Vikipeedia

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus

(Ümber suunatud leheküljelt NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus)

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus oli NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee välisluurega tegelenud välisluure keskasutus.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus
(vene keeles) Первое главное управление КГБ СССР
Lühend NSV Liidu RJK
Asutatud 1978
(20. detsember 1920)
Tegevuse lõpetanud 1991
Emaorganisatsioon NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee

NSV Liidu RJK tegutses ajavahemikul 1954 / 5. juuli 1978 – 6. november 1991 ning asus oma tegevuse ajal Moskva Lubjanka väljakul ja alates 20. juunist 1972 Moskva ringtee lähedal spetsiaalselt välisluurele ehitatud kompleksis Jasnevos.

Nõukogude Venemaa esimene välisluureüksus Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni Välisosakond moodustati 20. detsembril 1920. Seda kuupäeva loevad NSV Liidu ja Venemaa Föderatsiooni välisluureasutuste töötajad oma asutuste sünnipäevaks.

18. detsembril 1991. aastal reorganiseeriti NSV Liidu RJK EP, Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuseks.

NSV Liidu RJK EP juhid ja organisatsioon

muuda

Juhtkond

  • NSV Liidu RJK Esimese Peavalitsuse ülem
  • NSV Liidu RJK EP ülema 1. asetäitja
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja analüütilise töö alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja läänepoolkera alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja Lähis-Ida, Kesk-Ida ja Aafrika alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja, illegaalide S valitsuse ülem
  • Valitsuse ülema juures asuv konsultantide grupp
  • NSV Liidu RJK Esimese Peavalitsuse Parteikomitee
  • NSV Liidu RJK EP Sekretariaat
  • NSV Liidu RJK EP Luureinstituut, "Juri Antropovi nimeline Luureinstituut"
  • Haldusmajandusteenistus
  • Finantsosakond
  • Kaadriosakond
  • Operatiivraamatukogu
  • Diplomaatilise posti sektsioon
  • Korrapidamine
  • Administratiivosakond
  • Käskjalad
  Pikemalt artiklis NSV Liidu välisluure juhtide loend

