Alexander Hamilton
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2018) |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Aprill 2018) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2018) |
Alexander Hamilton (11. jaanuar 1755 või 1757 – 12. juuli 1804) oli Ameerika riigimees ja üks Ameerika Ühendriikide asutajatest.
| Alexander Hamilton | |
|---|---|
 | |
| Esimene Ameerika Ühendriikide riigikassa sekretär | |
|
Ametiaeg 11. september 1789 – 31. jaanuar 1795 | |
| Järgnev | Oliver Wolcott |
| Ameerika Ühendriikide relvajõudude ülemjuhataja | |
|
Ametiaeg 14. detsember 1799 – 15. juuni 1800 | |
| Eelnev | George Washington |
| Järgnev | James Wilkinson |
| Konföderatsiooni Kongressi esindaja | |
|
Ametiaeg 3. november 1788 – 2. märts 1789 | |
| Eelnev | Egbert Benson |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
1755.1.11 või 1757 Charlestown, Nevis, Briti Leewardi Saared (nüüd Saint Kitts ja Nevis) |
| Surmaaeg |
1804.7.12 (vanuses 47 või 49) Greenwich Village, New York, New Yorgi osariik, Ameerika Ühendriigid |
| Erakond | Föderalistide Partei |
| Abikaasa | Elizabeth Schuyler (Abielu 14.12.1780) |
| Vanemad |
James A. Hamilton Rachel Faucette |
| Lapsed |
Philip Hamilton Angelica Hamilton Alexander Hamilton Jr. James Alexander Hamilton John Church Hamilton William S. Hamilton Eliza Hamilton Holly Philip Hamilton (Teine) |
| Autogramm |
 |
Ta oli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse mõjukas interpreteerija ja promootor ning riikliku finantssüsteemi, Föderalistide Partei, Ameerika Ühendriikide Rannavalve ja ajalehe The New York Post asutaja. Riigikassa esimese sekretärina oli Hamilton George Washingtoni valitsuse majanduspoliitika peamine autor. Ta võttis juhtrolli riikide võlgade rahastamisel föderaalvalitsuse poolt, samuti riikliku panga, tariifide süsteemi ja sõbralike kaubandussuhete loomisel Suurbritanniaga. Tema nägemus hõlmas tugevat keskvalitsust, mida juhtis jõuline täitevvõim, tugev kaubanduslik majandus, riiklik pank ja tootmistoetus ning tugev sõjaline jõud. Selle vastu olid Virginia agraarid Thomas Jefferson ja James Madison, kes moodustasid rivaalitseva partei – Demokraatlik-Vabariikliku Partei. Nad toetasid tugevaid osariike, mis asusid Ameerika maapiirkondades ja mida kaitsesid osariiklikud relva rühmitused, erinevalt tugevast riigi armeest ja mereväest. Nad mõistsid Hamiltonit liiga sõbralikeks Suurbritannia ja kogu monarhia vastu ning olid liiga orienteeritud linnade, äri- ja pangandusse.
Hamilton sündis Charlestownis Nevisel. Tema šoti päritolu isa James A. Hamilton oli Alexander Hamiltoni neljas poeg, Ayrshire'is asuvas Grange'is maaomanik. Tema ema, sündinud Rachel Faucette, oli briti-prantsuse hugenott. Jäänud ema surma järel orvuks (isa oli pere maha jätnud), võttis Hamiltoni kasvatada vanim nõbu ja hiljem jõukas kaupmees. Teda tunnustati tema intelligentsi ja talendi tõttu ning teda toetas rahaliselt grupp rikkaid kohalikke mehi, kes toetasid tal New Yorgis hariduse omandamist. Hamilton käis King's College'is (nüüdne Columbia Ülikool), otsustades jääda 13 kolooniasse.
Hamilton lõpetas oma õpingud enne lõpetamist, kui kolledž sulges oma uksed Briti okupatsiooni ajal linnas, Hamilton mängis Ameerika iseseisvussõjas olulist rolli. 1775. aasta sõja alguses liitus ta miilitsaettevõttega. 1776. aasta alguses hoolitses ta provintsi suurtükiväge, kuhu ta nimetati kapteniks. Peagi sai ta Washingtoni abiliseks, Ameerika vägede ülemjuhatajaks. Washingtoni saatis Hamiltoni paljutele missioonidele, et oma plaanid üle anda oma kindralitele. Pärast sõda valiti Hamilton esindajaks Konverentsi Kongressi New Yorki. Ta astus seaduse järgi praktiseerima ja asutas New Yorgi panga.
