Ava peamenüü

Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö

APEC-i logo
APEC-i liikmed

Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö foorum (inglise keeles Asia-Pacific Economic Cooperation; lühend APEC) on Vaikse ookeaniga piirnevate maade – liikmesmajanduste – majandusliku koostöö organisatsioon, mille eesmärgiks on soodustada majanduskasvu, koostööd, kaubandust ja investeeringuid ning suurendada produktiivsust ja heaolu Aasia ja Vaikse ookeani regioonis.[1]

APEC on mittesiduvate kohustuste, avatud dialoogi ja arvamuste võrdse kohtlemise põhimõttel toimuv valitsustevaheline organisatsioon. Erinevalt Maailma Kaubandusorganisatsioonist ja teistest rahvusvahelistest kaubandusorganisatsioonidest puuduvad APEC-i liikmetel lepingutest tulenevad kohustused. Kõik kohustused võetakse vabatahtlikkuse alusel ning kõik otsused võetakse vastu konsensuse saavutamise korral.[1]

APEC-isse kuulub 21 riiki, mis võtavad enda alla ligikaudu 40% maailma rahvastikust, ~55% maailma SKP-st ja ~44% maailma kaubandusest.[1]

Organisatsioon asutati 1989. aastal Austraalia eestvedamisel ja selle loomisel osales 12 riiki.[1]

Iga-aastastel APEC-i liidrite kohtumistel osalevad kõikide liikmesmajanduste valitsusjuhid, välja arvatud Taiwan, keda esindab majandusliider. Kohtumised leiavad igal aastal aset erineva liikmesmajanduse territooriumil ning üheks kuulsamaks traditsiooniks on kohtumisel osalevate riigipeade riietumine ühispildi tegemiseks võõrustajamaa rahvarõivastesse.[2][3]

Esimene APEC-i liidrite kohtumine leidis aset 1993. aastal USA-s, kui riigi president Bill Clinton kutsus organisatsiooni valitsusjuhid kohtumisele Blake'i saarele.[4]

2014. aasta liidrite kohtumine toimub Hiinas Pekingis.[5]

Organisatsiooni peakontor asub Singapuris.[6]

Sisukord

AjaluguRedigeeri

APEC-i rajamise ideed esitles esimesena 1989. aasta jaanuaris endine Austraalia peaminister Bob Hawke, kes tegi Lõuna-Koreas Soulis peetud kõnes ettepaneku efektiivsemaks majandusliku koostöö saavutamiseks Vaikse ookeani rannikuriikide vahel. Sama aasta novembris toimus Austraalia pealinnas Canberras kohtumine, mille eesistujaks oli Austraalia välisminister Gareth Evans. Kohtumisest võtsid osa 12 Aasia ja Vaikse ookeani riigi ministrid: Austraalia, Brunei, Indoneesia, Jaapan, Kanada, Korea Vabariik, Malaisia, Uus-Meremaa, Filipiini vabariik, Singapur, Tai ja USA. Kohtumise tulemusel moodustati Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö foorum (APEC) ning lepiti kokku järgnevate kohtumiste toimumised Singapuris ja Lõuna-Koreas.[3]

1991. aastal liitusid organisatsiooniga Hiina Taipei (Taiwan), Hongkong ja Hiina Rahvavabariik, 1993. aastal lisandusid Mehhiko ja Paapua Uus-Guinea, 1994. aastal Tšiili ning 1998. aastal Peruu, Venemaa ja Vietnam. Aastatel 1989–1992 toimusid APEC-i kohtumised mitteametlikus vormis juhtivate ametnike ja ministrite tasandil. 1993. aastal kehtestas endine USA president Bill Clinton iga-aastase APEC majandusjuhtide kohtumise tava ehk riigipeade foorumi.[3]

LiikmesmajandusedRedigeeri

Praegu kuulub APEC-i koosseisu enamik Vaikse ookeani rannikuriikidest, kokku 21 liiget. Liikmesuse kriteeriumiks on eraldiseisev majandus, mitte riik. Seetõttu kasutab APEC oma liikmetele viidates terminit "liikmesmajandus", mitte "liikmesriik". Selle tulemusena kuulub organisatsiooni liikmete hulka ka näiteks Taiwan, mis kuulub ametlikult Hiina Rahvavabariigi alla ja osaleb APEC-is nime Hiina Taipei all, ning ka Hongkong, mis ühines APEC-iga kui Briti koloonia, kuid on praeguse seisuga Hiina Rahvavabariigi Hongkongi erihalduspiirkond.[7]

Lisaks liikmesmajandustele on APEC-il ka kolm ametlikku vaatlejat: Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN), Vaikse ookeani saarte foorum (SPF) ja Vaikse ookeani majanduskoostöö nõukogu (PECC).[7]