EP organisatsioon 1989. aastal

muuda

Esimese Peavalitsuse valitsused

muuda
  • R Valitsus (Operatiivplaneerimine ja analüüs), (Управление Р)
  • K Valitsus (Управление K), mille ülesanneteks: vastuluure välismaal NSV Liidu, NSV Liidu ametiasutuste ja kodanike suhtes välismaiste luureametkondade poolt teostatava tegevuste väljaselgitamine ja tõkestamine; välisriikide luureasutustesse imbumine[1]. Ülemad: Aleksei Krohhin, Grigori Grigorenko, 1973–1979 Oleg Kalugin.
  • S Valitsus (Управление C) (illegaalsesse residentuuri kuuluvate muudetud identiteediga luureohvitseride ja värvatud agentide ettevalmistamine, juhendamine, kontroll ja tegevuse toetamine Esimese Peavalitsuse keskaparaadis Moskvas, NSV Liidus);
Ülemad: 1955–1956, Aleksandr Korotkov (Коротков Александр Михайлович); 1956–1958, Aleksei Krohhin (Крохин Алексей Алексеевич); 1958–1961, Vitali Pavlov (Павлов Виталий Григорьевич); 1961–1966, Mihhail Tsõmbal (Цымбал Михаил Степанович); 1966–1974, Anatoli Lazarev (Лазарев Анатолий Иванович); 1974–1979, Vadim Kirpitšenko (Кирпиченко Вадим Александрович); 1979–1991, kindralmajor Juri Drozdov (Дроздов Юрий Иванович);
1981. aastal moodustati Nõukogude-Afganistani sõja alguses 1979. aastal moodustatud ajutiste luure-diversioonigruppide "Zeniit (NSV Liidu RJK eriüksus)" ja "Kaskad (NSV Liidu RJK eriüksus)", "Omega (NSV Liidu RJK eriüksus)" asemel alaline NSV Liidu RJK Üksik õppekeskus (Отдельный учебный центр КГБ СССР"), (воинская часть № 35690) sõjaväeosa nr 35690), ehk pataljonisuurune luure-diversiooniüksus Vimpel (NSV Liidu RJK eriüksus)[3]. Enne Õppekeskuse moodustamist tegutses EP juures Ohvitseride täienduskoolituse kursused (Курсы усовершенствования офицерского состава (КУОС)), kus viidi läbi RJK territoriaalorganite ohvitseride väljaõpet luurediversioonitegevuseks välisriikides, pärast õppuste läbiviimist arvati kursused läbiteinud RJK EP Eriotstarbelise brigaadi koosseisu, kuid jätkasid oma igapäevategevust piirkondlikes allüksustes[4].
  • 9. osakond (julgeolek);
  • 12. osakond, tegutses 1984–1992, tegeles bioloogilise relvana kasutatavate nakkushaiguste ja epideemiatekitajate kohta teabe kogumisega NSV Liidus ja välismaal. Ülesanded: 1) bioloogiline spionaaž; 2) bioloogiliste terrorismi ja sabotaažiaktide läbiviimise ettevalmistamine ja teostamine; 3) bioloogilise terrorismi ja sabotaažiaktide teostamine täiemõõdulise relvastatud konflikti ajal või sõja ajal NSV Liidu ja Lääne vahel; 4) bioloogilise sõja ettevalmistamisele kaasaaitamine; 5) Nõukogude bioloogilise relva programmile kaasabi osutamine[5].
  • OT Valitsus (Управление OT, Oперативной техники) (Operatiivtehniline)
  • T Valitsus (Управление T), teaduslik-tehniline luure ehk tööstusspionaaž. Osakond moodustati 1963. aastal 10. osakonna baasil, Lääne tehnoloogiliste arenduste ning tehnoloogiliste lahendite kogumiseks ja Nõukogude majanduses ja tööstuses juurutamiseks. Valitsus oli jaotatud keskaparaadis 4 osakonnaks ning täiendavalt olid Nõukogude välisresidentuurides tööstusspionaažiga tegelevad luureohvitserid.
  • RT Valitsus (Управление РT, Pазведка с территории СССР) (välisluure NSV Liidu territooriumilt), millele allusid RJK territoriaalüksuste (liiduvabariigi, krai- ja oblastivalitsuste, rajooniosakondade) koosseisus 1. valitsused, osakonnad vms (nt Eesti NSV RJK 1. osakond). Tegevusvaldkond: NSV Liitu saabunud välismaalaste (turistid, ärimehed, stažeerimisele saabunud, ajakirjanikud, üliõpilased jm) salajane läbitöötlus NSV Liidu territooriumil, eesmärgiga neid tundma õppida ja võimalusel värvata. Samuti NSV Liidu elanike seast potentsiaalsete Nõukogude välisluurele (sh illegaalse välisluure) agendikandidaatide otsimine.
  • I Valitsus, Analüüsi ja Planeerimisvalitsus (Управление И), moodustati 1969. aastal,
  • Luureinformatsiooni valitsus (Управление Разведывателъноий информации)
  • RI Valitsus (Управление «РИ» информационно-аналитическое), ülemad Leonid Šebaršin (1984–1987), kindral Nikolai Leonov (1991)[6];

Esimese Peavalitsuse teenistused

muuda
  • A teenistus (Служба А) (Desinformatsioon, psühholoogilise- ja infosõja salaoperatsioonid[7]. Mida defineeriti, kui "agentuuroperatiivseid meetmeid, mis on suunatud sihtmärk-riigi huvipakkuvate poliitilise elu aspektide mõjutamiseks, nagu välispoliitika, rahvusvaheliste küsimuste lahendamiseks, vastase eksiteele viimiseks, tema positsioonide nõrgendamiseks, vaenulike plaanide nurjamiseks ja teiste eesmärkide saavutamiseks" [8].
Mõjuoperatsioonide läbiviimiseks loodi jaanuaris 1959 D valitsus, kuid desinformatsiooni ja valeandmete edastamisega välisriiikide luureorganisatsioonidele tegelesid Nõukogude luureteenistused juba 1922. aastast [9], kui moodustati ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega[10] OGPU juures desinformatsiooni spetsiaalbüroo, mille koosseisu kuulusid OGPU Vastuluureosakonna, Nõukogude sõjaväeluure peavalitsuse ja NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi esindajad.
Praktilist desinformatsioonimaterjalide ettevalmistamist Punaarmee ja Nõukogude sõjalisest olukorrast viis läbi 3 Tööliste ja talupoegade Punaarmee Luurevalitsuse töötajat, kes alustasid tööd 22. detsember 1922[11][12]. Eesmärgiga nõrgendada NSV liidu vastaseid kasutas teenistus ära ka heauskseid inimesi, kes polnud kaugeltki kommunistid. NATO tuumaheidutuse nõrgestamiseks kasutati 1980. aastail Lääne-Euroopas levinud tuumarelvavastased valitsusvälised survegrupid, keda rahastati või kasutati "sobiva" infoga varustamiseks. Nende liikumistega oli võimalik suunata rohelise mõtteviisiga inimesi ja teadlasi, kes võisid olla ka täiesti apoliitilised ning seepärast mitte Nõukogude Liidu huvidega seostatavad. Nii osales tuumavastases liikumises Euroopa Komisjoni välissuhete volinik (2009), komisjoni asepresident Catherine Ashton.

