Ava peamenüü

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 1. osakond

Juhtkond ja organisatsioonRedigeeri

Eesti NSV RJK 1. osakonna tegevusRedigeeri

ENSV RJK 1. osakonna ülesanne oli teabehange oma territooriumilt ning vastavalt oma võimalustele poliitilise ja majandusliku informatsiooni kogumist välisriikidest (eelistatavalt väliseestlaste kogukondadega riikides?) ja kuna liiduvabariikide julgeolekukomiteede välisluureosakondade üheks tähtsamaks valdkonnaks oli paguluse jälgimine, siis said nad palju korraldusi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse 19. osakonnalt, mis tegeleski ainult välisriikide asuva emigrantide kogukondadega.

ENSV RJK 1. osakonna välisluureosakonna struktuur (nii palju kui seda võimaldavad selgitada säilinud dokumendid) ei kujutanud endast siiski NSV Liidu RJK Esimese Peavalitsuse koopiat miniatuurvariandis, sest oli ka töövaldkondi, mis jäid peaaegu täielikult keskuse kompetentsi. NSV Liidu RJK keskaparaadi S Valitsuse kompetentsi kuulus illegaalide ettevalmistamine, kus liiduvabariikide julgeolekukomiteedel oli ainult abistav funktsioon.

Eesti päritolu ametnikud NSV Liidu välisesindustesRedigeeri

„"Kõik, kes kunagi olid mingil positsioonil, pidid ju luureorganitele andma aru. Organisatsiooni juhtidelt on alati infot tahetud."“

Tiit Made.[4]

„Kui arvestada NLi jaoks võtmeriike, nagu USA või Rootsi, siis suur osa oli KGBga seotud. Lõuna-Ameerikas ja Aasias oli organimeeste ja ülejäänute vahekord 50:50.“

Toomas Alatalu

„NSV Liit pole ainus riik maailmas, kelle ajakirjanikud tegutsevad luureorganisatsiooni kattevarjus. Ajakirjanik saab vabalt reisida, küsida jne. See, kuhu ta pärast oma infoga läheb, võib tihti jääda saladuseks.“

Enn Anupõld [5]

Peale Ojasaare ja Anupõllu olid Soomes Ants Lang (Rein Langi isa), Kaljo Krell (kunagine uudisteagentuuri Eesti Telegraafiagentuuri peadirektor), Erich Kiisa (Ain Seppiku äi), Enn Kreem (Jaagup Kreemi isa) ja Arkadi Prisjažnõi[4].

NSV Liidu RJK Esimene PV ja ENSV RJK 1. osakondRedigeeri

16.–18. aprillil 1985 korraldas NSV Liidu KGB 1. peavalitsuse T-valitsus Tallinnas konverentsi “Meretee kasutamine teaduslik-tehnilise luure huvides” (Использование морского канала в интересах научно-технической ­раз­ведки. Сборник совещания ­­ру­ко­­вод­яще­го состава подразделений НТР. (г. Таллин, 16–18 апреля 1985 г.)[10]. Merenduse ja laevanduse suurim tähtsus peitus toona selles, et need olid ühenduseks maailmaga teisel pool raudset eesriiet. Kõige lihtsaim tegevus oli lihtsalt silmade lahtihoidmine laevakaptenite ja kaasa sõitvate KGB-laste poolt. Tuli märgata võimalikku NATO riikide tsiviillaevade mobiliseerimist sõjaliseks otstarbeks. Samuti pakkusid laevad ja laevandus soodsaid võimalusi ka agentuuri ja agentuuriga sidepidamise arendamiseks, seda eriti liinilaevad, mis viibisid samas kohas kindla aja tagant ja võimaldasid määrata perioodilisi kohtumisi. Oluline oli ka võimalus tuua meretranspordiga Nõukogude Liitu KGB poolt Läänes kätte saadud salajast sõjalist tehnoloogiat või muid aparaate, mida oli keelatud Nõukogude Liidule müüa, kuna Ameerika Ühendriigid ja Lääne-Euroopa riigid oli vastu võtnud sõjalisel eesmärgil kasutatava elektroonika müügiembargo NSV Liidule ja Varssavi Lepingu Organisatsioon liikmesriikidele.

Esimese osakonna ohvitsere:

  • Aare Raid, aastail 1967–1979 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimese osakonna varistruktuuris Impulss, kuni 1991. aastani oli Raid KGB tegevreservis Eesti NSV Teaduste Akadeemias. 1990. aastal, olles ametlikult KGB tegevteenistuses, astus Raid Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse. Liberaaldemokraatlik Partei ühines 1994. aastal loodud Reformierakonnaga.[11] Pärast 1991. aastat tegutses A. Raid kui mõjuagent[12], üllitades Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi teadurina kirjutisi ajakirjanduses, milles avaldas arvamust, "et tegelikult me NATO-sse ei saa, keegi meid ei taha ja see polekski Eesti huvides".
  • Feliks Mair[13]
  • Gennadi Urb, aastail 1974–1979 Eesti NSV KGB 1. osakonnas operatiivvolinik ja vanemoperatiivvolinik. Pärast seda sai temast Feliks Džeržinski nimelise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee Kõrgema Kooli vabakuulaja. 1980. aastail jätkas Urb tööd Nõukogude välisluureametkonnas, olles samal ajal ametlikult vormistatud mitmele kohale ENSV Teaduste Akadeemia välissuhtlusosakonnas, NSV Liidu kaubandusesinduses Ida-Berliinis ning kaubanduskoondises Estimpeks, kus Urb oli ametis 1991. aastani.[14]

AjaluguRedigeeri

Eesti NSV SARKi RJV 1. osakondRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat

Eesti NSV RJRKi 1. osakond, 1941, 1944–1946Redigeeri

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 1. osakonna ülesandeks oli välisluure teostamine piiriäärsetes riikides

Juhid ja organisatsioonRedigeeri

Osakonna ülem
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat

Eesti NSV RJMi 1. osakond, 1946–1953Redigeeri

Eesti NSV RJM 1. osakonna ülesandeks oli välisluure teostamine oma riigi territooriumilt ja piiriäärsetes riikides;

Juhid ja organisatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium

Eesti NSV SMi 2. osakond, 1953Redigeeri

Eesti NSV Siseministeeriumi 2. osakonna ülesandeks oli välisluure teostamine;

Juhid ja organisatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium

Eesti NSV MN ja RJK 1. osakond, 1954–1977Redigeeri

Juhid ja organisatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri