalsete majandusteadlaste hulgas nii suure üksmeele kui see, et avatud maailmakaubandus suurendab majanduskasvu ja tõstab elatustaset." [20] Juhtivate majandusteadlaste seas tehtud uuringu andmetel olid kõik need teadlased nõus väitega, et "vabam kaubandus parandab tootmise tõhusust ja pakub tarbijatele paremaid valikuid ning pikas perspektiivis on see tulu palju suurem kui mistahes mõju tööhõivele".[21]

Ajalugu muuda

  Pikemalt artiklis Rahvusvahelise kaubanduse ajajoon

Varajane ajastu muuda

 
David Ricardo

Ettekujutus mitut sõltumatut riiki hõlmavast vabakaubanduslikust süsteemist pärineb algelisel kujul 16. sajandi Hispaania koloniaalimpeeriumist.[22] Ameerika jurist Arthur Nussbaum on märkinud, et Hispaania teoloog Francisco de Vitoria oli "esimene, kes käis välja arusaamad (kuigi mitte nende tingimused) kaubandusvabadusest ja merede vabadusest".[23] Vitoria põhjendas seda rahvaste õiguse (ius gentium) põhimõtete alusel.[23] Ent kaks varajast Suurbritannia majandusteadlast, Adam Smith ja David Ricardo, andsid vabakaubanduse ideele hiljem selle tänapäevase ja äratuntava kuju.

Vabakaubandust propageerinud majandusteadlased arvasid, et just kaubandus oli põhjus, miks mõned tsivilisatsioonid majanduslikult hästi edenesid. Näiteks osutas Adam Smith suurenenud kauplemisele kui põhjusele, miks ei õitsenud mitte ainult selliste Vahemere riikide nagu Egiptuse, Vana-Kreeka ja Rooma keisririigi kultuurid, vaid ka Bengali (Ida-India) ja Hiina kultuurid. Hollandi suur majanduslik õitseng pärast Hispaania valitsemise alt vabanemist ja vabakaubandusliku poliitika poole püüdlemist[24] tegi vabakaubanduse ning merkantilismi vahelisest vaidlusest sajanditeks ühe majanduse olulisima teema. Vabakaubanduse põhimõtted on sajandeid võidelnud merkantilistlike, protektsionistlike, isolatsionistlike, kommunistlike, populistlike ja muude põhimõtetega.

Osmanite riigis olid 18. sajandiks liberalistlik vabakaubanduspoliitika juba kasutusel. Selle juured olid Osmanite riigi alistumislepingutes, mis viisid ajas tagasi esimeste Prantsusmaaga aastal 1536 allkirjastatud kaubanduslepinguteni ning mida suurendati alistumisega aastatel 1673, 1740 (millega viidi impordi ja ekspordi maks vaid 3% peale) ja 1790. Vabakaubandust toetavad Suurbritannia majandusteadlased, näiteks John Ramsay McCulloch teoses "Dictionary of Commerce", ülistasid osmanite vabakaubanduspoliitikat. Ent vabakaubandusele vastanduvad Suurbritannia poliitikud kritiseerisid seda. Näiteks viitas peaminister Benjamin Disraeli 1846. aastal teraviljaseaduse (Corn Laws) teemalisel debatil Osmanite riigile kui "piiramatu konkurentsi põhjustatud ülekohtule", väites, et see hävitas aastal 1812 selle, mis oli "üks maailma parimaid tootjaid".[25]

 
Koguimpordi keskmised tariifimäärad (Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid)

Kauplemist koloniaal-Ameerikas reguleeris Suurbritannia merkantilistlik süsteem spetsiaalsete kaubandus- ja laevandusseaduste kaudu. Kuni 1760. aastateni toetasid vaid üksikud kolonistid avalikult vabakaubandust ja seda osaliselt seetõttu, et eeskirju ei viidud täide rangelt (Uus-Inglismaa oli kuulus salakaubaveo poolest), ning ka seetõttu, et koloniaalkaupmehed ei tahtnud võistelda välismaiste kaupade ja laevandusega. Ajaloolase Oliver Dickersoni järgi ei olnud aga iha vabakaubanduse järele üks Ameerika revolutsiooni põhjustest. "Mõte, et 18. sajandi peamised merkantilistlikud tavad olid valed," kirjutas Dickerson, "ei olnud üks osa revolutsiooniliste juhtide mõtlemisest."[26]

Vabakaubandus jõudis tulevasse riiki nimega Ameerika Ühendriigid Ameerika iseseisvussõja tulemusena. Pärast seda, kui Suurbritannia parlament andis 1775. aastal välja koloniaalsadamad blokeerinud keeluseaduse, vastas Ameerika Ühendriikide teine kontinentaalkongress sellele majandusliku sõltumatuse tegeliku väljakuulutamisega, avades 6. aprillil 1776 Ameerika sadamad võõramaisele kaubandusele. Ajaloolane John W. Tyler on kirjutanud: "vabakaubandus suruti ameeriklastele peale, meeldis see neile või mitte".[27]

Märtsis 1801 andis paavst Pius VII pealkirja "Le più colte" kandnud motu proprio dokumendiga korralduse kaubanduse mõningaseks liberaliseerimiseks kirikuriigis. Hoolimata sellest oli riigi toiduvarude tagamiseks riigi vilja eksportimine keelatud.

