Vikipeedia

Arnold Green

Eesti poliitik

Arnold Green (30. august 1920 Riia, Läti – 4. november 2011[1] Tallinn, Eesti) oli Eesti NSV riigitegelane ja olümpialiikumise tegelane.

Arnold Green
Sünniaeg 30. august 1920
Sünnikoht Riia, Läti
Surmaaeg 4. november 2011
Erakond NLKP/EKP
Amet Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja (1953–1958 ja 1960–1984)
Eesti NSV haridusminister (1958–1960)
Eesti NSV välisminister kohakaasluse alusel (1962– )
Eesti NSV välisminister (1984–1990)
Haridus kõrgharidus
Õppeasutus ÜK(b)P KK Kõrgem Parteikool
Eriala ajakirjandus

Noorus ja töö Eesti NSV-s muuda

Arnold Green lõpetas aastal 1940 Rakvere gümnaasiumi oli 1940–1941 ELKNÜ Virumaa Komitee instruktor, astus 1941. aastal Tallinna Jalaväe Kooli noorempoliittöötajate kursustele[2], mille lõpetas 1942. aastal ja osales poliittöötajana (komsomoliorganisaatorina) Teises maailmasõjas.

A. Green teenis 1941–1945 Punaarmees, roodu poliitjuhina, 354. Laskurpolgu parteiorganisaatorina ja diviisi parteikomisjoni sekretärina[3] 8. Eesti Laskurkorpuses ning kuulus 1944. aasta sügisel Vassili Võrgu juhitud 354. Laskurpolgu eelsalka, mis hõivas Saksa vägede poolt maha jäetud Tallinna. NLKP liige 1942. aastast.

Pärast sõda oli A. Green kuni 1947. aastani Nõukogude armees väeosades poliittööl. Arnold Green õppis 1947–1950 Moskvas ÜK(b)P KK Kõrgemas Parteikoolis ajakirjanduse erialal ja selle lõpetamise järel oli ta aastatel 1950–1953 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandja Rahva Hääle vastutav toimetaja ning ka ajakirja Eesti Bolševik toimetuse liige.

Aastatel 1953–1958 ja 1960–1984 oli A. Green Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Aastatel 1958–1960 oli A. Green Eesti NSV haridusminister, ta oli ka Eesti NSV välisminister, aastast 1962 kohakaaslusega, aastail 1984–1990 oli A. Green ainult Eesti NSV välisminister[4].

A. Green oli EKP Keskkomitee liige, ta oli ka Eesti NSV Ülemnõukogu III, V, VI, VII, VIII, IX[3], X ja XI koosseisu saadik ning NSV Liidu Ülemnõukogu 4. koosseisu saadik..

1962. aastal anti talle 1942. aastal NSV Liidus Norilskis NKVD poolt hukatud kolonel Johannes Reinola maja Tallinnas[5].

Arnold Green oli ka Nõukogude Liidu olümpiadelegatsiooni üks juhte 1972. aasta Müncheni (purjeregatt Kielis) ja 1976. aasta Montreali (purjeregatt Kingstonis) olümpiamängudel. A. Greeni juhtimisel korraldati ja viidi läbi 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt Tallinnas.

14. jaanuarist 1989–1997 oli A. Green Eesti Olümpiakomitee president. Samuti on ta olnud Eesti suusaliidu ja Eesti maadlusliidu president. Arnold Greeni osavõtul on rajatud ka Tartu Ülikooli staadion, Tallinna Kalevi staadion ja Kääriku spordibaas.[6]

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Sporditeadlane Karin Baskin on Arnold Greeni tütar.

Tsitaat muuda

„Oma avalduses ütles Sir Patrick Dean, et Nõukogude esindaja kannab Eesti välisministri tiitlit. Ma võin teda teavitada, et ma mitte ainult ei kanna seda tiitlit, vaid olen tõepoolest Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi välisminister ja esindan selle rahva huve. Kuid praegusel juhul esindan ma ennekõike kõigi suure Nõukogude Liidu rahvaste huve. Mis puudutab väidet, et ma peaksin tundma omaenda riigi ajalugu, võin öelda kategooriliselt, et ma tunnen seda ning ma palun teil sellega seoses lubada mul esitleda mõningaid sellest võetud tüüpfakte. Kogu maailm peab teadma, et töökas Eesti rahvas osales aktiivselt suures oktoobrirevolutsioonis, kõrvuti Venemaa tööliste ja talupoegadega. (...) Oma avalduses mainis Sir Patrick Dean, et "kodanlik" Eesti Vabariik, mis oli loodud imperialistide poolt (see viimane selgitus pärineb minult), oli iseseisev riik ja isegi Rahvasteliidu liige. Jah, see oli tõepoolest Rahvasteliidu liige, kuid milline see iseseisvus oli, seda teavad kõige paremini Eesti inimesed ise. (...) Eesti nõndanimetatud iseseisvuse tulemuseks oli, et seal valitses Euroopa kõige madalam elustandard, rääkimata sellistest hädadest nagu pidev tööpuudus, keskkoolide vähesus ja nii edasi. Aastal 1940, kui fašismimeelne Eesti valitsus oli üksinda jäänud ning ei saanud enam loota oma imperialistlike patroonide abile, kihutasid Eesti töölised selle minema ja asendasid nõukogude võimuga, mis avas nende ees tohutud majandusliku ja kultuurilise arengu perspektiivid. (...) Vene rahva vennaliku abi toel on paljud väikesed riigid ja rahvad suutnud ühe-kahe aastakümnega saavutada sellise arengu, mis muudes oludes oleks nõudnud sajandeid. (...) Nõukogude Liit on ainus riik maailmas, mis on päästnud palju rahvusi väljasuremisest. (...) Sellest teemast rääkides lubage mul veel kord selgitada, et Nõukogude rahvad, kaasa arvatud Eesti rahvas, ei vaja selliseid isehakanud kaitsjaid, millistena teatud lääneriikide saadikud, kes siin on rääkinud, tahaksid ennast kujutleda. Me ütleksime neile härrastele: ajaloolised faktid on teie vastu. Tõepoolest, ajalugu peaks andma teile selge õppetunni, et kui imperialistide unistuste teokstegemine relvastatud sekkumise abil on osutunud võimatuks, siis ei ole mingit abi nendest pahatahtlikest ja laimavatest rünnakutest, mida sellel assambleel kasutavad koloniaalvõimud.“

– Arnold Green ÜRO 17. peaassambleel, 1962.[8]

Viited muuda

  1. ↑ Suri Eesti Olümpiakomitee endine president Arnold Green. ERR Uudised, 04.11.2011
  2. ↑ У истоков Тюменского военного института инженерных войск, «Тюменские известия», №161 (5369), 14.09.2011
  3. ↑ 3,0 3,1 Arnold Karli p. Green, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 33
  4. ↑ EE 14. köide lk. 70
  5. ↑ W. M. Tapetud koloneli maja. Võitleja, mai/juuni 2001, nr. 3, lk. 8.
  6. ↑ Arnold Green — Eesti Olümpiakomitee
  7. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  8. ↑ Lauri Mälksoo "Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a – 1991. a ja pärast 1991. a" 2005, lk 146

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arnold_Green&oldid=6620154"