Esimese Peavalitsuse osakonnad

muuda

(Piirkondliku suunitlusega) Esimese PV osakonnad:

  Pikemalt artiklis identiteedivargus

Esimese Peavalitsuse residentuurid

muuda

Teabehanget ehk luuret viisid läbi esimese peavalitsuse kaastöötajad, kes olid vastavalt väljaõppele ning spetsialiseerumisele jaotatud legaalseks residentuuriks ja illegaalseks residentuuriks (esinduseks välismaal).

Legaalne residentuur, mille koosseisus olid eriettevalmistusega koosseisulised luureametnikud ning nende poolt salajasele kaastööle kaasatud asukoha agendid ning riikliku sunniga kaastööle sunnitud Nõukogude asutuste töötajad välismaal.

  • Legaalse residentuuri hulka kuulusid traditsiooniliselt järgmised ametnikud, vastavalt tööjaotusele:
  • Resident
  • Residendi asetäitja poliitilise luure alal (PR liin)
  • Residendi asetäitja vastuluure alal (KP liin)
  • Residendi asetäitja teadus-tehnilise luure alal (X liin)
  • "N liini" esindaja illegaalset luuretegevust läbiviivate S valitsuse luureametnike ja agentide toetus)
  • "EM liini" esindaja (Nõukogude ja vene emigrandid)
  • "OT liini" esindaja (operatiivtehnika)
  • "RP liini" esindaja (raadioelektrooniline luure)
  • "I liini" esindaja (arvutid ja infotehnoloogia)
  • šifreerija
  • radist
  • sekretär-masinakirjutaja
  • raamatupidaja
  • autojuht
  • 1963. aastal hakati vastavalt vajadusele lisama residentuuri koosseisu ka raadiokõneluste vahelthaaramispunkte, mille abil teostati vastuluuret ja koguti infot asukohamaade eriteenistuste kohta nende raadioside pealtkuulamisega.
  • 1960.–1970. aastatel moodustati ka piirkondlikud pearesidentuurid Washingtonis, New Yorgis, San Franciscos, Delhis, Roomas.

Illegaalne residentuur, mille koosseisus eriettevalmistusega koosseisulised luureametnikud, kes pärast pikaajalist individuaalset väljaõpet kasutasid välismaal muudetud identiteeti, esinesid valenime ja -dokumentidega ning allusid S Valitsusele.

Nõukogude välisluureagendid

muuda

RJK välisluure järjepidevus

muuda
Eelnev
NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee 		NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
1978–1991 		Järgnev
Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistus

Ajalugu

muuda

NSV Liidu välisluure juhid ja struktuur

muuda
  Pikemalt artiklis NSV Liidu välisluure juhtide loend

NSV Liidu riiklike julgeolekuasutuste välisluureüksuste nimetused läbi aegade:

Vene SFNV ÜVEK EOK Välisosakond

muuda

Nõukogude Venemaa välisluurega tegeleva allüksuse täpne aeg ei ole teada, kuna Nõukogude riigi moodustamise algetapil võeti vastu korduvalt otsuseid 12. detsember 1918, 20. detsember 1920 välisluure moodustamiseks ja julgeolekuorganite koosseisust iseseisvaks üksuseks eraldamise kohta. NSV Liidu välisluure pidas ametlikuks loomise daatumiks 20. detsembrit 1920, kui Tšekaa esimees Feliks Dzeržinski käskkirjaga nr 69 kinnitati Tšekaa Eriosakonna Välisosakonna likvideerimine ja tšekaa välisosakonna struktuur ja ülesanded[15].