 
Suurbritannia pidas Hiinaga kaks oopiumisõda, et sundida viimast oopiumikaubandust legaliseerima ja kõiki Hiina sadamaid brittidest kaupmeestele avama

Suurbritannias sai vabakaubandusest keskne printsiip aastal 1846 pärast seda, kui oli tühistatud teravilja impordile suured maksud peale pannud teraviljaseadus. Selleteemalist laiaulatuslikku agitatsiooni toetas teraviljaseaduse vastane liiga (Anti-Corn Law League). Aastal 1843 avas Hiina Nanjingi rahulepingu alusel viis lepinguga hõlmatud sadamat maailmakaubandusele. Esimene vabakaubandusleping sõlmiti aastal 1860 Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel (Cobden-Chevalier' leping) ning see viis peagi teistegi Euroopa riikide vaheliste lepinguteni.[28]

Paljud klassikalised liberaalid, eriti 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Suurbritannias (nt John Stuart Mill) ja pea kogu 20. sajandi Ameerika Ühendriikides (nt Henry Ford ja riigisekretär Cordell Hull), uskusid, et vabakaubandus edendab rahu. Woodrow Wilson kaasas vabakaubandust käsitleva retoorika ka oma neljateistkümne teesi kõnesse aastal 1918:

„Seetõttu on maailmarahu programm meie programm; ja see programm, ainus võimalik programm, nagu kõik me seda näeme, on järgmine: [...].

3. Kõigi majanduslike tõkete eemaldamine nii palju, kui see on võimalik, ja kauplemistingimuste võrdsuse tagamine kõigile rahvastele, kes rahuga nõustuvad ja end selle eest hoolitsemisega seostavad.“

Majandusajaloolase Douglas Irwini järgi saadab Ameerika Ühendriikide kaubanduspoliitikat levinud müüt, et madalad tollimaksud põhjustasid 19. sajandi alguses Ameerika tootjatele kahju ja et seejärel tegid kõrged tollimaksud Ameerika Ühendriikidest 19. sajandi lõpu poole suure tööstusjõu.[29] Ajakirjas The Economist avaldatud Irwini raamatu "Clashing over Commerce: A History of US Trade Policy" (2017) arvustuses märgitakse järgmist.[29]

„Poliitiline dünaamika tooks kaasa selle, et inimesed näevad tollimaksude ja majandustsükli vahel seost, mida tegelikult ei ole. Majanduse kiire kasv tekitaks piisavalt tulu, et tollimaksud võiksid langeda; languse aegu tekkis surve makse uuesti tõsta. Ajaks, mil see aset leidis, oli majandus juba taastumas, jättes seeläbi mulje, et tollimaksude korduv langetamine põhjustaski majanduse kokkuvarisemise ja et vastupidised sammud võimaldasid majandusel taastuda. Hr Irwin purustab metoodiliselt ka arusaama, et protektsionism tegi Ameerikast suure tööstusjõu; nii mõnigi usub, et see ettekujutus pakub õppetunde tänapäeva arenguriikidele. Kuna osakaal ülemaailmsest tootmisest tõusis 1870. aasta 23% pealt 1913. aastaks 36% peale, kaasnes tolleaegsete kõrgete tollimaksudega oma hind: 1870. aastate keskpaigas umbes 0,5% sisemajanduse kogutoodangust. Mõnes tööstusharus võidi seeläbi arengut küll mõne aasta võrra kiirendada. Kuid Ameerika majanduse kasvamisel selle protektsionistliku perioodi jooksul oli rohkem pistmist rikkalike ressursside ja avatusega inimeste ning ideede suhtes.“

Majandusajaloolase Paul Bairochi järgi on Ameerika Ühendriigid alates 18. sajandi lõpust olnud "tänapäevase protektsionismi kodumaa ja bastion". Tegelikult ei järginud Ameerika Ühendriigid vabakaubanduse põhimõtteid aastani 1945 ja näiteks president Thomas Jeffersoni toetajad olid suuremas osas sellele tugevalt vastu. 19. sajandil jätkasid mitmed riigimehed (näiteks senaator Henry Clay) riigimees Hamiltoni alustatut viigide parteis nime Ameerika Süsteem all. Opositsiooniline Demokraatlik Partei vaidlustas 1830.–1850. aastatel mitmete valimiste tulemused osaliselt just tollimaksude ja tööstuse kaitsmisega seotud teemade tõttu.[30]

Ameerika Ühendriikides soosis demokraatlik partei mõõdukaid tollimakse, mille eesmärk oli valitsusele tulu teenida; samas soosisid viigid kõrgemaid kaitsetolle enda soositud tööstusharude kaitsmiseks. Majandusteadlasest Henry Charles Careyst sai majanduse "Ameerika süsteemi" juhtiv pooldaja. Sellele merkantilistlikule süsteemile vastandusid demokraadid Andrew Jackson, Martin Van Buren, John Tyler, James K. Polk, Franklin Pierce ja James Buchanan.