Hamilton oli nende seas, kes ei olnud nõrga riigivalitsusega rahul. Ta juhtis Annapolise konventsiooni, mis edukalt mõjutas Kongressi, et avaldada üleskutse Philadelphia konventsioonile uue põhiseaduse loomiseks. Ta oli Philadelphias aktiivne osaline ja ta aitas kinnitada, kirjutades 51st föderaalteadlastest 85 osamaksele, mis tänapäeval on põhiseadusliku tõlgendamise üks kõige olulisemaid viiteid.
Hamilton sai uue valitsuse presidendi Washingtoni juhtiva kabineti liikmeks. Ta oli natsionalist, kes rõhutas tugevat keskvalitsust ja edukalt väitsid, et põhiseaduse kaudsed volitused andsid seaduslikke volitusi riigivõla rahastamiseks, riigivõla võlgadeks ja USA valitsuse toetatud pankade loomiseks. Neid programme rahastati peamiselt impordi tariifide abil, hiljem ka väga vaieldava maksuga viski puhul. Hamiltoni ületamiseks mobiliseeriti üleriigiline valitsuse sõprade võrgustik, eriti pankurid ja ärimehed, mis sai föderalistide partei. Ameerika kahepoolse süsteemi tekkimise peamine küsimus oli Jay leping, mille 1791. aastal Hamilton kavandas suures osas. See loob sõbralikke kaubandussuhteid Suurbritanniaga, Prantsuse vahistamise ja Prantsuse revolutsiooni toetajad. Hamiltonil oli keskne roll föderalistide parteis, mis domineeris rahvuslikul ja riiklikul poliitikas, kuni ta kaotas 1800. aasta valimistel Jeffersoni Demokraatlik-Vabariikliku Parteile.
Aastal 1795 pöördus ta New Yorgis seaduste praktikasse. Ta püüdis juhtida president Adamsi (1797–1801) poliitikat. Aastatel 1798–99 kutsuti Hamilton pärast XYZ-afääri Prantsusmaad mobiliseerima ja sai uue sõjaväe juhatajaks, keda ta sõjas ette valmistas, kuid Kvaasisõda ei olnud kunagi ametlikult välja kuulutatud ja see ei hõlmanud armee tegevust. Seda võeti merel karmilt vastu. Lõpuks leidis president Adams diplomaatilise lahenduse, mis vältis sõda Prantsusmaaga. Hamiltoni vastuseis Adamsiga ümbervalimisel, aitas kaasa tema kaotusele 1800. aasta valimistel. Jefferson ja Aaron Burr seotud 1801. aastal valimiskolledži eesistumisega ja Hamilton aitas võita Burri, keda ta leidis võõrandamatuna, ja valis Jeffersoni vaatamata filosoofilistele erinevustele.
Hamilton jätkas oma juriidilist ja äritegevust New Yorgis ja tegeles aktiivse rahvusvahelise orjakaubanduse seaduslikkuse lõpetamisega. Asepresident Burr kandideeris New Yorgi osariigi kuberneriks 1804. aastal ja Hamilton sõdis tema vastu. Burr võttis seda solvanguna ja kutsus ta duellile. Hamilton, kes sai haavata, suri järgmisel päeval.
Lapsepõlv Kariibi mere piirkonnas muuda
Alexander Hamilton sündis ja veetis osa oma lapsepõlvest Charlestowni, Nevise saare pealinnas Leewardi saartel (siis Briti Lääne-India saarestik). Hamilton ja tema vanem vend James Jr. (1753–1786)[1] sündisid väljaspool abielu. Tema vanemad olid Rachel Faucette, briti-prantsuse huguenoti päritolu abielus naine ja James A. Hamilton, tema šoti päritolu isa, kes oli maaomaniku neljas poeg Grange'i Ayrshire'i Alexander Hamilton. Spekulatsioon, et Hamiltoni ema oli segatüüpi rass, kuigi see ei ole tõendatud.