Tšekaa Välisosakonna struktuur
  • osakonna juhtkond (ülem, kaks üle abi, erivolinik eriti tähtsate ülesannete jaoks, juristkonsult, 2 kaastöölist ja 1 nooremkaastöötaja ülesannete täitmiseks);
  • osakonna kantselei (kantseleiülem, kantseleiülema asetäitja, 2 vanem-, 3 nooremkantseleitöötajat, 2 tõlki ja 3 masinakirjutajat);
  • agentuurjaoskond (jaoskonnaülem, jaoskonnaülema asetäitja, 2 volinikku, 2 käsundusametnikku, 1 šifreerija, 1 masinakirjutaja);
  • välisjaoskond (volinik, jaoskonna sekretär, masinakirjutaja);
  • viisabüroo, kus 11 kaastöölist.

Hilisema struktuurimuudatustega allutati Välisosakond Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse Salajas-Operatiivvalitsuse koosseisu. 6. veebruaril 1922 võttis Vene SFNV Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium vastu dekreedi "Tšekaa likvideerimisest"), mille alusel likvideeriti Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon ning moodustati Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Riiklik Poliitvalitsus. Riikliku Poliitvalitsuse Salajas-Operatiivvalitsuse koosseisus tegutses Riikliku Poliitvalitsuse SOV Välisosakond ajavahemikul 20. detsember 1920 – 6. veebruar 1922.

Vene SFNV SaRKi RPV välisosakond

muuda

Vene SFNV SaRKi juures asuva Riiklik Poliitvalitsus välisosakond tegutses aastatel 1922–1923.

Nõukogude välisluure tegutses kuni 1922. aastani põhiliselt illegaalsete residentuuridena, alles pärast 1922. aasta kevadel Rapallo lepingu sõlmimist sai välisluure võimaluse avada esimene legaalne residentuur välisesinduse juures Berliinis Saksamaal. Juunis 1922 kinnitati Välisosakonna uus põhimäärus, mille kohaselt kuulusid välisosakonda:

  • Üldkantselei
  • Piiritaguse jaoskonna kantselei
  • Piiritagune jaoskond (закордонное отделение)
  • Viisabüroo
  • Väljasõidu laud;
  • Sissesõidu laud;
  • Sisse- ja väljasõit ešelonidega;
  • Avalduste vastuvõtulaud;

1. detsembril 1922 tehti järjekordne struktuurimuudatus, mille kohaselt jäi 5. detsembrist 1922 välisosakonnas juhiks Meer Trilliser ja osakonnajuhi abideks Grigori Prokofjev ja V. Seleznjov.

Vene SFNV ja NSV Liidu ÜRPV Välisosakond

muuda

Vene SFNV ja NSV Liidu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitilise Valitsuse Välisosakond, tegutses aastatel 1923–1934.

  • 1. jaoskond – illegaalne luure, st teabehange kasutades muudetud identiteeti) (Л.Г. Эльберт), Naum Eitingon; Jakov Serebrjanski (1.04.1929–);
  • 2. jaoskond – arvestus NSV Liitu sisse- ja väljasõidu ja sõitjate kohta (И.А. Бабкин), (Я.М. Бодеско)
  • 3. jaoskond – poliitiline luure lääneriikides – Ameerika Ühendriikides ja Euroopa riikides (М.Г. Молотковский), (О.О. Штейнбрюк)
  • 4. jaoskond – poliitiline luure piiririikides, sh Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola (А.П. Невский), (К.С. Баранский)
  • 5. jaoskond – vene valgekaartlased emigratsioonis (А.П. Федоров)
  • 6. jaoskond – luure idamaa riikides (К.С. Баранский), (И.Г. Герт)
  • 7. jaoskond – majandusluure, mis kontrollis Nõukogude väliskaubandustegevust (А.А. Нейман) / Nõukogude kolooniate julgeolek välismaal (vastuluure)) (Э.Я. Фурман)
  • 8. jaoskond – Teadus-tehniline luure Aleksandr Orlov, kes kasutas ka Lev Lazarevitš Nikolski varjunime (П.Д. Гутцайт)
  Pikemalt artiklis tööstusspionaaž#Teadus-tehniline luure ja tööstusspionaaž Nõukogude Liidus
  • Jaša grupp, Jakov Serebrjanski juhitud erigrupp individuaalterrori ja diversioonioperatsioonide läbiviimiseks vastase tagalas. Erigrupp (Особая группа при председателе ОГПУ/НКВД) (ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastaste, Nõukogude-vastase võitluse aktiivse emigratsiooni esindajate ning reetmises kahtlustatavate Nõukogude julgeolekutöötajate ja agentide suhtes allutati ÜRPV/SARKi esimehele.

