Vikipeedia

Arsenal-Crossley

Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusauto tüüp

Arsenal-Crossley ehk M 27/28 olid Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusautod. Need kasutasid Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku ning valmisid Tallinnas Arsenali relvatehases. Soomusautosid kasutati Eesti sõjaväes (1929–1937 Eesti kaitsevägi) ja Kaitseliidus. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust anti Arsenal-Crossley soomusautod Punaarmeele ja nende lõplik saatus pole teada.

Arsenal-Crossley
M 27/28
Tüüp soomusauto
Päritoluriik  Eesti
Teenistusajalugu
Kasutajad Eesti kaitsevägi
Kaitseliit
Punaarmee
Tootmise ajalugu
Konstruktor Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Tehnikaosakond
Tootja Arsenal
Ühiku hind 27 000 krooni
Tootmises 1926–1928
Toodetud ühikuid 13–14
Tehnilised andmed
Kaal 4,8 t (täisvarustusega)
Pikkus 4,87 m
Laius 1,80 m
Kõrgus 2,43 m
Meeskond 4
Soomus 7 mm (külgedel), 5 mm (lael), 3 mm (põhja all)
Pearelv
 37 mm Hotchkissi SA kahur või Madseni kergkuulipilduja
Muu
relvastus
 1–2x Madsen kergkuulipildujad
Mootor Crossley 25/30
45 hj
Tegevusulatus
 120 km (maanteedel)
Kiirus 60 km/h (maanteel)

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehitati Arsenal-Crossley koopia, mis põhineb 1927. aasta mudelil.[1]

Eellugu muuda

Arsenal-Crossley soomusautod projekteeriti aastatel 1924–1925 Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Tehnikaosakonnas. Oma aja kohta olid need moodsad kergesoomusautod.[2] Üheks teguriks, miks uusi soomusautosid muretseti, oli 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse.[3] Eestil oma autotööstust ei olnud, seetõttu telliti mootor ja veermik Inglise firmalt Crossley Motors Ltd.[2] Samale raamile ja sama mootoriga ehitas Vickers soomusautosid IGA1.[4] Soomustamiseks vajalikud terasplaadid telliti Rootsist ja autod ehitati valmis Tallinna relvatehases Arsenal. Sellest ka nimi Arsenal-Crossley (kasutati ka tähist M27/28).[2]

Esimesed viis masinat telliti 23. novembril 1925 ja veel kaheksa masinat telliti 17. veebruaril 1927. Kokku valmis aastatel 1926–1928 13 masinat, millest 11 läksid kaitseväele ja 2 Kaitseliidule. Ühe auto hind oli umbes 27 000 Eesti krooni (kogu seeria maksis rohkem kui 350 000 Eesti krooni).[2] On väidetud, et masinaid võis valmida ka 14.[5]

Kirjeldus muuda

Soomusautod olid 4,87 meetrit pikad, 1,80 meetrit laiad ja 2,43 meetri kõrgused.[2] Auto tühikaal oli 4,1 tonni, täisvarustusega 4,8 tonni,[2] 1934. aastal tehtud varustustabeli järgi aga 5,5 tonni.[6] Soomuse paksus oli kõigil külgedel 7 millimeetrit, lael 5 millimeetrit ja põhja all 3 millimeetrit. Seest oli auto vooderdatud vildi ja purjeriidega, et kaitsta meeskonda ja seadmeid mitteläbistavate tabamuste korral soomuse sisepinnalt murduda võivate terasekildude eest, ning põrand oli kaetud männilaudadega. Keres olid laskeavad, millest sai lasta spetsiaalselt selleks igasse autosse paigutatud Madseni kuulipildujaga. Kõik laskeavad ja muud luugid olid seestpoolt vedrulukkudega suletavad.[2]