Hamilton nooruses muuda
Ei ole kindel, kas Hamilton sündis 1755. või 1757. aastal. Enamik ajaloolisi tõendeid pärast Hamiltoni saabumist Põhja-Ameerikasse toetab seda, et ta sündis 1757. aastal, kaasa arvatud ka Hamiltoni enda kirjutised.[2][3] Hamilton loendas oma sünniaastat 1757-na, kui ta esimest korda saabus kolmeteistkümnesse kolooniatesse, ja tähistas oma sünnipäeva 11. jaanuaril. Hilisemas elus ta soovis anda oma vanusele ainult ümmargusi numbreid. Ajaloolased aktsepteerisid 1757. aastat tema sünnipäevana kuni umbes 1930. aastani, kui avaldati dokumente tema varasemast elust Kariibi mere piirkonnas, esialgu taani keeles. Hamiltoni ema surma järel koostatud Saint Croix' katsepaber on välja kirjutatud 1768. aastal, kus Hamilton olevat olnud 13-aastane, mis on pannud ajaloolased 1930. aastast soosima Hamiltoni sünniaastat 1755.
Ajaloolased on spekuleerinud võimalikke põhjuseid, miks kaks erinevat sünni aastat on ilmnenud ajaloolistel dokumentidel. Kui 1755 on õige, oleks Hamilton proovinud paista noorem kui tema kolledži kaaslased või ehk soovinud vältida välja paista teistest, kuna tema on vanem[4]. Kui 1757 on õige, võib 1755. aasta sünnipäevaks märgitud üksikkinnitusteatis lihtsalt sisaldada viga või Hamilton võib kunagi pärast ema surma, kui ta oli 13, paista vanem ja saada endale töökoht lihtsamini. Ajaloolased on märkinud, et testamentide dokument sisaldas muid tõestatud ebatäpsusi, mis näitasid, et see ei olnud täiesti usaldusväärne. Richard Brookhiser märkis, et "mees tõenäosemalt tunneb oma sünnipäeva rohkem kui kohtuprotsessikohus".[2]
Hamiltoni ema oli abielus varem Johann Michael Lavieniga Neitsisaartel Saint Croix's, sel ajal valitses seda Taani. Neil oli üks poeg, Peter Lavien. 1750. aastal jättis Faucette abikaasa ja esimese poja maha ning sõitis Saint Kittsi, kus ta kohtus James Hamiltoniga. Hamilton ja Faucette kolisid Nevisesse, tema sünnikohta, kus ta oli pärinud isa vara.
James Hamilton loobus Rachel Faucette'ist ja nende kahest pojast James Jr. ja Alexanderist väidetavalt, et ta "lööb [tema] süüdlaste vastu ... pärast seda, kui oli tuvastanud, et tema esimene abikaasa kavatseb temast lahutada Taani seaduste alusel abielurikkumise ja alandamise põhjustel. " Seejärel käis Rachel koos noorema Hamiltoniga Saint Croix's, kus ta toetas oma lapsi, pidades Christianstedis väikest poodi.
