Verner Hans Puurand
Verner Hans Puurand (kuni 7. märts 1938 Puurmann; 14. september (vkj)/ 27. september 1904 Joaoru, Joala vald, Vaivara kihelkond, Virumaa – 12. juuni 1983 Brisbane, Austraalia) oli Eesti sõjaväelane (mereväe vanemleitnant, alates aastast 1974 mereväekapten) ja riigimees (Eesti Vabariigi Valitsuse minister eksiilis 1973–1983).
Haridus- ja teenistuskäik
muuda- 1924 lõpetas Narvas gümnaasiumi ja astus Sõjakooli mereväeklassi
- 1928 lõpetas Tondi sõjakooli mereväe nooremleitnandina ja asus teenima mereväkke
- 1935–1937 allveelaev Kalevi komandöri abi
- 1939–1940 allveelaev Kalevi komandör
- 1942–1944 Leetses Saksa Abwehrnebenstelle Revali luurekooli ülem
- 24. veebruar 1974 – ülendatud mereväekapteniks
- 3. aprill 1973 – 24. august 1977 Vabariigi Valitsuse eksiilis minister
- 24. august 1977 – 12. juuni 1983 Vabariigi Valitsuse eksiilis majandusminister
Tegevus Eesti Vabariigis ja okupatsioonide ajal
muudaTa osales sõjakooli kadetina 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumises. Akadeemiliselt oli ta Korporatsioon Ugala liige.
Pärast teenima asumist Eesti mereväes saadeti ta mereväe esindajana 1930. aastate keskel Suurbritanniasse, Eestile mõeldud allveelaevade ehitamise juurde, olles Portsmouthis Eestile allveelaevade ehitamise juures mereväe esindaja.
Aastate 1940–1941 kohta olemas vastuolulised andmed. NKVD andmetel Puurand värvati esimesel sovetliku okupatsiooni aastal NKVD agendiks (värbamise asjaolude ja agentuurse tegevuse kohta puuduvad lähemad andmed) agendinimega Javin ning NKVD toimiku järgi kuulus ta agentuurvõrku aastail 1940–1941. Samas pole andmeid, et peale agendiks nimetamise oleks mingit koostööd toimunud. Teistel andmetel asus kapten Puurand end sovetlike võõrvõimude eest varjama varsti pärast Eesti allveelaevade ülevõtmist (täpsemalt pärast allveelaev Kalevi üleviimist Kroonlinna), kui ta sai teada, et Eestisse jõudes tahab NKVD teda likvideerida, nagu seda tehti ka tema ohvitseridega allveelaevast. On teada, et ta varjas end NKVD eest kuni Saksa okupatsioonini oma Võidumetsa talus Lääne-Virumaal Naistevälja külas, kuhu ta ämm oli ehitanud talle talu juurde puuriida sisse varjupaiga. Puurand võttis 1941. aastal osa Suvesõja Pärnu, Tallinna, Paldiski, Aegna, Hiiu- ja Saaremaa vabastuslahinguist.
Septembris 1944 alustas ta reisi Saksamaale (oma autoga) just Naistevälja külast, kust võttis kaasa abikaasa, ämma ja mõlemad alaealised pojad. Vanema poja Hans Verner Puuranna mälestuses oli see nii: "Eestist põgenesime 1944. aasta septembris. Ühel varahommikul pakkis isa (Naisteväljal) asjad auto päravankrisse. Ema ja isa istusid ees ja mina oma venna Mardiga ja vanaemaga istusime taga. Isa andis Mardile valida, kas ta võtab kaasa oma padja või kaisukaru, Mart võttis padja. Mulle millegipärast ei antud valida, kas seda või teist kaasa võtta. Muidugi, mina olin juba kaheteistaastane, aga vend oli ainult neljane. Enne keskpäeva, kui olime juba Pärnust läbi sõitnud, jättis isa auto enne Eesti ja Läti piiri seisma. Me sõime midagi ja pärast seda võttis isa ühe karbiga kaasa kodumaa mulda. Aastaid hiljem sai sellest mullast natuke isale, emale ja vanaemale kirstu peale visata, kui olid nende matused Austraalias".[1]
Tegevus pärast Teist maailmasõda
muudaPärast Teise maailmasõja lõppu Geislingeni põgenikelaagris olnud Puurand asus tegelema eestlastest sõjavangide küsimusega. Ta käis läbi kõik USA okupatsioonitsoonis asunud sõjavangide laagrid, kus teadaolevalt eestlasi viibis. Suureks abiks olid sealjuures tema väga hea inglise keele oskus ning asjaolu, et ametlikel puhkudel kandis ta Eesti Vabariigi järjepidavust rõhutavat Eesti mereväeohvitseri mundrit. Puurand pöördus eestlastest sõjavangide küsimuses ka Eesti Vabariigi saadiku August Torma poole. USA tsooni sõjavangide osas soovitas Torma ühendust võtta Eesti Vabariigi saadiku ülesannetes olnud peakonsul Johannes Kaivuga New Yorgis. Diplomaatilisel teel aga Puurand soovitud tulemust ei saavutanud. Otse vastupidi – Eesti poliitikud eksiilis soovitasid selles küsimuses lääneliitlasi mitte torkida.
