Vene õigeusu kiriku juhtide loend
Vene õigeusu kiriku juhtide loend loetleb Venemaa õigeusu kiriku eestseisjad alates Kiievi ja kogu Venemaa metropoolia moodustamisest 988. aastal, sõltumata nende tiitlist.
Tabelis on kasutatud venepäraseid nimekujusid, v.a. nende metropoliitide ja patriarhide puhul, kus eesti traditsioon näeb ette eesti- või ladinapärase nimekuju.
Kiievi ja kogu Vene metropoliidid (988–1461) muuda
Pikemalt artiklis Kiievi ja kogu Vene metropoliit
Aastatel 988–1461 kandis õigeusu kiriku pea Kiievi-Venes ja Venemaal Kiievi ja kogu Vene metropoliidi tiitlit. Algselt oli tegu Kiievi metropooliaga Bütsantsis asunud Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses. 9. sajandist olid hakanud idakirik (kreekakatoliku kirik) ja läänekirik (roomakatoliku kirik) üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma. Et Bütsantsi õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust, nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054. Suure kirikulõhe järel jäid Kiievi-Vene ja selle järglasriigid Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvusse.
Kiievi-Vene riigi lagunemise ja võimukeskuse tähtsuse kadumisega, ühe uue võimukeskusena, pärast Mongolite invasiooni Venemaale, püüdis Galiitsia-Volõõnia vürst Danilo Romanovitš muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti Chełmi, vürstiriigi pealinna piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid patriarh nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea, Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht, Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres.
Kuigi metropoliidid ei resideerinud Kiievis alates 1299. aastast, kasutasid nad 1461. aastani jätkuvalt Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi tiitlit.
Metropoliit Pjotr viis 1326. aastal Moskva ja kogu Vene metropoliidi residentsi lõplikult üle Moskva suurvürstiriiki, Moskva suurvürsti kaitse alla.
1439. aastal leidis aset Firenze kirikukogu, kus Bütsantsi keiser Ioannes VIII ning Konstantinoopoli patriarh Ioseph II ning teised idakiriku piiskopid, läksid läänekiriku juhi Rooma paavstiga kompromissile, kuna lootsid Roomaga ära leppida ning saada sõjalist abi Bütsantsile Osmanite riigi vastu.
1448. aastal kuulutas Venemaa õigeusu kirik ennast autokefaalseks ehk iseseisvaks. 1453. aastal langes Konstantinoopol türklaste kätte ja Konstantinoopoli patriarhaat tunnistas Vene kiriku autokefaaliat.
Moskva ja kogu Venemaa metropoliidid (1461–1589) muuda
Seoses Moskva Suurvürstiriigi kujunemisega Venemaa mõjukaimaks riigiks ja metropoliidi trooni üleviimisega Moskvasse 1325. aastal asendati 1461. aastast Vene Õigeusu Kiriku eestseisja tiitlis viide Kiievile viitega Moskvale.
| Nimi | Eluaastad | Valitsusaja algus | Valitsusaja lõpp |
|---|---|---|---|
| Feodossi | (surnud 1475) | 1461 | 1464 |
| Filipp I | (surnud 1473) | 1464 | 1473 |
| Geronti | (surnud 1489) | 1473, 29. juuni | 1489, 28. mai |
| Zossima | (surnud 1496) | 1490, 26. september | 1494 |
| Simon | (surnud 1512) | 1495, 22. september | 1511, 30. aprill |
| Varlaam | (surnud 1533) | 1511 | 1521 |
| Daniil | (surnud 1547) | 1522 | 1539, 2. veebruar |
| Joasaf | (surnud 1555) | 1539, 6. veebruar | 1542, 3. jaanuar |
| Makari | (u 1482–1563) | 1542, 19. märts | 1563, 12. jaanuar |
| Afanassi | 1564, märts | 1566, mai | |
| German | (surnud 1568) | 1566 | 1566 |
| Filipp II | (1507–1569) | 1566, 25. juuni | 1568, november |
| Kirill III | (surnud 1572) | 1568, 11. november | 1572, 8. veebruar |
| Anton | 1572 | 1581 | |
| Dionissi II | (surnud 1591) | 1581 | 1586 |
| Iiob | (surnud 1607) | 1586, 21. detsember | 1589, 5. veebruar |
Moskva ja kogu Venemaa patriarhid (1589–1700) muuda
- Pikemalt artiklis Moskva ja kogu Venemaa patriarh
Moskva ja kogu Venemaa metropoliit Iiob sai Konstantinoopoli patriarhi õnnistusel 1589. aastal Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Teised õigeusu patriarhaadid kinnitasid seda otsust 1590. ja 1593. aasta Konstantinoopoli kirikukogudel.
Pärast patriarh Adriani surma 1700. aastal enam uut patriarhi ametisse ei nimetatud ja kuni Peeter I kirikureformini 1721. aastal täitis patriarhi kohuseid tema ukrainlasest soosik, ülempiiskop Stefan (Javorski).
| Nimi | Eluaastad | Valitsusaja algus | Valitsusaja lõpp |
|---|---|---|---|
| Iiob | (u 1525 – 1607) | 1589, 5. veebruar | 1605, 30. juuni |
| Ignati (de facto) | (u 1540 – u 1620) | 1605, 10. juuli | 1606, 29. mai |
| Germogen | (u 1530 – 1612) | 1606, 13. juuli | 1612, 27. veebruar |
| Filaret | (u 1554 – 1633) | 1619, 24. juuni | 1633, 1. oktoober |
| Joassaf I | (surnud 1640) | 1634, 6. veebruar | 1640, 28. november |
| Jossif | (surnud 1652) | 1642, 27. mai | 1652, 15. aprill |
| Nikon | (1605–1681) | 1652, 25. juuli | 1666, 12. detsember |
| Pitirim (mitteametlik kohusetäitja) | (surnud 1673) | 1658, 10. juuli | 1667, 10. veebruar |
| Joassaf II | (surnud 1672) | 1667, 10. veebruar | 1672, 17. veebruar |
| Pitirim | (surnud 1673) | 1672, 7. juuli | 1673, 19. aprill |
| Joakim | (1621–1690) | 1674, 26. juuli | 1690, 17. märts |
| Adrian | (1636–1700) | 1690, 24. august | 1700, 16. oktoober |
| Stefan (kohusetäitja) | (u 1658–1722) | 1701, 16. detsember | 1721, 14. veebruar |
Pühima Valitseva Sinodi juhid (1721–1917) muuda
Peeter I kirikureformi jõustumisel 1721. aastal likvideeriti patriarhi ametikoht ning kiriku juhtimine läks riigi ja kiriku esindajatest koosneva Pühima Valitseva Sinodi kätte. Kuigi formaalselt oli Sinodi eesistujaks selle vanim vaimulikust liige, tegeles alates 1722. aastast Sinodi de facto juhtimisega valitsuse poolt ametisse nimetatud ülemprokurör (обер-прокурор).
Moskva ja kogu Venemaa patriarhid (aastast 1917) muuda
Patriarhi ametikoht taastati Venemaal alles pärast tsaarivõimu kukutamist ja esimese sinodijärgse patriarhi valis ametisse augustis 1917 kogunenud ülevenemaaline kirikukogu. Pärast esimese patriarhi Tihhoni surma ei olnud aga kommunistliku režiimi tingimustes võimalik uut patriarhi valida ja nii oli aastatel 1925–1943 ametis patriarhi kohusetäitja (патриарший местоблюститель). Kohusetäitjad on olnud ametis ka ühe patriarhi surmast teise ametissepühitsemiseni.