Ta põdes tõsist kollapalavikku ja suri 19. veebruaril 1768, jättes Hamiltoni orvuks[5]. Isegi 18. sajandil võis see olla lapsepõlve standarditele tema jaoks olla tõsine emotsionaalne tagajärg. Kinnipidamiskohtus võttis Faucette "esimene abikaasa ära oma pärandi"[6] ja mõned väärisesemed mis talle kuulusid, sealhulgas mõned hõbe esemed. Palju esemeid müüdi oksjonil maha, kuid üks sõber ostis pere raamatud ja tagastas need Hamiltonile.[4]
Hamiltonist sai kohaliku impordi-ekspordiettevõtte Beekman ja Crugeri ametnik, kes kaubitses New Yorgi ja Uus Inglismaaga; ta jäi ettevõtte juhtimisele viis kuud 1771. aastal, kui omanik oli merel. Tema nõbu võttis tema ja James Jr oma hoole alla; Kuid Lytton tegi enesetapu. Vennad eraldati seejärel. James harjutas kohaliku puuseppaga, samal ajal kui Aleksanderile andis kodu Nevisi kaupmees Thomas Stevens. Mõned viited on viinud spekulatsioonini, et Stevens võis olla Alexander Hamiltoni bioloogiline isa: tema poeg Edward Stevens sai Hamiltoni lähedaseks sõbraks, kirjeldati et nad paistsid väga sarnased olevat, mõlemad rääkisid puhast prantsuse keelt ja jagasid sarnaseid huve. Kuid see väide, mis põhineb peamiselt Timothy Pickerdi kommentaaridest kahe mehe sarnasuse kohta, on alati olnud ebamäärane ja toetuseta. Rachel Faucette elas Saint Kittsis ja Nevises samal ajal kui Alexandrit eostati kui Thomas Stevens elas Antiguas ja Saint Croix's; James Hamilton ei ole kunagi loobunud isadusest ja isegi hilisematel aastatel allkirjastas oma kirjad Hamiltonile "Sinu väga armuline Isa".[3][7]
Samal ajal, kui Hamilton jätkas äriteenija tööd, jäi ta innukaks lugejaks ja arendas huvi kirjutamisele. Ta tahtis elada väljaspool saart kus ta hetkel elas. Ta kirjutas oma isale kirja, milles oli üksikasjalik ülevaade orkaanist, mis oli 30. augustil 1772 laastas Christiansted. Hugh Knox, minister ja ajakirjanik, avaldas kirja Taani kuninglikus ajakirjanduses. Chernow leidis kirja üllatavana kahel põhjusel; esiteks, et "kõigile oma pommitavatele ülemõtetele tundub imeline [et] ise õppinud äriteenija võiks kirjutada sellisest sügavusest ja vaimust" ja teiseks, et teismeline poiss valmistas apokalüptilist "tule ja värava jutlust" orkaan kui "jumalik pettumine inimese ihule ja pompositsioonile". See essee avaldas muljet kogukonna juhtidele, kes kogusid fondi Hamiltoni saatmiseks Põhja-Ameerika kolooniatele oma hariduse omandamiseks.[8]
Haridus muuda
Anglikaani kirik keeldus Aleksanderile ja James Hamiltonile liikmelisust andmast ja nad ei saanud ka haridust kirikukoolist, kuna nende vanemad ei olnud seaduslikult abielus. Nad said "individuaalse juhendamise" ja tunnid erakoolis, mida juhtis juudist direktor.[9] Alexander täiendas oma haridust koos pere raamatukoguga kus oli 34 raamatut.
1772. aasta oktoobris saabus ta laevaga Bostonisse ja sundus sealt New Yorki, kus ta majutus koos Hercules Mulliganiga.[10] Too oli ettevõtja vend, kes abistas Hamiltonil lasti müüa, mis pidi tasuma tema hariduse ja ülalpidamise eest. 1773. aastal alustas Hamilton kolledži tööks ettevalmistamisel oma hariduse lünkade likvideerimist Elizabethtowni akadeemias – ettevalmistavas koolis, mida juhatas Francis Barber Elizabethtownis, New Jersey. Ta tuli William Livingstoni, juhtiva intellektuaalse ja revolutsioonilise mõjuri all, kellega ta elas mõnda aega Liberty Hallis.[11]
Hamilton astus 1773. aasta sügisel King'i College'isse (nüüd Columbia) "eraõppurina" ja ametlikult sisens 1774. aasta mais. Tema kolledži toakaaslane ja eluaegne sõber Robert Troup rääkis intensiivselt Hamiltoni suurepärasusest, lühidalt selgitades patriotide kohtuasja Suurbritannia vastu, mida peetakse Hamiltoni esimeseks avalikuks esinemiseks, 6. juulil 1774 King'i kolledžis Liberty Pole. Hamilton, grupp ja neli teist üliõpilast moodustasid nimega kirjandusühiskond, mida peetakse Philoleksi ühiskonna eelkäijaks[4]
Inglismaa kiriku vaimulik Samuel Seabury avaldas 1774. aastal lojalistliku teo propageerivaid brošüüre, millele Hamilton vastas anonüümselt oma esimese poliitilise kirjutisega: "Kongresside meetmete ja tõrjutud põllumajandustootja täielik kontroll". Seabury püüds sisuliselt provotseerida hirmu koloonias ja tema peamine eesmärk oli peatada potentsiaalne liit kolooniate seas. Hamilton avaldas kaks täiendavat tükki, mis ründab Quebeci seadust ja võib olla ka Holti New Yorgi ajakirja Monitors 15 anonüümse osamakse autor. Hamilton oli sellel sõjajärgsel etapil revolutsioonilise põhjuse toetaja, kuigi ta ei kiitnud heaks lootslaste vastu suunatud rahvamasside reprisatsioone. 10. mail 1775 omandas Hamilton oma kolleegiumi president Myles Cooperi, kes oli lojalist, pankrotti päästa, rääkides rahvahulkadega nii kaua, et Cooper põgeneda saaks.
