Eesti NSV Välisministeerium
Eesti NSV Välisministeerium oli Eesti NSV välissuhtlusametkond aastatel 1946–1990.
 Toompea loss | |
| Asutatud | 1944 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1990 |
| Asukoht | Toompea lossi vasakpoolses majaosas |
| Emaorganisatsioon | liidulis-vabariiklik ministeerium, allus NSV Liidu Välisministeeriumile ning Eesti NSV Ministrite Nõukogule |
Eesti NSV Välisministeerium andis välja noote, korraldas Eesti NSV-d külastavate välisdelegatsioonide vastuvõtmist, pidas kirjavahetust välismaiste asutuste ja isikutega. Üheks ülesandeks oli lääneriikide mõjutamine ja propagandatöö pagulaste hulgas eesmärgiga, et lõpetataks Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise poliitika. Kuni 1950. aastate lõpuni tegeles Eesti NSV Välisministeerium ka pagulaste repatrieerimispoliitikaga.
Eesti Vabariigi Välisministeeriumi likvideerimine muuda
Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu vägede poolt 17. juunil 1940 ja järgnenud juunipööret 21. juunil 1940 moodustatud Johannes Varese valitsuses oli välisminister Nigol Andresen. 30. juunil kutsus välisministeerium kõik Eesti diplomaadid kodumaale tagasi. 5. augustil 1940 avaldati Eestis Riigi Teatajas „Välismaal asuvate riigireetjate ja nende perekonnaliikmete karistamise seadus“, mis kuulutas kõik kodumaale pöördumata jäänud isikud riigireeturiteks, kelle vara konfiskeeritakse ja kes kuuluvad isiku tuvastamisel 24 h jooksul mahalaskmisele. Kuni 10-aastane vanglakaristus ja vara konfiskeerimine ootas ka kodumaale mitte tagasipöördunute perekonnaliikmeid. 8. augustil otsustas Johannes Varese valitsus likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid ning anda nende varad üle kohapealsetele NSV Liidu esindustele.
Kuna 1940. aastal pärast II Riigivolikogu vastuvõetud Eesti NSV Konstitutsioonis puudus välisasjade rahvakomissariaat, senine välisministeerium likvideeriti, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 11. septembri 1940 otsuse alusel ja mis realiseeriti lõplikult 1941. aasta jaanuaris[1].
Eesti NSV Välisasjade RK ja Eesti NSV Välisministeeriumi juhid muuda
- 1944–1950 Hans Kruus, Eesti NSV välisasjade rahvakomissar ja minister;
- 1944–1949 Aleksander Aben, Eesti NSV välisasjade rahvakomissari abi;
- märts 1945 kuni detsember 1946 Feliks Roose Eesti NSV välisasjade rahvakomissari abi kohusetäitja
- 1945–1948, Anton Vaarandi, Eesti NSV välisasjade rahvakomissari abi;
- 1944–1949 Aleksander Aben, Eesti NSV välisasjade rahvakomissari abi;
- 1950 – märts 1951 ministri kohustes välisministri asetäitja Rudolf Auendorf;
- 1951–1962 Aleksei Müürisepp, Eesti NSV välisminister (ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees);
- 1962–1990 Arnold Green, Eesti NSV välisminister (kuni 1984 ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja).
Eesti NSV Välisasjade RK loomine muuda
Pärast 1944. aastal Eesti taasvallutamist ning sovetiorganite taasloomist Eestis moodustati 17. septembril 1944 Võrus, kus enne Tallinna vallutamist asus Eesti NSV valitsus, Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat. Kuid kuna kogu NSV Liidu välispoliitiline suhtlus toimus endiselt läbi NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi, siis Eesti NSV Välisasjade RK-l oma välisesindused välismaal puudusid. Eesti NSV Välisasjade RK ülesanded piirdusid riigisiseste ülesannetega sõjakeerises Eestist lahkunute, Saksamaale tööle viidute, sõjapõgenike, -vangide, sõjast osavõtnute ja Eestisse tagasi pöörduda soovivate, sunddeporteeritutega jms seotud probleemidega.
Eesti NSV Välisasjade RK tegevus muuda
Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks nimetati 20. oktoobril 1944 EK(b)P KK Büroo otsusega Hans Kruus, pärast 1946. aasta märtsis rahvakomissariaatide reorganiseerimist ministeeriumideks jätkas Hans Kruus välisministrina kuni märtsini 1950. aastal.
Harvade eranditena osalesid Eesti NSV Välisasjade RK esindajad ka NSV Liidu Välisasjade RK poolt teostatavas rahvusvahelises poliitikas, kui Hans Kruus osales 1947. aastal NSV Liidu ja Soome vahel sõlmitud Pariisi rahukonverentsil.
