Kiievi ja kogu Vene metropoliit
Kiievi ja kogu Vene metropoliit (ukraina keeles Митрополит Київський та всієї Русі, vene keeles Митрополит Киевский и всея Руси) oli Kiievi-Vene riigis ja selle järglasriikides Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses tegutsenud Kiievi metropoolia eestseisja tiitel aastatel 988–1461.
Ajalugu muuda
Õigeusu vastuvõtmisega Bütsantsist Kiievi suurvürsti Vladimir Püha poolt 988. aastal laienes ristiusk riigiusuna Kiievi-Vene riigis.
Kiievi metropoolia oli Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses. 9. sajandist olid idakirik ja läänekirik hakanud üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma. Et Bütsantsi kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust, nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054.
Kiievi-Vene riigi lagunemise ja võimukeskuse tähtsuse kadumisega pärast Mongolite invasiooni Venemaale püüdis Galiitsia-Volõõnia vürst Danilo Romanovitš muuta Galiitsia-Volõõnia ühe uue võimukeskusena ka õigeusu kiriku keskuseks. Tema toetusel valiti vürstiriigi pealinna Chełmi piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Vene metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopolisse oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas tema staatust metropoliidina. Kuid patriarh nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud Rooma paavstile. Kuna senine metropoliidi asukoht Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill 1299. aastal uueks residentsiks teise tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres.
Kuigi metropoliidid ei resideerinud Kiievis alates 1299. aastast, kasutasid nad 1461. aastani jätkuvalt Kiievi ja kogu Vene metropoliidi tiitlit.
Metropoliit Pjotr viis 1325. aastal Kiievi ja kogu Vene metropoliidi residentsi üle Moskva suurvürstiriiki, Moskva suurvürsti kaitse alla.
Pikemalt artiklis Moskva ja kogu Venemaa patriarh