Hamilton oli sunnitud lõpetama oma õpingud enne lõpetamist, kui kolledž sulges oma uksed Briti okupatsiooni ajal linnas.[12] Kui sõda lõppes, sai pärast 1782. aasta juulis mitu kuud iseseisvat õppimist. Hamilton läbis baiti eksami oktoobris, 1782 sai litsentsi kohtuasjade lahendamiseks New Yorgi osariigi ülemkohtusse.[13]
Revolutsiooniline sõda muuda
Sõjaväekarjääri algus muuda
1775. aastal, pärast Ameerika vägede esimest kokkupuudet brittidega Lexingtonis ja Concordis, ühinesid Hamilton ja teised King's College'i üliõpilased New Yorgi vabatahtlike relvarühmitustega Korsiklased,[14] hiljem ümber nimetatud või reformitud kui Hearts of Oak.
Ta treenis kompaniiga enne tunde surnuaias mis asus St. Pauluse kabeli läheduses. Hamilton õppis sõjaajalugu ja taktikat ise, ning peagi soovitati teda aukõrgendamiseks. HMS Aasia tule all juhtis ta edukat haarangut Britti kahuritele, mille hõivamise tulemusena sai Hearts of Oak pärast suurtükiväeks.
Läbi oma suhete mõjukate |New Yorgi patriootidega nagu Alexander McDougall ja John Jay, Hamilton koondas 1776. aastal kuuekümne mehe suuruse New Yorgi suurtükivägi ja valiti selle kapteniks[4]. See võttis osa lahingutegevuses 1776. aastal New Yorgi linna ümbruses, eriti White Plainsi lahingus; Trentoni lahingus, see oli paigutatud linna kõrgemaisse ossa, praeguse Warreni ja Broad tänavate ristumiskohas, et hoida Hessiaanid kinni Trentoni Barracsis[15]
Hamilton osales Princetoni lahingus 3. jaanuaril 1777. Pärast esialgset tagasilööki juhtis Washington Ameerika jalaväge edukalt Briti vägede vastu. Pärast lühikest vastupanu britid taganesid, mõned lahkusid Princetonist ja teised asusid Nassau Halli varjule. Hamilton tõi kolm kahurit üles ja tulistas nendega hooneid, seejärel mõned ameeriklased jooksid esiukse maha. Järgnevalt panid britid valge lipu aknast välja[16]. 194 Briti sõdurit kõndis ehitisest välja ja tõstis käed üles, lõpetades nõnda lahingu Ameerika võiduga.[17]
Väli käsk muuda
.jpg)
Kui ta oli Washingtoni juures tööl, Hamilton igatses juhtimist ja taas aktiivset võitlust. Kui sõda lähenes lõpule, teadis ta, et sõjaväelise hiilguse võimalused vähenevad. 1781. aasta veebruaris Washington noomis Hamiltoni kergelt ja too kasutas seda vabanduseks oma ametikoha tagasi astumiseks. Ta palus Washingtonilt ja teistelt lahinguväljale käsku. See jätkus kuni 1781. aasta juuli alguseni, kui Hamilton esitas Washingtonile kirja oma lisatud dokumendiga kohta " äkitselt ähvardus astuda tagasi, kui ta ei saa soovitud positsiooni"
31. juulil 1781 andis Washington järele ja andis Hamiltonile New Yorgi esimese ja teise rügemendi kergejalaväe pataljoni ja kaks Connecticutis asuvat ajutist kompaniid. Yorktowni ründamiseks anti Hamiltonile kolm pataljoni, kes pidid võitlema koos Prantsuse liitlasvägedega, et nad vallutaksid reduudid nr 9 ja nr 10. Hamilton ja tema pataljonid võitlesid julgelt ja vallutasid reduudi nr 10 bajonettega öösel nagu plaanitud. Prantslased võitlesid samuti vapralt, suurte kaotuste hinnaga vallutasid nad reduudi nr 9. Selline asjade käik sundis Briti terve armee kapituleerumisele Yorktownis, mis lõpetas suuremad sõjalised operatsioonid Põhja-Ameerikas.