Abraham Lincolni juhitud noor vabariiklik partei oli vabakaubandusele vastu ja rakendas kodusõja ajal 44% suurust maksu – seda osaliselt selleks, et maksta raudteede subsiidiumide ja sõjas võidu saavutamise eest, kuid teisalt ka selleks, et kaitsta enda soositud tööstusettevõtteid.[31] William McKinley, kellest sai hiljem Ameerika Ühendriikide president, sõnastas vabariikliku partei (mis võitis kõik presidendivalimised vahemikus 1868–1912, välja arvatud kaks Grover Clevelandi ametiaega) seisukoha järgmiselt:

„Vabakaubanduse oludes on kaupmees isand ja tootja ori. Kaitsmine on kui loodusseadus, enese alalhoiu seadus; see on enesearendamine, inimrassi kõrgeima ja parima saatuse tagamine. [On öeldud, et] kaitsmine on ebamoraalne ... Miks, kui kaitsmine koondab ja ülendab 63 miljonit [Ameerika Ühendriikide rahvaarv] inimest ja nende 63 miljoni mõju ülendab ülejäänud maailma. Me ei saa astuda sammu progressi rajal ilma, et sellest tõuseks tulu inimkonnale igal pool. Hästi, nad ütlevad, et "osta sealt, kus sa saad osta kõige odavamalt" ... Loomulikult kehtib see ka tööjõule, nii nagu kõigele muule. Las ma esitan teile maksiimi, mis on tuhat korda parem kui see, ja tegu on kaitsmise maksiimiga: "osta sealt, kus sa saad kõige lihtsamini maksta". Ja see koht ilma peal on seal, kus tööjõud saab oma kõrgeimad tasud.[32]“

Sõdadevahelisel ajal saavutas Ameerika Ühendriikides kontrolli majanduslik protektsionism ja seda kõige tuntumal kujul Smoot-Hawley tollimaksuseaduse näol. Majandusteadlased panevad just selle seaduse süüks 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi pikenemise ja levimise üle kogu maailma.[33][34] Tänu 1934. aastal vastu võetud vastastikuste kaubanduslepingute seadusele hakkas kaubavahetus liberaliseeruma.

 
George W. Bush ja Hu Jintao APEC-i tippkohtumisel Tšiili pealinnas Santiagos aastal 2004

Majandusteadlane Ha-Joon Chang analüüsib raamatus "Kicking Away the Ladder" vabakaubandusliku poliitika ja majanduskasvu ajalugu ning märgib, et paljud praeguseks industrialiseeritud riigid rakendasid oma ajaloo jooksul märkimisväärseid kaubandustõkkeid. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, mida mõnikord peetakse vabakaubanduspoliitika sünnipaikadeks, on läbi ajaloo kasutanud eri tasemel protektsionismi. Vastusena riigisisestele pingetele kaotas Suurbritannia aastal 1846 teravilja importi piiranud teraviljaseadused. Seeläbi vähenes protektsionism tootjate jaoks 19. sajandi keskpaigas, mil tehnoloogiline eelis oli kõrgpunktis. Ent aastaks 1950 olid toodetud kaupade tollimaksud tõusnud taas 23% peale. Ameerika Ühendriigid säilitasid toodetud kaupadele kuni 1950. aastateni kaalutud keskmisel põhinevad tollimaksud vahemikus 40–50% ja seda suurendas 19. sajandi suurtest transpordikuludest tulenev loomulik protektsionism.[35] Vabakaubanduse kõige järjepidevamad rakendajad on olnud Šveits, Holland ja vähemal määral ka Belgia.[36] Chang kirjeldab nelja Aasia tiigri ekspordile suunatud industrialiseerumise poliitikat kui "oluliselt keerulisemaid ja peenhäälestatumaid kui nende ajaloolised ekvivalendid".[37]

Kõigest hoolimata on protektsionism kujunenud siiski normiks üle maailma ja enamik arenenud riikidest rakendab näiteks põllumajandusega seotud tollimakse. 12 tööstusriigis tootmisele kehtestatud tollimaksud jäid aastatel 1820–1980 vahemikku 11–32%. Arengumaades on keskmine tollimaks toodetud kaupadele umbes 34%.[38]

Ameerika majandusteadlane C. Fred Bergsten mõtles kaubanduspoliitika kirjeldamiseks välja jalgrattateooria. Selle mudeli järgi on kaubanduspoliitika dünaamiliselt ebastabiilne, sest see kaldub pidevalt kas liberaliseerimise või protektsionismi poole. Hoidmaks ära jalgratta seljast maha kukkumist (protektsionismi halvad küljed), peavad kaubanduspoliitika ja mitmepoolsed kaubandusläbirääkimised pidevalt suurema liberaliseerimise suunas pedaalima. Suurema liberaliseerimise saavutamiseks peavad otsustajad apelleerima tarbijate paremale heaolule ja laiema riikliku majanduse ülemuslikkusele kitsamate valdkondade huvide üle. Ent Bergsten väidab ka, et lisaks on vaja kaubavahetuses kaotajatele nende kaotused kompenseerida ja aidata neil uut tööd leida, sest see vähendab nii vastureaktsioone globaliseerumisele kui ka ametiühingute ja poliitikute motiive kutsuda üles kaubandust kaitsma.[39]

Pärast II maailmasõda muuda

Alates II maailmasõja lõpust on Ameerika Ühendriigid sageli toetanud vähendatud tariife/kaubandustõkkeid ja vabakaubandust (osaliselt tööstuse suuruse ja külma sõja alguse tõttu). Ameerika Ühendriigid aitasid rajada üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ja hiljem ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni, kuigi riik oli 1950. aastatel lükanud tagasi selle varasema variandi (mis oleks saanud nimeks Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon).[40][viide?] Alates 1970. aastatest on Ühendriikide valitsused pidanud läbirääkimisi reguleeritud kaubavahetuse kokkulepete üle, näiteks Põhja-Ameerika vabakaubanduse leping 1990. aastatel, Dominikaani vabariigi ja Kesk-Ameerika vabakaubandusleping aastal 2006 ja hulk kahepoolseid lepinguid (nt Jordaaniaga).[viide?]