1930. aastal muudeti välisosakonna struktuuri, mille tulemusena jäi välisosakonna keskasutusse 121 töötajat ja aktiivreserv, kus 1932. aastal oli 68 eriettevalmistusega luureametnikku ja agenti.

Riikliku Poliitvalitsuse Välisosakonnale allusid veel eraldiolevad:

Halduslikult NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvale Ühendatud Riiklikule Poliitilisele Peavalitsusele alluv, kuid operatiivselt Välisosakonnale alluvad NSV Liidu territoriaalsete Riiklike Poliitvalitsuste koosseisus olevad Välisosakonnad/jaoskonnad, kõigis NSV Liidu välispiiriga puutumises olevates haldusüksustes.

NSV Liidu RKN ja ÜRP Pv välisosakond

muuda

NSV Liidu RKN juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitilise Peavalitsuse välisosakond

NSV Liidu SARKi RJPV välisosakond

muuda

NSV Liidu SARKi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse Välisosakond, tegutses aastail 1934–1937

  • 1. sektor,
  • 2. sektor,
  • 3. sektor,
  • 4. sektor,
  • 5. sektor, Läti, Leedu

NSV Liidu SARKi RJPV 7. osakond

muuda

NSV Liidu SARKi RJPv 7. osakond, tegutses aastatel 1937–1938, 7. osakonna juht riikliku julgeoleku 2. järgu komissar Abram Slutski: asetäitjad (2).

  • Sekretariaat (koos salajase asjaajamisega, 30 töötajat).
Operatiivjaoskonnad

Majandus-, kaadri, rahandusüksused.

NSV Liidu SARKi RJPV 5. osakond

muuda

NSV Liidu SARKi RJPV 5. osakond, tegutses aastatel 1938–1941.

9. jaoskonnas töötasid NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi "katte all" NSV Liidu Saatkonnas Tallinnas Boriss Rõbkin ja TASS-i "ajakirjanikukatte" all Pjotr Izmestjev. (Vaata Nõukogude Liidu luuretegevus Eestis)

NSV Liidu RJRK Luurevalitsus

muuda

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Luurevalitsus, tegutses 3. veebruarist kuni 20. juulini 1941.

NSV Liidu SARKi 1. Valitsus

muuda

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadii 1. Valitsus, tegutses aastatel 1941–1943.

Organisatsioon
  • Juhtkond;
    • Luurevalitsuse sekretariaat.
  • 1. osakond:
    • 1., 2., 3. jaoskond (Saksamaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Jugoslaavia, Kreeka).
  • 2. osakond:
    • 1. jaoskond (Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Belgia, Hispaania, Portugal);
    • 2. jaoskond (Taani, Soome, Rootsi, Norra, Holland).
  • 3. osakond:
    • 1. jaoskond (Suurbritannia);
    • 2. jaoskond (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Lõuna-Ameerika);
    • 3. jaoskond (tehniline luure).
  • 4. osakond:
    • 1. jaoskond (Jaapan, Mandžuuria, Korea);
    • 2. jaoskond (Hiina);
    • 3. jaoskond (Xinjiang, Mongoolia, Taiwan).
  • 5. osakond
    • 1. jaoskond (Türgi);
    • 2. jaoskond (Iran, Afganistan, India, araabia maad);
    • 3. jaoskond (Kaukaasia emigratsioon välismaal).
  • 6. osakond
    • 1. jaoskond (Nõukogude asutuste kolooniad välismaal);
    • 2. jaoskond (operatiivarvestused);
    • 3. jaoskond (sissesõit ja väljasõit NSV Liidust).
  • Sidejaoskond
  • A grupp
  • Eriotstarbelise kooli jaoskond

NSV Liidu RJRK 1. Valitsus

muuda

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 1. Valitsus, tegutses aastatel 1943–1946.