Kongress ja armee muuda
Samal ajal, kui Hamilton oli Kongressis, hakkasid rahulolematud sõdurid noorele Ameerika Ühendriikidele ohtu seadma. Enamik armee viidi seejärel Newburghi New Yorgi osariigis. Need kes olid armees, ostsid suurel hulgal oma varustust ja neile pole kaheksa kuu jooksul palka antud. Veelgi enam, pärast Valley Forge'i lubasid mandriametnikud 1778. aasta mais tasu poolest nende tasust, kui nad olid töölt vabastatud. 1780. aastate alguses valitsuse struktuuri tõttu konföderatsiooni artiklite järgi ei olnud neil õigust tulumaksu teenida ega oma sõduritele maksta. 1782. aastal, pärast mitut kuud ilma palgata, korraldati delegatsiooni saatmine kongressi läände, mida juhtis kapten Alexander McDougall. Ohvitseridel oli kolm nõuet: armee palk, nende endi pensionid ja nende pensionide ümbersuunamine ühekordseks makseks, kui Kongress ei suutnud endale poole eluaastaga pensioni endale lubada. Kongress lükkas ettepaneku tagasi.
Mitmed kongresmenid, sealhulgas Hamilton, Robert Morris ja Gouverneur Morris (pole mingit seost) üritasid seda Newburghi vandenõu kasutada võimendamaks, et tagada riikide ja kongressi toetus riigi valitsuse rahastamiseks. Nad julgustasid MacDougallit jätkama oma agressiivset lähenemist, ähvardades tundmatud tagajärgi, kui nende nõudmised ei oleks täidetud, ja võitnud ettepanekud, mis oleksid kriisi lahendanud ilma üldise föderaalse maksustamise kehtestamiseta – et riigid võtaksid sõjaväe võlgnevuse või võtaksid ette, mis on pühendatud ainult selle võla tasumise eesmärgile.
Hamilton soovitas armee väidetele tugineda kavandatud riikliku rahastamissüsteemile. Morris ja Hamilton pöördusid Knoxi poole, et tema ja ohvitserid võitleksid tsiviilvõimude vastu, vähemalt nad ei lahkuks, kui armee ei oleks rahul. Hamilton kirjutas Washingtonile, et mõistaks, et Hamilton peidetavalt "juhiks" ametnike jõupingutusi hüvitise tagamiseks, et tagada kontinentaalse rahastamise kindlustamine, kuid säilitada armee mõõdukalt. Washington kirjutas Hamiltonile vastuse, kus loobus armee tutvustamisest. Pärast kriisi lõppemist hoiatas ta armee riikliku rahastamiskava toetamise ohu eest.
15. märtsil vaatas Washington Newburghi olukorda isiklikult. Kongress palus armee ametlikult likvideerida aprillis 1783. Samal kuul võeti Kongress uue meetme 25-aastase imposti, mille Hamilton hääletas vastu, mis jällegi nõudis kõigi osariikide nõusolekut. Samuti kiitis see heaks ametnike pensionide viieaastase täispalga muutmise. Rhode Island oli nende sätetega vastu, ja tema varasemas kirjas olevad Hamiltoni kindlad siseriiklike eelisõiguste väited olid laialdaselt levinud.