Euroopas moodustasid kuus riiki aastal 1951 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, millest sai aastal 1958 Euroopa Majandusühendus. Euroopa Majandusühenduse kaks peamist eesmärki olid ühisturu (hilisema nimega ühtne turg) väljatöötamine ja liikmesriikide vahelise tolliliidu rajamine. Pärast liikmelisuse laiendamist sai Euroopa Majandusühendusest aastal 1993 Euroopa Liit. Euroopa Liit, mis on tänapäeval maailma suurim ühtne turg[41], on sõlminud vabakaubanduslepinguid paljude riikidega üle maailma.[42]

Tänapäev muuda

 
Singapur on Maailma Majandusfoorumi kaubanduse võimaldamise edetabelis esikohal
  Pikemalt artiklites Maailma Kaubandusorganisatsioon, Mitmepoolsete vabakaubanduslepingute loend ja Kahepoolsete vabakaubanduslepingute loend

Enamik maailma riikidest kuulub Maailma Kaubandusorganisatsiooni[43], mis mõnel viisil küll piirab, kuid ei kõrvalda tollimakse ja muid kaubandustõkkeid. Enamik riike kuulub lisaks piirkondlikesse vabakaubanduspiirkondadesse, milles osalejate vahelisi kaubandustõkkeid on vähendatud. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid peavad kõnelusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse leppe sõlmimise asjus.

12 Vaikse ookeaniga piirnevat riiki peavad kõnelusi Vaikse ookeani ülese partnerluse (kui vabakaubanduspoliitika) loomise üle.[44][45] Alguses juhtisid protsessi Ameerika Ühendriigid, kuid jaanuaris 2017 taganes riik partnerluse üle peetavatest kõnelustest.[46]

Vabakaubanduspoliitika tasemed muuda

Vabakaubandus võib kehtida nii teenustele kui ka kaupadele. Vabakaubandust võivad pärssida majandusega mitteseotud kaalutlused: riik võib küll vabakaubanduse kasutusele võtta, kuid keelata näiteks ära mingit liiki narkootikumid, alkoholi või tegevusvaldkonnad (nt prostitutsioon)[47], piirates seeläbi rahvusvahelist vabakaubandust.

Vabakaubandus kaupadena muuda

Maailma Majandusfoorumi kaubanduse võimaldamise indeks mõõdab tegureid, poliitikat ja teenuseid, mis lihtsustavad kaubavahetust üle piiride ning eri sihtkohtadesse. Indeks koondab nelja alamindeksit: juurdepääs turule, piiride administreerimine, transpordi- ja kommunikatsioonitaristu ja ärikeskkond. Tabeli 30 esimest riiki 2016. aastal olid järgmised.[48]

1.   Singapur 6,0
2.   Holland 5,7
3.   Hongkong 5,7
4.   Luksemburg 5,6
5.   Rootsi 5,6
6.   Soome 5,6
7.   Austria 5,5
8.   Suurbritannia 5,5
9.   Saksamaa 5,5
10.   Belgia 5,5
11.   Šveits 5,4
12.   Taani 5,4
13.   Prantsusmaa 5,4
14.   Eesti 5,3
15.   Hispaania 5,3
16.   Jaapan 5,3
17.   Norra 5,3
18.   Uus-Meremaa 5,3
19.   Island 5,3
20.   Iirimaa 5,3
21.   Hiina 5,3
22.   Ameerika Ühendriigid 5,2
23.   Araabia Ühendemiraadid 5,2
24.   Kanada 5,2
25.   Tšehhi 5,1
26.   Austraalia 5,1
27.   Lõuna-Korea 5,0
28.   Portugal 5,0
29.   Leedu 5,0
30.   Iisrael 5,0

Poliitika muuda

Akadeemikud, valitsused ja huvirühmad väitlevad vabakaubandusega seostuvate sotsiaalsete hindade, sellest saadavate kasude ja tulusaajate teemadel.

Protektsionismi toetavad argumendid kuuluvad majanduslikku kategooriasse (kaubandus kahjustab kas majandust või mingeid majandusrühmi) või moraalsesse kategooriasse (kaubanduse mõju võib majandust aidata, kuid neil võib olla halb mõju muudes valdkondades). Üldine vastuväide vabakaubandusele on see, et tegu on varjatud kolonialismi või imperialismiga. Moraalne kategooria on laiaulatuslik, hõlmates muresid uute tööstusharude hävitamise, pikaajalise majandusliku arengu õõnestamise, majandusliku ebavõrdsuse, keskkonnakahju, lapstööjõu kasutamise ja orjatööl põhinevate vabrikute toetamise, põhja võidujooksu, palgaorjuse, vaestes riikides vaesuse rõhutamise, riigikaitse kahjustamise ja kultuuriliste muutuste pealesundimise pärast.[49]

Vabakaubandusele vastanduvate majanduslike argumentidega kritiseeritakse majandusteooriate eeldusi või järeldusi. Vabakaubandusele vastanduvad sotsiaalpoliitilised argumendid osutavad ühiskondlikule ja poliitilisele mõjule, mida majanduslikud argumendid ei hõlma, näiteks poliitiline stabiilsus, riiklik julgeolek, inimõigused ja keskkonnakaitse.[viide?]