NSV Liidu RJMi 1. valitsus

muuda

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. valitsus, tegutses 1946. aastal. Reorganiseeriti 4. mail 1946. aastal 1. peavalitsuseks.

valitsuse ülem Pavel Fitin, 12.5.1943 – 15.6.1946.

NSV Liidu RJMi 1. Peavalitsus

muuda

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. Peavalitsus, tegutses aastatel 1946–1947.

peavalitsuse ülem Pavel Fitin, 12.5.1943 – 15.6.1946; Pavel Fedotov, 9.9.1946 – 30 5.1947.
Esindused välismaal:
    • Berliin, Kesk-Euroopa ja Lääne-Euroopa riikides
    • Lvov, Ida-Euroopa ja Balkani maad
    • Bakuu, Türgi, Iraan, Afganistan, Egiptus
    • Vladivostok, Jaapan, Hiina, Korea
    • RJM volinik Saksamaal (EPV ülema operatiivalluvuses)
  • «1-Г» osakond – Nõukogude kolooniad
  • «1-Д» osakond – operatiivarvestus, viisade väljaandmine
  • «1-Е» osakond – teadus-tehniline luure
  • «К» jaoskond – kaadrid
  • «Р» jaoskond – raadioside
  • «Ш» jaoskond – šifreerimine

NSV Liidu MN ja IK

muuda

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee, tegutses aastatel 1947–1949.

Pärast 1946. aastal alanud külma sõda NSV Liidus tehtud muudatuste käigus reorganiseeriti NSV Liidu välisluurega tegelevad allüksused NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 30. maist 1947 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee, mille juhiks määrati Välisministeeriumi välisminister Vjatšeslav Molotov ja faktiliseks luuretöö juhiks sai esimehe asetäitja Pjotr Fedotov. Informatsioonikomiteesse ühendati poliitilise, sõjalise ja teadus-tehnilise ehk tööstusspionaaži liinis teabehankega tegelenud:

NSV Liidu RJMi 1. Peavalitsus

muuda

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. Peavalitsus, aastatel 1952–1953.

1953. aasta jaanuaris kuulutati NSV Liidu RJM 1., 2. valitsuse ning teiste valitsuste ja osakondade baasil NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Luurepeavalitsuse (Главного разведывательного управления МГБ) moodustamine, mis aga ei teostunud.

NSV Liidu SM 2. Peavalitsus

muuda

7. september 1953 määratleti 2. Peavalitsuse 12. osakonna allüksuste ülesanded[25] eriülesannete täitmisel:

12. september 1953 kinnitas NSV Liidu kõrgeim võimuasutus NLKP KK välisriikides läbiviidava luure- ja diversiooniosakonna loomise ja tööjaotuse riigiti.

NSV Liidu MN ja RJK EPV

muuda

13. märtsil 1954 moodustatud NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse struktuur, moodustamisel:

Keskaparaat, 1954. aasta märtsis:

1954. aasta juunikuus viidi aga juba läbi struktuurimuudatused:

Järgnenud struktuurimuudatused:

  • Jaanuar 1959 – moodustati seni NSV LIidu Välisministeeriumi juures asuva Informatsioonikomitee desinformatsiooniteenistuse baasil D osakond (aktiivüritused).
  • 1960 – jaotati senine ühine Ameerika osakond – Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika osakondadeks;
  • August 1960 – loodi Aafrika osakond, mis 1965. aastal jaotati Aafrika ingliskeelsete riikide ja Aafrika prantsuskeelsete riikide osakondadeks;
  • September 1962 – Tõlke- ja infoosakond reorganiseeriti 1. teenistuseks;
  • 1962 – D osakond reorganiseeriti A teenistuseks;
  • 1965 – 9. osakond ja 14. osakond ühendati 2. teenistuseks;
  • 1966 – 13. osakond reorganiseeriti V osakonnaks (ülem 1967–1968, Виктор Михайлович Владимиров);
  • 14. oktoober 1968 – Kõrgem Luurekool reorganiseeriti Riikliku Julgeoleku Komitee Instituudiks;
  • 1969 – loodi 16. osakond (raadioelektroonilise luure läbiviimiseks) ning ka I valitsus (arvuti- ja infotehnoloogiaküsimused);
  • 1973 – 2. teenistus reorganiseeriti K valitsuseks (vastuluure välismaal);
  • Veebruar 1974 – 10. osakond reorganiseeriti T valitsuseks (teadus-tehniline luure ehk majandusspionaaž)
  • 1976 – V osakond liideti S valitsuse koosseisu (muudetud identiteediga teabehange);
  • 1978 – loodi 19. osakond (emigratsioon);
  • 1979 – loodi 20.osakond (sidemed arengumaade julgeoleku ja luureorganitega);
  • 1984 – 1. teenistus reorganiseeriti RI valitsuseks (Informatsiooni- ja analüüsivalitsus);

