Arkadio Laigo

Eesti maalikunstnik ja graafik

Arkadio Laigo (kuni 1926. aastani Arkadi Logvinenko; 14. juuli 1901 Tallinn23. august 1944 Tallinna lähistel) oli Eesti maalikunstnik ja graafik.

Arkadio Laigo
Sünninimi Arkadi Logvinenko
Sündinud 14. juuli 1901
Tallinn, Eesti
Surnud 23. august 1944
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Haridus Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala maal, joonistamine
Kunstivool kubism
Tuntud teoseid "Mees piibuga" (1927), "Muusikud" (1935)
Tunnustus Eesti Raamatufondi auhind (1938)

Elukäik muuda

Arkadio Laigo sündis ukraina juurtega vasksepa perekonnas Tallinnas. Omandas kunstihariduse aastatel 19221927 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus õppis Nikolai Triigi ja Peet Areni käe all. Pärast õpingute lõpetamist asus ta elama Võru linna, kuhu jäi järgmiseks kümneks aastaks. Võru perioodil tegutses vabakunstnikuna. Kolinud 1937. aastal Tartusse, asus ta varalahkunud Hando Mugasto asemel tööle Pallase graafikaõppejõuna (19371941).

Ta täiendas end korduvalt Pariisis (aastatel 1929, 19361937 ja 1939). Aastatel 19281934 kuulus kunstiühingusse Pallas.

Paraku jäi kunstniku loometee lühikeseks – Saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta 26.mail kunstnik arreteeriti Tartus ja 1944. aastal hukati Iru metsas.

Isiklikku muuda

Arkadio Laigo oli abielus Anna Lukats-Laigo ja tekstiilikunstnik Anita Laigoga.

Looming muuda

 
"Maskeraad" (1933), puugravüür.

Kuulus 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul lühemat aega Eesti Kunstnikkude Rühma, mille kubismist-konstruktivismist kantud suundumus iseloomustab ka tema varasemat loomingut. Kubismi mõjud Laigo loomingule süvenesid seoses 1929. aasta õppereisiga Pariisi, kus kunstnik sai mõjutusi pariislase André Lhote'i loomingust.[1]

Laigo eelistas "artistlikke" süžeesid ning tuhmi, rohekatele, ookerjatele, roosakaspruunidele toonidele rajatud koloriiti. Ta peene värvikooslusega natüürmordid ning muusikuid ja tsirkuseartiste kujutavad kompositsioonid olid tollases eesti kunstis küllaltki omapärased, kuid ei leidnud kaugeltki üksmeelset tunnustust.[1]

1929. aastal innustus kunstnik graafikast ja 1933. aastast pühendus täielikult sellele. Ta on teinud ka mõne värvilise linoollõike, kuivnõela ja lito, ent põhialaks kujunes puugravüür. Alates 1933. aastast viljeles ta peamiselt seda ja võitis tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Ta sai audiplomid 1937. aasta Pariisi maailmanäituselt, 1936. ja 1937. aastal Varssavi puugravüüride ning 1938. aasta Chicago rahvusvaheliselt linool- ja puugravüüride näituselt. Ka graafikas säilitas tema looming lihtsa kompositsioonilise ülesehituse ja rangejoonelise stilisatsiooni. Mõnelgi puhul kasutas kunstnik graafiliste tööde loomisel oma maalide kompositsioone. Kunstnik lõi umbes nelja aasta jooksul, Võru perioodi lõpuosas, pea enamiku oma vabagraafikast.

1935. aastal koostas Võrus elav Laigo oma puugravüüridest kaks mappi. Esimene mapp, mille tiraažiks oli vaid 10 eksemplari, koondas 1933. ja 1934 aasta töid. Teise, 25-tiraažilisse mappi „Puugravüürid”, koondas ta uudisloomingu.[1] Sellesse kuuluvate lehtede „Kalurid”, „Tsirkuseartistid”, „Aguli õu” ja kahevärviline „Kalarappijad” eest sai ta 1936. aastal Varssavi puugravüürinäitusel audiplomi.[2] 1936. aastal valmisid tellimustööna mapid „Vahi põllutöökool” ja „Tartu näituseplats”.[2]

Pärast 1935. aastat vähenes kunstniku huvi vabagraafika vastu, kuid 1937. aastal sündis siiski üks tema tippteoseid, Pariisi reisidest inspireeritud "Pariisi bukinistid".

Tartu perioodil kerkis Laigo loomingus esiplaanile raamatuillustratsioon ja eksliibrisekunst. 1936. aastal illustreeris ta Peet Vallaku novelli "Epp Pillarpardi Punjaba Potitehas", 1937 Ernst Enno "Valitud värsid" ning kaunistas päisliistudega Friedebert Tuglase raamatu ”Väike Illimar”, jätkates seega Mugasto surma tõttu katkenud tööd, ja tegi puugravüürid Arbujate luulekogumikule.[1] Tema puugravüüris illustratsioonide paremikku kuuluvad illustratsioonid luulekogule „Arbujad” (1938). 1938. aastal määrati talle Eesti Raamatufondi auhind. Alates 1939. aastast ilmus temalt 4 eksliibriste mappi; kokku on ta loonud üle 70 eksliibrise.[2]

1940. aastal taandus raamatugraafikaga tegelemine peamiselt kaanekujunduste loomisele. Vabagraafika alal asus kunstnik looma Eesti Põlevkivitööstusele pühendatud graafilist sarja.[1] 1943. aastal valmis esimene leht "Vaade õlitööstuse hooneile". 26. mail kunstnik arreteeriti ja saadeti Tallinna vanglasse, kus ta lõpetas järgmised neli lehte. Sarja viiel lehel on kunstniku initsiaalide kohal trellid, märgistamaks tööde loomise kohta.[1]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Tartus asub temanimeline tänav.

Teosed muuda

 
"Kõrtsis" (1922)
 
"Natüürmort" (1930)

Maalid muuda

  • "Kõrtsis" (1922)
  • "Mees piibuga" (1927)
  • "Seltskond looduses" (1928)
  • "Rändavad artistid" (1928)
  • "Mägimaastik" (1931)
  • "Prantsuse maastik" (1931)
  • "Muusikud" (1935)
  • "Majad" (1933)
  • "Perekond" (1934)
  • "Tänav Pariisi ümbrusest. Pré-St. Gervais" (1942)

Puugravüürid muuda

  • "Naised" (1934)
  • "Natüürmort lauaga" (1934)
  • "Kalurid" (1935)

Raamatuillustratsioonid muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jüri Hain (1982). Arkadio Laigo. Hando Mugasto. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum.
  2. 2,0 2,1 2,2 Mai Levin. Pallase ksülograafid. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015

Kirjandus muuda

  • Paul Ambur, "Arkadio Laigo eksliibristest", Eesti Raamat, 1965, 48 lk.