Vabakaubandusele on sageli vastu kodumaised tööstusettevõtted, mille kasumit ja turuosa imporditud kaupade madalamad hinnad vähendaks.[50][51] Kui näiteks Ameerika Ühendriikide imporditavale suhkrule määratud tollimakse vähendataks, saaksid kodumaised tootjad suhkru eest madalamat hinda ja vähem kasumit, kuid samas Ameerika tarbijad kulutaksid nende samade madalamate hindade tõttu samale suhkrukogusele vähem raha. David Ricardo majandusteooria järgi ületaks tarbijate saadav kasu kindlasti tootjate kantavat kahju.[52][53] Kuna kõik need vähesed kodumaised suhkrutootjad kaotaksid palju, samal ajal kui suur hulk tarbijaid võidaks vähe, mobiliseeriks kodumaised tootjad end palju tõenäolisemalt tollimaksude kaotamise vastu.[51] Üldisemalt võttes soosivad tootjad sageli kodumaiseid subsiidiume ja importkaupade tollimakse, kuid on vastu subsiidiumidele ja tollimaksudele turgudel, kuhu nad ekspordivad.

 
Reaalpalk vs. kaubandus (protsendina SKP-st)[54][55]

Sotsialistid on sageli vabakaubanduse vastu sel põhjusel, et see võimaldab kapitali kaudu töötajaid maksimaalselt ekspluateerida. Näiteks kirjutas Karl Marx teoses "Kommunistliku partei manifest" järgmist: "Kodanlus ... on sisse seadnud ainsa, ebamõistliku vabaduse – vaba kaubanduse. Ühesõnaga – ekspluateerimiseks; religioossete ja poliitiliste illusioonidega looritatuna on see asendanud alasti, häbitu, otsese, jõhkra ekspluateerimise." Marx ei soosinud vabakaubandust ainuüksi seetõttu, et ta tundis, et see kiirendaks ühiskondlikku revolutsiooni.[56]

Vabale kaubandusele on vastu ka paljud globaliseerumisvastased rühmitused, kes on seisukohal, et vabakaubanduslepingud ei suurenda tavaliselt vaeste või töölisklassi majanduslikku vabadust ja teevad sageli neid vaesemaks. Seal, kus välismaine tarnija lubab tööjõu de facto ekspluateerimist, on kodumaine vaba tööjõud sunnitud ebaõiglaselt võistlema välismaise ekspluateeritud tööjõuga. Seega nähakse vabakaubanduses viisi töötajate õigustest ja üksikisiku vabadust kaitsvatest seadustest kõrvale hoidmiseks.

Mõned vabakaubanduse oponendid toetavad vabakaubandust küll teoorias, kuid on vastu vabakaubanduslikele kokkulepetele nii, nagu neid on rakendatud. Mõne NAFTA vastase meelest on leping tavaliste inimeste jaoks kahjulik, kuid mõned nende argumendid käivad tegelikult valitsuste hallatava kaubanduse üksikasjade vastu, mitte vabakaubanduse vastu per se. Näiteks on väidetud, et vale oleks lasta Ameerika Ühendriikidest pärit subsideeritud maisi NAFTA tingimuste alusel tasuta Mehhikosse hindadega, mis jäävad suurelt alla tootmiskulu (dumping), sest sellel oleks hävitav mõju Mehhiko põllumeestele. Sellised subsiidiumid ei vasta vabakaubanduse teooriale, mistõttu ei käi see argument mitte vabakaubanduse põhimõtte, vaid pigem selle valikulise rakendamise kohta.[viide?]

Uuringud on näidanud, et kaubanduspiirangute toetus on suurim madalama haridustasemega vastajate hulgas.[57] Seejuures on leitud järgmist. "Hariduse mõjul sellele, kuidas valijad mõtlevad kaubandusest ja globaliseerumisest, on rohkem pistmist majanduslike ideedega kokku puutumise ja nende majanduslike nähtuste koond- jm mõjuga, mitte üksikute arvutustega selle kohta, kuidas kaubandus mõjutab isiklikku sissetulekut või töökoha kindlust. Sellega ei saa öelda, et need arvutused ei ole olulised üksikisikute vaadete kujundamisel – need lihtsalt ei avaldu selles lihtsas seoses haridustaseme ja kaubandusele avatuse toetamise vahel."[57] Ühes 2017. aastal tehtud uuringus leiti, et suurema tõenäosusega on protektsionistid isikud, kelle ametites on suur osakaal rutiinsete ülesannete täitmisel, ja need, kes teevad selliseid töid, mida on võimalik mujale üle viia.[58]

Uuringud on ka näidanud, et vabakaubandusega seotud hoiakud ei peegelda tingimata inimeste isiklikke huvisid.[59][60]

Kolonialism muuda

  Pikemalt artiklis Sõltuvuse teooria

Pikka aega on väidetud, et vabakaubandus on kolonialismi või imperialismi üks vorme. Selle seisukoha on omaks võtnud mitmed majandusliku rahvusluse ja merkantilismi koolkonna toetajad. 19. sajandil kritiseeriti Suurbritannia vabakaubanduslikke püüdlusi kui katet Briti impeeriumile – peamised kritiseerijad olid ameeriklane Henry Clay, kes oli "Ameerika süsteemi" arhitekt[61], ja Saksamaa päritolu Ameerika majandusteadlane Friedrich List.[62]

Viimasel ajal on Ecuadori president Rafael Correa mõistnud hukka vabakaubanduse sofistikat enda kirjutatud sissejuhatuses raamatule "The Hidden Face of Free Trade Accords", mille üks autoreid oli Correa energiaminister Alberto Acosta. Correa tsiteerib allikana Ha-Joon Changi raamatut "Kicking Away the Ladder" ning määrab kindlaks vabakaubanduse "Ameerika süsteemi" ja "Briti süsteemi" erinevused. Tema järgi nägid ameeriklased Briti süsteemi otsesõnu "osana Suurbritannia imperialistlikust süsteemist". Correa järgi näitas Chang, et esimesena esitas tööstuslikku protektsionismi kaitsva süstemaatilise argumendi riigikassa sekretär Alexander Hamilton, mitte Friedrich List.