Kuigi Eesti NSV Välisasjade RK oma välisesindusi välismaal ei omanud, kasutati rahvakomissariaadi töötajaid NSV Liidu välisesindustes suure eesti pagulaste kontsentratsiooniga riikides, kus tegelesid nõukogudemeelse propagandatööga pagulaste seas: endine EKP KK Põllumajanduse osakonna juhataja Aleksander Aben, kes töötas välisministeeriumis välisministri Kruusi abina (detsembrist 1944–1949) töötas aastatel 1945–1946 NSV Liidu saatkonnas Stockholmis.
Praktiliseks tegevuseks VM poolt välissuhtlemise alal jäid 1940. aastate lõpus peamiselt kommunismi eest põgenenud eestlastele suunatud propagandistlikud aktsioonid: valmistati ette vastavaid propagandistlikke kirjutisi Eesti ajakirjandusele, TASS-ile ning otseselt suunati ja kontrolliti välismaa kuulajatele suunatud raadiosaadet "Kodumaatund".
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium võttis 25. märtsil 1946 vastu seadluse "Eesti NSV Rahvakomissariaatide ümberkujundamise kohta Eesti NSV Ministrite Nõukoguks", mille kohaselt Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat nimetati ümber Eesti NSV Välisministeeriumiks.
1950. aastal kaotati välisministri ja tema asetäitja ametikohad, välisministri ülesandeid täitis Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees kohakaasluse alusel.
Pärast 1953. aastal toimunud võimuvahetust NLKP KK juhtkonnas, toimus 1953. aasta juulis koosseisude kokkutõmbamine liiduvabariikide välisministeeriumides, uut välisministrit ei olnud nimetatud Eestis ametisse juba Hans Kruusi kõrvaldamise järel 1950. aastal ning ministri kohustes oli kuni märtsini 1951 ministri asetäitja Rudolf Auendorf.
1951. aastast hakkas välisministeeriumi juhi kohta kohakaasluse alusel täitma Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Müürisepp ning vähendati ministeeriumi koosseisu: töötajate arv vähenes 1952. aastaga võrreldes (12) 1962. aastaks (4).
1962. aastast hakkas välisministri kohuseid täitma Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green.
Ministri asetäitja ametikoht taastati 1967. aastal, välisministri ametikoht 1984. aastal. Eesti NSV Välisministeerium eksisteeris kuni 1991. aastani.
Eesti NSV VM ja NSV Liidu RJK muuda
Tööks Baltimaadest pärit isikutega välismaal, kes olid põgenenud sõja ja kommunismi eest, vajasid nii NSV Liidu välisministeerium kui ka muud asutused (väliskaubandusorganisatsioonid ja NSV Liidu RJK) spetsialiste, ka diplomaate, kelle valiku ja ettevalmistamisega tegeles muude asutuste kõrval ka Eesti NSV välisministeerium.
NSV Liidu saatkonnas Stockholmis töötasid Ernst Simson (1945-1949), Enno-Lembit Mikkelsaar (1958-1960), Adolf Toompuu, Paul Toom (1962-1966, 1969-1974), kes oli hilisem Eesti NSV RJK välisluure ülem, Feliks Meiner[2](1966-1969, 1974-1977), Andres Aarma (1981-1985), Johannes Johanson (1977-1981), August Kolk (1957-1959), Jaan Napa (1971-1974), Vsevolod Naidenkov, Urmas Orek, Vello Pohla (1967-1971), Eimar Rahumaa, Adolf Torpan (1963-1966), Kalle Seiger (1978-1985), Tiit Made (1974-1977), Voldemar Veber (1965-1967), Toivo Voit (1984-1986).
NSV Liidu saatkonnas Ottawas töötasid Mihhail Murnikov, Peeter Lillenurm (-1977), Gennadi Samsonov, Voldemar Veber (-1977).
NSV Liidu saatkonnas Helsingis töötasid Rein Kivi, Kalle Liiv, Peeter Lillenurm, Aleksander Neiman, Maido Põder, Johannes Johanson.
NSV Liidu saatkonnas Londonis töötasid Ralf Mikenberg, Ivo Soidra, Eero-Lembit Toomaru.
Eesti NSV esindajad saadeti ka Saksamaale, USA-sse, NSV Liidu välisesindustesse, näiteks põlevkivi asjatundja Georgi Ozerov tegutses ÜRO juures[3].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eero Medijainen Akadeemia. 1993 Nr. 11. Lk. 2323-2351, 2460-2461
- ↑ Toomas Mattson, Topeltagent Oleg Gordijevski, Luup, 1997/5
- ↑ Eesti NSV välisministeerium, www.okupatsioon.ee
Välislingid muuda
- Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat (1944–1990), The National Archives of Estonia
- Seebimull: käik ENSV Välisministeeriumi