Auto veermik ja mootor pärinesid Inglismaalt firmast Crossley Motors Ltd.[4] Kasutati Crossley 25/30 mudeli 4,531-liitrist mootorit,[4] millel oli 45 hobujõudu ja mis andis tippkiiruseks 60 km/h.[2] Kasutati poolpneumaatilisi rehve, et soomusauto rehvide läbistamise korral liikumisvõimetuks ei muutuks.[2]

Kuue soomusauto tornis paiknes 37 mm Hotchkissi kahur, ülejäänutel oli tornis 7,7 mm Madseni kuulipilduja.[2] Kuulipildujate tornist välja ulatuv toru oli kaetud soomusümbrisega.[7]

Meeskond koosnes neljast liikmest: ees olid autojuht ja soomusauto ülem, tornis paiknes laskur ja taga, seljaga sõidusuunas, oli teine autojuht (taga paiknes teine rool).[2]

Kasutamine muuda

Kaitseväele antud Arsenal-Crossley soomusautodest moodustati koos "Pisuhännaga" Auto-tanki rügemendi (enne 1928. aasta 1. oktoobrit Auto-tanki divisjon) juurde 2. soomusautokompanii 4 rühmaga, mis hakkas paiknema Valgas. Aastal 1935 korraldati Auto-tanki rügemendi struktuur ümber ja loodi lahingumasinatest kolm segakompaniid, mille vahel Arsenal-Crossley soomusautod ära jagati.[3]

1930. aastate keskpaigaks oli soomusväeosadele loodud hea taristu, aga soomustehnikaga olid lood kehvemad. Kaitsevägede staabiülem kindralmajor (hiljem kindralleitnant) Nikolai Reek ütles ühel Riigikaitsenõukogu istungil, et peale äsja soetatud tankettide TKS-3 ja Arsenal-Crossley soomusautode Eestil korralikke lahingumasinaid ei ole. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner leidis 1938. aastal, et võrreldes vananenud tankidega Renault FT-17 ja Mark V on Arsenal-Crossley soomusautod paremas seisus, kuid siiski mitte päris moodsad.[8]

Kuna uue tehnika hankimine ebaõnnestus, tehti 1939.–1940. aasta vahetusel plaan olemasoleva tehnika täiustamiseks, mis muuhulgas nägi ette ka Arsenal-Crossley soomusautode relvastuse uuendamise. Kõik soomusautod pidid torni saama 37 mm kahuri ja juhi kõrvale masina esiküljele tuli paigutada soomusümbrises Madsen kuulipilduja. Meeskond pidi laskeavadest laskmiseks saama ühe püstolkuulipilduja Suomi ja seniste vintpüsside asemel revolvrid. Ohvitseridel oli juba varem isiklik püstol. Need plaanid jäid enne Nõukogude okupatsiooni algust rahapuudusel täitmata.[8]

Novembris 1939 otsustati läbi viia viimane struktuurimuudatus, mille käigus jagati Arsenal-Crossley soomusautod Auto-tanki rügemendi kahe kompanii vahel. Muudatustega saadi valmis 20. juuniks 1940. Kolm soomusautot kuulusid 1. kompaniisse, mis paiknes Tallinnas ja ülejäänud kaheksa kuulusid kahte rühma 2. kompaniis, mis toodi Valgast Tartusse.[8]

Kaitseliidus muuda

 
Kaitseliidu soomusautod Pikker ja Kõu

Kaks Kaitseliidule ostetud masinat said nimeks Kõu ja Pikker (kaitseväe masinatel nimesid ei olnud) ning neist moodustati Kaitseliidu Tallinna Maleva koosseisus soomusautorühm. Mõlemad Kaitseliidu soomusautod olid relvastatud 37 millimeetriste kahuritega. Rühma esimeseks ülemaks sai Aleksander Louni ja rühma kuulus 15 meest. Aastal 1930 muudeti see Tallinna Maleva üksikuks soomusautorühmaks, mis allus otse maleva pealikule. Aastal 1932 sai rühm oma rinnamärgi, mis kujutas Kaitseliidu kotkast kaitsvat soomuslohet. Ka rühma liikmete vorm erines teiste kaitseliitlaste omast: vormipalitu asemel kanti musta nahkkuube. Kapten Eduard Kartus, kes Vabadussõja ajal oli kuulunud soomusautode kolonni,[a] sai rühma pealikuks 3. novembril 1933. Aastal 1934 oli rühmas 23 tegevliiget ja 16 toetajaliiget.[9] Pärast Kaitseliidu likvideerimist anti Kõu ja Pikker üle Auto-tanki rügemendile, kust need läksid peatselt Punaarmee väeosade kätte.[10]