Kirjanduses muuda

Vabakaubanduse väärtust vaatles ja dokumenteeris esimesena Adam Smith 1776. aasta raamatus "Rahvaste rikkus".[63] Ta kirjutas:

„Iga mõistliku perekonnapea maksiim on mitte kunagi üritada kodus valmistada seda, mille valmistamine maksab tema jaoks rohkem kui selle ostmine ... Kui välisriik saab pakkuda meile kaupa odavamalt kui me ise seda valmistada saame, on parem osta see neilt osaga meie oma tööstuse toodangust, mida on kasutatud viisil, milles meil on mõningane eelis.[64]“

Selleks, et esitada merkantilismile vastanduvat argumenti, toetuti selle väite esitamisel absoluutse eelise mõistele. Merkantilism oli sel ajal kaubanduses domineeriv suundumus ja selle järgi pidi riik püüdma eksportida rohkem kui importida (ja seeläbi rikkust koguma).[65] Smith aga väitis, et selle asemel saaksid riigid kasu sellest, kui igaüks toodaks vaid kaupa või kaupu, milleks nad kõige paremini sobivad, kaubeldes seejuures omavahel nii, nagu seda oli tarbimiseks vaja. Selle tõttu ei olnud oluline mitte ekspordi väärtus impordi väärtuse suhtes, vaid riigi toodetavate kaupade väärtus. Absoluutse eelise mõiste ei hõlmanud olukorda, kus riigil puudus eelis teatud kauba või kaubatüübi tootmises.[66]

Seda teoreetilist puudust seletati suhtelise eelise teooriaga. Üldiselt omistatakse see David Ricardole, kes käsitles seda 1817. aasta raamatus "On the Principles of Political Economy and Taxation".[67] Selle teooria järgi ei põhine vabakaubandus mitte kauba tootmise absoluutsel eelisel, vaid tootmise suhtelisel alternatiivkulul. Riik peaks spetsialiseeruma mistahes kaubale, mida ta suudab toota väikseima kuluga, kaubeldes seejärel selle kaubaga selleks, et osta muid tarbimise jaoks vajaminevaid kaupu. See võimaldab riikidel kaubandusest kasu saada isegi siis, kui neil ei ole üheski tootmisvaldkonnas absoluutset eelist. Kuigi nende kaubandusest saadav tulu ei pruugi kõikide kaupade lõikes olla võrdne produktiivsema riigi tuludega, on nad kaubavahetuse tõttu siiski majanduslikult paremas seisus kui autarkia korral.[68][69]

Erakorralise juhtumina lugesid viis demokraatlikku parteisse kuuluvat kongresmeni Ameerika Ühendriikide Kongressis täies mahus ette Henry George'i 1886. aastal ilmunud raamatu "Kaitse või vabakaubandus" ("Protection or Free Trade") ja see kanti ka kongressi protokolli (Congressional Record).[70][71] Ameerika majandusteadlane Tyler Cowen on kirjutanud, et see raamat on "tänase päevani ehk kõige paremini argumenteeritud traktaat vabakaubanduse alal".[72] Henry George arutleb selle teema üle oma raamatus eriti tööliste huvidest lähtudes. Siiski suhtub George väga kriitiliselt protektsionismi:

„Me kõik kuuleme huvi ja rõõmuga edasiminekutest vee- või maismaatranspordi vallas; me kõik kaldume pidama kanalite avamist, raudteede ehitamist, sadamate süvendamist [ja] aurulaevade täiustamist kasulikuks. Kuid kui sellised asjad on kasulikud, siis kuidas saavad tollimaksud olla kasulikud? Selliste asjade efekt on tarbekaupade transpordikulude vähendamine; tollimaksude efekt seisneb nende suurendamises. Kui kaitsev teooria oleks tõene, oleks iga riikidevahelist kaubatransporti odavamaks tegev täiustus inimkonnale kahjulik, välja arvatud juhul, kui tollimakse kooskõlas sellega ei suurendata.[73]“