Vaatamata takistustele kroonis Puuranna tegutsemist lõpuks edu ja esimesed 22 eestlasest sõjavangi vabanesid juulis 1945, viimased 1946. aasta novembris. Tekkis küsimus, kuhu vabanenud panna, kuna USA okupatsioonitsoonis tegutsenud Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamisvalitsus (UNRRA) keeldus neile ümberasutatud isiku staatust andmast, mistõttu ümberasujate laagritesse neid ei lubatud. Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses.
Koos endise USA lennuväe (US Air Force) kapteni Nathan Moxley'ga, kes oli UNRRA teenistuses, sai Puurand USA üksuste peakorterist loa kõigepealt väikese mudelüksuse loomiseks Nürnberg-Fürthi sõjaväestaabi ja -poe valvamiseks. Loodud üksus suurenes mõne kuuga mõneteistmehelisest mõnekümnese koosseisuga üksuseks ja selle ülesanded laienesid USA sõjaväeladude valvamisele.
Sügisel 1946 tuli USA okupatsiooniüksuste staabist luba moodustada kompaniisuurune üksus, kuhu kuulus 300 meest; see saadeti Mannheimi. Seejärel moodustati sellest Nürnbergis 4221. Eesti vahikompanii. Sinna värvati mehi peamiselt USA okupatsioonitsoonis asuvaist eesti sõjapõgenike ehk DP-laagreist; kandidaatidelt nõuti eeskätt head tervist ja sõjaväelist kasvatust.
Peagi selgus, et lõviosa vastuvõetutest olid Saksa sõjaväes teeninud Eesti Leegioni või lennuväe abiteenistuse endised võitlejad. Eesti ja teiste Ida-Euroopa rahvaste vahiüksused tegutsesid Lääne-Saksamaal mitmekordselt ümberformeerituna ja koondatuna kuni 1980. aastateni. Verner Puuranna ja ta saatusekaaslate tegevusest Saksamaal on valminud dokumentaalfilm “Mehed unustatud armeest”. [2]
- 1955 teatab Aruanne Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakonna (vastuluure) tööst, et peetakse jälitustoimikut Ameerika luure agendi Puurand, Verner Hansu p kohta, kes elab Austraalias ja kelle sugulased – vend ja õde – elavad Eesti NSV territooriumil, neid töötatakse läbi agentide “Gong” ja “Grigori” kaudu. 1940. aastal värvati Verner Puurand meie organite agentuurvõrku varjunimega “Javin”. Arvestades seda, et Puurannal on kindlaks tehtud Tallinnas elav õde ja teised sugulassidemed, siis edasine töö selles asjas on suunatud sellele, et uurida võimalusi sideme taastamiseks tema kui meie organite endise agendiga.
„Verner Hans Puurand on 3 aprillist 1973 aastast Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis liige ja 24 augustist 1978 a. tegutseb tema Majandusministrina. Sellisena on tema väljatöötanud laiaulatusliku kava Eesti okupandi poolt võõrandatud varanduste hindamise, nende hinnete kinnitamise kava koos üleskutsega kinkida need Eesti Vabariigile. Kinkija saab selleks tõendi, mis on pärandatav ja esitamiseks sellele Eesti Valitsusele, kes praeguse okupandilt või selle järglaselt on õigustatud nõudma kahjutasu maksmist tehtud kuritegude ja varanduste võõrandamisega teostatud kahjude arvel. Okupandilt laekunud kahjutasude arvelt tasub selleaegne Vabariigi Valitsus kinke-dokumentide omanikele, kinke väärtuse protsentidega. Kinkedokumendi saaja praegu maksab kulude katteks ja Eesti Vabariigi-iseseisvuse Taastamise Võitluseks 5% kinkeväärtusest.“
– [3]
Mälestuse jäädvustamine
muudaTamsalu vallas Naistevälja külas asub Verner Puuranna talukoht (Võidumetsa). Oktoobris 2006 tegid Tamsalule linna nime andmise kümnenda aastapäeva peol 19 ettevõtet ja eraisikut Verner Puuranna mälestuse jäädvustamiseks annetuse, projekti on toetanud Eesti Vabariigi Kaitseministeerium. Mälestusmärk Naistevälja külas avati 25. juunil 2014.[4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Hans Verner Puurand: Eesti hümni kuulmine toob iga kord pisarad silma". Virumaa Teataja, 11. september 2011
- ↑ Autor Indrek Treufeldt, režissöör Kalle Käesel, operaator Tauno Peit. Produtsendid Anneli Ahven, Renita Timak. Osakond OÜ ja ETV, 56 minutit, mis esilinastus Tallinnas kinos Sõprus 21. novembril 2006 ja seejärel näidati ka Eesti Televisioonis 27. detsembril 2006
- ↑ Tõnis Kint. Verner Hans Puurand 75. a. Virgats nr 1, 1980. Lk 4
- ↑ Allveelaeva Kalev viimane komandör sai mälestusmärgi
Välislingid
muuda- TLÜAR väliseesti isikud
- Linnaarhiiv võtab hoiule allveelaeva reliikviad
- Minu isa – allveelaeva komandör, luuraja, sõjavangide päästja. Maaleht, 17. september 2009
- Kapten Puurand rajas Eesti allveelaevastiku. Virumaa Teataja, 5. oktoober 2009