Üleandmine Punaarmeele muuda

Varsti pärast Nõukogude okupatsiooni algust auto-tanki rügement kaotati. Käskkiri selle likvideerimiseks anti välja 21. septembril 1940 ja suur osa varustust jagati laiali. Osa varustust ja enamus Arsenal-Crossley soomusautosid anti 22. Eesti Territoriaalsele Laskurkorpusele. Endine Kaitseliidu soomusauto Kõu saadeti 2. detsembril koos muu ülejäänud varaga Daugavpilsi lattu nr 942. Sinna jõudis see koos mitme Vabadussõja-aegse soomusautoga 1941. aasta jaanuaris-veebruaris. Vastuvõtuakti järgi oli kogu tehnika halvas seisus, roostes ja lõhutud. Kus täpselt Arsenal-Crossley soomusautod Teise maailmasõja keerises lõpetasid, ei ole teada, kuid ühes Paldiski vallutamisest tehtud Saksa rindekroonikas võib näha ühte Arsenal-Crossleyt purukslastuna põlemas.[10]

Koopia muuda

24. veebruaril 2018 toodi Paide keskväljakul esimest korda rahva ette soomusauto Arsenal-Crossley koopia, millelt loeti ette Eesti iseseisvusmanifest.[5] Koopia valmistamist vedas Sergei Jerjomin Jõgewa Muuseumist ja selleks kulus ligi kolm aastat.[11]

Märkused muuda

  1. ↑ Raamatus "Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940" on mainitud, et oli Vabadussõja ajal Soomusautode Kolonni ülem, kuid sama raamatu peatükk "Soomusautode Kolonn" nimetab üksuse ülematena August Nieländerit ja Albert Ojassoni, kuid mitte Eduard Kartust. Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu põhjal oli ta selle üksusega siiski kuidagi seotud.

Viited muuda

  1. ↑ Arsenal Grossley M 27/28 ev100.ee
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Noormets, Õun 1999, lk 34
  3. ↑ 3,0 3,1 Noormets, Õun 1999, lk 69–70
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Malcolm Asquith (2010). "The Crossley IGA1 Armoured car". www.crossley-motors.org.uk (Inglise keel). Vaadatud 1. jaanuar 2013. {{netiviide}}: välislink kohas |väljaanne= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 "Arsenal-Grossley väliskoopia sõidab treileril Paidesse aktusele" Vooremaa, 17. veebruar 2018
  6. ↑ Noormets, Õun 1999, Lisa 1
  7. ↑ Noormets, Õun 1999, lk 37
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Noormets, Õun 1999, lk 72–74
  9. ↑ Noormets, Õun 1999, lk 69
  10. ↑ 10,0 10,1 Noormets, Õun 1999, lk 93–94
  11. ↑ "Jõgewa militaarmuuseumi vitriinides leidub hulk haruldusi ja ka üks võltsing" Tartu Postimees, 15. juuni 2018

Kirjandus muuda

  • Tiit Noormets, Mati Õun "Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940". Tallinn. Tammiskilp 1999. ISBN 9985606922
  • "Kaitseliidu Tallinna Maleva Üksik soomusautorühm". Kaitse Kodu! nr 6 1934
  • "Arsenali soomusautod". Sõdur nr 2(8)
  • "Eesti soomusautod". Tehnika ja Tootmine 6/1992

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arsenal-Crossley&oldid=6342584"