Henry George pidas üldist vabakaubanduslikku argumenti ebapiisavaks. Ta väitis, et kaitsvate tollimaksude kõrvaldamisest üksi ei piisa töölisklassi seisundi parandamiseks – välja arvatud juhul, kui sellega oleks kaasnenud liikumine maamaksu suunas.[74]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Murschetz, Paul (2013). State Aid for Newspapers: Theories, Cases, Actions. Springer Science+Business Media. Lk 64. ISBN 978-3642356902. Parties of the left in government in adopt protectionist policies for ideological reasons and because they wish to save worker jobs. Conversely, right-wing parties are predisposed toward free trade policies.
  2. ↑ Peláez, Carlos (2008). Globalization and the State: Volume II: Trade Agreements, Inequality, the Environment, Financial Globalization, International Law and Vulnerabilities. United States: Palgrave MacMillan. Lk 68. ISBN 978-0230205314. Left-wing parties tend to support more protectionist policies than right-wing parties.
  3. ↑ Mansfield, Edward (2012). Votes, Vetoes, and the Political Economy of International Trade Agreements. Princeton University Press. Lk 128. ISBN 978-0691135304. Left-wing governments are considered more likely than others to intervene in the economy and to enact protectionist trade policies.
  4. ↑ Warren, Kenneth (2008). Encyclopedia of U.S. Campaigns, Elections, and Electoral Behavior: A-M, Volume 1. SAGE Publications. Lk 680. ISBN 9781412954891. Yet, certain national interests, regional trading blocks, and left-wing anti-globalization forces still favor protectionist practices, making protectionism a continuing issue for both American political parties.
  5. ↑ See P.Krugman, «The Narrow and Broad Arguments for Free Trade», American Economic Review, Papers and Proceedings, 83(3), 1993 ; and P.Krugman, Peddling Prosperity: Economic Sense and Nonsense in the Age of Diminished Expectations, New York, W.W. Norton & Company, 1994.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Free Trade" (Ameerika inglise). IGM Forum. 13.03.2012.
  7. ↑ "Import Duties" (Ameerika inglise). IGM Forum. 04.10.2016.
  8. ↑ N. Gregory Mankiw, Economists Actually Agree on This: The Wisdom of Free Trade, New York Times (April 24, 2015): "Economists are famous for disagreeing with one another.... But economists reach near unanimity on some topics, including international trade."
  9. ↑ William Poole, Free Trade: Why Are Economists and Noneconomists So Far Apart, Federal Reserve Bank of St. Louis Review, September/October 2004, 86(5), pp. 1: "most observers agree that '[t]he consensus among mainstream economists on the desirability of free trade remains almost universal.'"
  10. ↑ "Trade Within Europe | IGM Forum". www.igmchicago.org (Ameerika inglise). Vaadatud 24.06.2017.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Steven E. Landsburg. Price Theory and Applications, Sixth Edition, Chapter 8
  12. ↑ Thom Hartmann, Unequal Protection, Second Edition, Chapter 20. p. 255
  13. ↑ 13,0 13,1 Pugel (2007), International Economics, pp. 311–312
  14. ↑ Chang, Ha-Joon, Kicking Away the Ladder: Good Policies and Good Institutions in Historical Perspective
  15. ↑ 15,0 15,1 Alan C. Stockman, Introduction to Economics, Second Edition, Chapter 9
  16. ↑ 16,0 16,1 N. Gregory Mankiw, Macroeconomics, Fifth Edition, Chapter 7
  17. ↑ Fuller, Dan; Geide-Stevenson, Doris (2003). "Consensus Among Economists: Revisited" (PDF). Journal of Economic Review. 34 (4): 369–387. DOI:10.1080/00220480309595230. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. september 2004. Vaadatud 16. oktoobril 2018.
  18. ↑ Friedman, Milton. "The Case for Free Trade". Hoover Digest. 1997 (4). Originaali arhiivikoopia seisuga 22.01.2007.
  19. ↑ Whaples, Robert (2006). "Do Economists Agree on Anything? Yes!". The Economists' Voice. 3 (9). DOI:10.2202/1553-3832.1156.
  20. ↑ Mankiw, Gregory (07.05.2006). "Outsourcing Redux". Vaadatud 22.01.2007.
  21. ↑ "Poll Results | IGM Forum". www.igmchicago.org. Vaadatud 01.07.2016.
  22. ↑ Giovanni Arrighi (1994). The Long Twentieth Century: Money, Power, and the Origins of Our Times. Verso. Lk 58. ISBN 978-1-85984-015-3.
  23. ↑ 23,0 23,1 Arthur Nussbaum (1947). A concise history of the law of nations. Macmillan Co. Lk 62.
  24. ↑ Appleby, Joyce (2010). The Relentless Revolution: A History of Capitalism. New York, New York: W.W. Norton & Company.
  25. ↑ Paul Bairoch (1995). Economics and World History: Myths and Paradoxes. University of Chicago Press. Lk 31–32. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2017. Vaadatud 16. oktoobril 2018.
  26. ↑ Dickerson, The Navigation Acts and the American Revolution, p. 140.
  27. ↑ Tyler, Smugglers & Patriots, p. 238.
  28. ↑ International Monetary Fund Research Dept. (1997). World Economic Outlook, May 1997: Globalization: Opportunities and Challenges. International Monetary Fund. Lk 113. ISBN 9781455278886.
  29. ↑ 29,0 29,1 "A historian on the myths of American trade". The Economist (inglise). Vaadatud 26.11.2017.
  30. ↑ Larry Schweikart, What Would the Founders Say? (New York: Sentinel, 2011), pp. 106–124.
  31. ↑ Lind, Matthew. "Free Trade Fallacy". Prospect. Originaali arhiivikoopia seisuga 06.01.2006. Vaadatud 03.01.2011.
  32. ↑ William McKinley speech, October 4, 1892 in Boston, MA William McKinley Papers (Library of Congress)
  33. ↑ Eun, Cheol S.; Resnick, Bruce G. (2011). International Financial Management, 6th Edition. New York: McGraw-Hill/Irwin. ISBN 978-0-07-803465-7.
  34. ↑ Irwin, Douglas A. (19.09.2017). "Steve Bannon's Bad History". Wall Street Journal (Ameerika inglise). ISSN 0099-9660. Vaadatud 20.09.2017.