1783. aasta juunis saatis Lansteist Pennsylvanias teine rühm rahulolematud sõdureid kongressile avalduse, mille eest nõuti tagasi tasu. Kui nad alustasid marssi Philadelphia suunas, nõudis Kongress Hamiltonilt ja veel kahelt isikult raha, rahvahulgaga neid kinni pidades. Hamilton palus Pennsylvania kõrgemas täitevnõukogus miilitsat, kuid see lükati tagasi. Hamilton instrueeris sõja sekretäri William Jacksonile meste kinni pidamist. Jackson ebaõnnestus. Rahvahulk jõudis Philadelphiasse ja sõdurid läksid suuresõnaliselt manitsema kongressile maksmisest. Kontinentaalne kongressi president John Dickinson kartis, et Pennsylvania osariigi miilits on ebausaldusväärne ja keeldub abistamisest. Hamilton väitis, et kongress peaks edasi minema Princetoni New Jerseys. Kongress nõustus ja kolis sinna ümber. Pettunud, et keskvalitsus oli nõrk, Hamiltoni koostas nõudluse Konföderatsiooni artiklite läbivaatamiseks. See resolutsioon sisaldas mitmeid USA tuleviku põhiseaduse tunnuseid, sealhulgas tugevat föderaalvalitsust, kellel oli võimalus koguda makse ja armeed kasvatada. See hõlmas ka võimude lahusust täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu harudes.
Tagasi New Yorki muuda
Hamilton astus Kongressist välja juulis 1782 ja alustas oma praktikat Albaanias parast kuus kuud iseseisvat haridust. Kui britid lahkusid New Yorgist 1783. aastal, praktiseeris ta seda seal koos Richard Harrisoniga. Ta on spetsialiseerunud Toriesi ja Briti teemade kaitsmisele, nagu ka Rutgers vs. Waddington, kus ta võitis Suurbritannia New Yorgi sõjaväelise okupeerimise ajal seda pidanud Inglastele kahju hüvitamise nõude. Ta palus linnapea kohtul tõlgendada riigi õigust kooskõlas Pariisi 1783. aastaga, mis oli lõppenud revolutsioonilise sõjaga.
1784. aastal asutas ta New Yorgi panga, mis on üks vanemaid tegutsevaid Ameerika panku. Hamilton oli üks meestest, kes taastas King's College'i Columbia College'ist, mis oli peatatud alates 1776. aastast ja oli sõja ajal tõsiselt kahju saanud. Pikaajaliselt rahul nõrkade Konföderatsiooni artiklitega mängis ta 1786. aastal Annapolise konverentsil suurt juhtivat rolli. Ta koostas oma resolutsiooni põhiseadusliku konventsiooni kohta ja tegi sellega oma pikaajalise soovi saada võimsamaks, rahaliselt iseseisvaks föderaalvalitsuseks üks sammu tegelikkusele lähemale.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Ramsing, Holger Utke (1939). Personalhistorisk tidsskrift. Lk 225–70.
- ↑ 2,0 2,1 Brookhiser, Richard. Alexander Hamilton, American. Lk 16.
- ↑ 3,0 3,1 Newton, Michael E. (1. juuli 2015). Alexander Hamilton: The Formative Years. Eleftheria Publishing. Lk 19–30.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Chernow, Ron (2004). Alexander Hamilton. Penguin Books.
- ↑ Brockenbrough, Martha (2017). Alexander Hamilton, Revolutionary. Lk 19.
- ↑ Randall, Williard Sterne (2004). Practical Proceedings in the Supreme Court of the State of New York.
- ↑ Hamilton, James (June 12, 1793). "To Alexander Hamilton from James Hamilton". Founders Online (Letter). Syrett, Harold C., ed. (1969) [February 1793 – June 1793]. The Papers of Alexander Hamilton
- ↑ Gordon, John Steele (Aprill–Mai 2004). American Heritage. "The Self Made Founder".
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Lewisohn, Florence (1975). American Revolution Bicentennial Commission of the Virgin Islands. St. Croix.
- ↑ O'Brien, Michael J. ((1916) [Oktoober 30, 1915]). The Journal of the American Irish Historical Society.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Cornfield, Josh. ""Did Martha Washington Really Name a Cat After Alexander Hamilton?"". 7. juuli 2016.
- ↑ Robert Troup (22.märts 1810). Memoir of General Hamilton.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Murray, Joseph A. (2007). "Alexander Hamilton: America's Forgotten Founder".
- ↑ Pasquale Paoli. "Corsican Republic".
- ↑ McDonald, Forrest ((1982)). Alexander Hamilton: A Biography. W. W. Norton Company.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Ketchum, Richard (1999). The Winter Soldiers: The Battles for Trenton and Princeton. Holt Paperbacks.
- ↑ Stryker, William S. (1898). The Battles of Trenton and Princeton. Boston: Houghton: Mifflin & Co.