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ ""СУПЕРКРОТ" ЦРУ В КГБ 35 лет шпионажа генерала Олега Калугина. Альманах «Вымпел» Mосква 1999. Aleksandr Sorokin". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 27. jaanuaril 2010.
  2. ↑ История создания подразделений специального назначения органов государственной безопасности 1970–1980, Art of War
  3. ↑ КУОС КГБ СССР
  4. ↑ Руслан Горевой, Киллеры СССР, versia.ru, 10 марта 2010
  5. ↑ КРУШЕНИЕ ВОЕННО-БИОЛОГИЧЕСКОЙ ИМПЕРИИ
  6. ↑ Николай Леонов, У великой разведки – духовная основа,Информационное агентство СТОЛЕТИЕ ,17.12.2010
  7. ↑ Soviet active measures – Советские активные мероприятия
  8. ↑ Ivo Juurvee, KGB „aktiivmeetmete“ kasutamisest, TUNA 3 / 2018
  9. ↑ [Записка заместителя председателя ГПУ И.С. Уншлихта секретарям Политбюро И.В. Сталину и Л.Д. Троцкому о необходимости ведения дезинформационной работы 22.12.1922]
  10. ↑ Тайные информаторы Кремля-2. С них начиналась разведка By Владимир Сергеевич Антонов lk 75
  11. ↑ «ДЕЗИНФОРМАЦИЯ... УВЕЛИЧИВАЕТ И ОБЕСПЕЧИВАЕТ УСПЕХ КОМПАНИИ: Документы российских архивов о первых шагах работы по советской дезинформации. 1922–1925 гг.»
  12. ↑ Доклад начразведупра Штаба РККА Я.К. Берзина о работе по дезинформации председателю Реввоенсовета СССР М.В. Фрунзе 21.01.1925
  13. ↑ Rumeenia pagulane: Yasser Arafat on KGB agent, Õhtuleht, 23.09.2003
  14. ↑ Spioon püüab Norras puhtaid pabereid saada, Eesti Päevaleht, 27. september 2010
  15. ↑ Александр КОЛПАКИДИ КАК РОЖДАЛАСЬ ВНЕШНЯЯ РАЗВЕДКА СОВЕТСКОЙ РОССИИ
  16. ↑ "Зарубин Василий Михайлович". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2001. Vaadatud 22. veebruaril 2001.
  17. ↑ "Чичаев Иван Андреевич". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. märts 2001. Vaadatud 9. märtsil 2001.
  18. ↑ Рыбкин Борис Аркадьевич
  19. ↑ "Рыбкин Борис Аркадьевич". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. august 2007. Vaadatud 4. augustil 2007.
  20. ↑ "Синицын Елисей Тихонович". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. november 2008. Vaadatud 21. novembril 2008.
  21. ↑ "Рощин Василий Петрович". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2001. Vaadatud 22. veebruaril 2001.
  22. ↑ Баевский Артур Матвеевич
  23. ↑ "Журавлев Павел Матвеевич". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2001. Vaadatud 22. veebruaril 2001.
  24. ↑ "Руководители резидентур внешней разведки". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2009. Vaadatud 19. oktoobril 2009.
  25. ↑ "kk 1014 September 3, 1953" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 10. detsembril 2016.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=NSV_Liidu_Riikliku_Julgeoleku_Komitee_Esimene_Peavalitsus&oldid=6466010"