  35. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder, p. 17
  36. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder, p. 59
  37. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder, p. 50
  38. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder, p. 66
  39. ↑ Destler, Mac and Noland, Marcus (July 2, 2014). Constant Ends, Flexible Means: C. Fred Bergsten and the Quest for Open Trade. Peterson Institute for International Economics.
  40. ↑ http://www.wto.org/english/res_e/reser_e/pera9707.pdf
  41. ↑ "EU position in world trade". European Commission. Vaadatud 24.05.2015.
  42. ↑ "Agreements". European Commission. Vaadatud 17.03.2016.
  43. ↑ "Members and Observers". World Trade Organisation. Vaadatud 03.01.2011.
  44. ↑ "Everything You Need To Know About The Trans-Pacific Partnership". The Washington Post. Vaadatud 28.12.2014.
  45. ↑ "Trans-Pacific Partnership". U.S. Trade Representative. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.12.2014. Vaadatud 28.12.2014.
  46. ↑ "Trump Abandons Trans-Pacific Parternship, Obama's Signature Trade Deal". New York Times. Vaadatud 02.09.2017.
  47. ↑ Vaata: Ditmore, Melissa Hope (2006). Encyclopedia of prostitution and sex work. Greenwood Press. Lk 581. ISBN 9780313329685. Vaadatud 01.06.2018. 'Let us by all means apply the sacred principles of free trade to trade in vice, and regulate the relations of the sexes by the higgling of the market and the liberty of private contract.'
  48. ↑ Enabling Trade Index weforum.org
  49. ↑ Boudreaux, Don Globalization, 2007
  50. ↑ William Baumol and Alan Blinder, Economics: Principles and Policy, p. 722.
  51. ↑ 51,0 51,1 Brakman, Steven; Harry Garretsen; Charles Van Marrewijk; Arjen Van Witteloostuijn (2006). Nations and Firms in the Global Economy : An Introduction to International Economics and Business. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-83298-4.
  52. ↑ Richard L. Stroup, James D. Gwartney, Russell S. Sobel, Economics: Private and Public Choice, p. 46.
  53. ↑ Pugel, Thomas A. (2003). International economics. Boston: McGraw-Hill. ISBN 0-07-119875-X.
  54. ↑ "Earnings – National". Databases, Tables & Calculators by Subject. Bureau of Labor Statistics. Vaadatud 16.03.2012.
  55. ↑ "Table 1.1.5. Gross Domestic Product". National Income and Product Accounts Table. U.S. Department of Commerce Bureau of Economic Analysis. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.09.2012. Vaadatud 16.03.2012.
  56. ↑ "It is in this revolutionary sense alone, gentlemen, that I vote in favor of free trade." Marx, Karl On the Question of Free Trade Speech to the Democratic Association of Brussels at its public meeting of January 9, 1848
  57. ↑ 57,0 57,1 Hainmueller, Jens; Hiscox, Michael J. (01.04.2006). "Learning to Love Globalization: Education and Individual Attitudes Toward International Trade". International Organization. 60 (02): 469–498. DOI:10.1017/S0020818306060140. ISSN 1531-5088.
  58. ↑ Owen, Erica; Johnston, Noel P. (2017). "Occupation and the Political Economy of Trade: Job Routineness, Offshorability, and Protectionist Sentiment". International Organization: 1–35. DOI:10.1017/S0020818317000339. ISSN 0020-8183.
  59. ↑ Mansfield, Edward D.; Mutz, Diana C. (01.07.2009). "Support for Free Trade: Self-Interest, Sociotropic Politics, and Out-Group Anxiety". International Organization. 63 (03): 425–457. DOI:10.1017/S0020818309090158. ISSN 1531-5088.
  60. ↑ "Why Don't Trade Preferences Reflect Economic Self-Interest?" (PDF).
  61. ↑ "Gentlemen deceive themselves. It is not free trade that they are recommending to our acceptance. It is, in effect, the British colonial system that we are invited to adopt; and, if their policy prevail, it will lead, substantially, to the recolonization of these States, under the commercial dominion of Great Britain.", "In Defense of the American System, Against the British Colonial System." 1832, Feb 2, 3, and 6, Clay, Henry (1843). "The Life and Speeches of Henry Clay". II: 23–24. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  62. ↑ "Had the English left everything to itself – 'Laissez faire, laissez aller', as the popular economical school recommends – the [German] merchants of the Steelyard would be still carrying on their trade in London, the Belgians would be still manufacturing cloth for the English, England would have still continued to be the sheep-farm of the Hansards, just as Portugal became the vineyard of England, and has remained so till our days, owing to the stratagem of a cunning diplomatist."
  63. ↑ Bhagwati (2002), Free Trade Today, p. 3
  64. ↑ Smith, Wealth of Nations, pp. 264–265
  65. ↑ Pugel (2007), International Economics, p. 33
  66. ↑ Pugel (2007), International Economics, p. 34
  67. ↑ Ricardo (1817), On the Principles of Political Economy and Taxation, Chapter 7 "On Foreign Trade"
  68. ↑ Bhagwati (2002), Free Trade Today, p. 1
  69. ↑ Pugel (2007), International Economics, pp. 35–38, 40
  70. ↑ Weir, "A Fragile Alliance," 425–425
  71. ↑ Henry George, Protection or Free Trade: An Examination of the Tariff Question, with Especial Regard to the Interests of Labor(New York: 1887).
  72. ↑ Cowen, Tyler (01.05.2009). "Anti-Capitalist Rerun". The American Interest. 4 (5). Vaadatud 15.11.2014.
  73. ↑ "True Free Trade", Chapter 3, Protection or Free Trade
  74. ↑ "Protection or Free Trade - Chapter 16". www.truefreetrade.org.

Bibliograafia muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vabakaubandus&oldid=6567021"