Liige Liitumisaeg
  Austraalia November 1989
  Brunei November 1989
  Kanada November 1989
  Indoneesia November 1989
  Jaapan November 1989
  Lõuna-Korea November 1989
  Malaisia November 1989
  Uus-Meremaa November 1989
  Filipiinid November 1989
  Singapur November 1989
  Tai November 1989
  Ameerika Ühendriigid November 1989
  Taiwan November 1991
  Hongkong November 1991
  Hiina November 1991
  Mehhiko November 1993
  Paapua Uus-Guinea November 1993
  Tšiili November 1994
  Peruu November 1998
  Venemaa November 1998
  Vietnam November 1998

LaienemisvõimalusedRedigeeri

APEC-iga liitumiseks on soovi avaldanud India[8][9], ning lisaks veel 11 riiki, kelle hulka kuuluvad Bangladesh[8], Pakistan[8], Sri Lanka[8], Laos[8], Mongoolia[8], Macau[8], Costa Rica[8], Columbia[8], Ecuador[8], Kambodža[10] ja Panama.[11]

APEC-i kolm sammastRedigeeri

1994. aastal Indoneesias Bogoris toimunud liidrite kogunemisel võtsid liikmed eesmärgiks saavutada vaba ja avatud kaubandus ning investeeringute liikumine aastaks 2010 arenenud tööstusriikide jaoks ja aastaks 2020 areneva majandusega riikide jaoks. Eesmärgiks võeti kaubandus- ja investeerimispiirangute vähendamine ning toodete, teenuste ja kapitali vaba liikumise edendamine. Kokku lepitud eesmärke hakati kutsuma „Bogori eesmärkideks“; need ilmestavad hästi APEC-i liikmete hulgas levinud veendumust, et vaba ja avatud kaubandus ning investeeringud on vajalikud regiooni kasvupotentsiaali hindamiseks ning majanduslike ja sotsiaalsete väljundite tugevdamiseks kõigis APEC-i liikmesmajandustes.[12]

APEC-i kolm sammast on:

  • Kaubanduse ja investeeringute liberaliseerumine – APEC-i asutamisaastal 1989 olid regiooni kaubandusbarjäärid 16,9%, kuid aastaks 2004 on need vähenenud 5,5%-ni. APEC asutati vastukaaluks piirkonna regionaliseerumisele ning Aasia ja Vaikse ookeani regiooni majanduslikule sõltuvusele. Samad põhimõtted on jõus ka tänapäeval, kui Aasia – Vaikse ookeani regioon soovib arendada vabakaubandust ja saada osaliseks Maailma Kaubandusorganisatsioonis.[13]
  • Äritegevuse hõlbustamine – APEC on olnud eesrinnas saavutamaks reforme äritegevuse hõlbustamiseks. Äritehingute maksumus kahanes aastatel 2002–2006 6% ja seda tänu APEC-i Kaubanduse Hõlbustamise Tegevuskavale (Trade Facilitation Action Plan). APEC-i ettevõtte reisikaart (Business Travel Card ) on tasuta viisa, mis hõlbustab äritegevust, pakkudes ettevõtetele vaba liikumist regiooni piires.[13]
  • Majanduslik ja tehnoloogiline koostöö – eesmärgiks on edendada jätkusuutlikku ja kaasavat arengut Aasia ja Vaikse ookeani regioonis ning parandada üleüldist majanduslikku ja sotsiaalset heaolu kõigis APEC-i regioonides.[13]

APEC-i kriitikaRedigeeri

APEC-it on aastaid kritiseeritud esialgselt eesmärgilt – vabakaubanduse edendamiselt – kõrvalekaldumises ning selles, et keskendutakse rohkem muudele teemadele, näiteks terrorismile ja tervishoiule. Lisaks on APEC-i tähtsust õõnestanud kahepoolsete kaubanduslepingute sõlmimine kannatamatute liikmesriikide vahel, kaubanduskonfliktid USA ja Hiina vahel ning poliitilised pinged mõningate võtmeriikide – Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea vahel.[14]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "About APEC". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  2. "APEC fashion hits and misses". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  3. 3,0 3,1 3,2 "APEC History". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  4. "President Clinton convenes APEC summit on Blake Island on November 20, 1993.". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  5. "PHu announces China to host 2014 APEC economic leaders' meeting". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  6. "APEC Secretariat". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  7. 7,0 7,1 "Member Economies". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 8,8 8,9 "India Appeals for APEC Membership". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  9. "India and APEC: time to move from observer to member". Vaadatud 17. aprill 2014. 
  10. "India will have to wait for APEC membership". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  11. "Costa Rica Inches Toward Coveted APEC Membership". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  12. "Assessment of Achievements of the Bogor Goals". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  13. 13,0 13,1 13,2 "The Pillars of APEC". Vaadatud 18. aprill 2014. 
  14. "APEC's relevance is under scrutiny". Vaadatud 18. aprill 2014. 

VälislingidRedigeeri