Ava peamenüü

Mongolite invasioon Venemaale

Endise Kiievi-Vene ja Ukraina alad enne mongolite invasiooni, 1220–1240

Mongolite invasioon Venemaale ehk Vene alade vallutamine oli aastatel 1237–1240 Mongolite riigi ja Kuldhordi vägede sõjaline invasioon, endise Kiievi-Vene riigi aladele ning Kiievi-Vene riigi lagunemise järel eraldunud, iseseisvunud ja omavahel rivaalitsevate vürstiriikide vallutamine ja alistamine.

Mongolite vallutuste tulemusel sunniti vallutatud alad maksma andamit mongolitele ning Kuldhordi vasallidena andma vallutatud aladelt nekruteid mongolite vägedesse edasistese vallutusretkedele Euroopasse. Vene alade vallutamise järel määras Kuldhordi khaan 1243. aastast vürstide seast suurvürsti, kes Kuldhordi khaani vasallina, kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest.

1223. aasta Subudei sõjakäikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kalka lahing

Tšingis-khaani väed rüüstasid 12201223 väejuhtide Subutai ja Džebe juhtimisel Kaukaasiat, polovetse (nimetatud ka kõptšakkideks, kiptšakkideks, kumaanideks), alaane ja Kiievi-Vene järglasvürstiriike (Lõuna-Venemaa stepialadel ja võites 1223. aastal, Kiievi suurvürsti Mstislav III, juhitud vene-polovetsi ühisväe Kalka lahingus. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni. 1223. aastal otsustas Tšingis jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi valitseva perekonna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi. Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai sai Ile jõe basseinis asuva endise Karakitai riigi alad; kolmas poeg Ugedei, sai Džungaaria ning Irtõši ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale, Džutšile määrati uued vallutatud alad (Džutši uluss) Araali merest põhja pool (tänapäevased Kasahstani alad), kuid Džutši suri enne Tšingis-Khaani ning temale määratud alad said tema pojale Batule.

 
Mongolite vallutuste algetapp Aasias (1207–1227)

1235. aastal toimunud kurultail, määratleti neli järgmist sõjakäiku: kaks Kaug-Itta, Koreasse ja Lõuna-Songi riigi vastu Lõuna-Hiinasse; ühe Lähis-itta, Pärsia, Süüria, Kaukaasiasse ja Rumi Seldžukkide sultanaadi vastu Väike-Aasias ning 1 läände – Euroopasse. Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Džutši poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgarite khaaniriigi, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Vene steppide rahvad.

1237.–1239. aasta sõjakäikRedigeeri

 
Batu-khaan rüüstamas Venemaa linna Suzdali veebruaris 1238, miniatuur 16. sajandi kroonikast

1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid, 12 Tšingisiididi Batu, Güjük, Büri jt ja mongoli väepealik Subutei juhtimisel esimese idapoolseima slaavi vürstiriigi, Rjazani ning Vladimiri-Suzdali vürstiriigis Kolomna ja põhjasuunal 1238. aasta veebruaris Vladimiri linna. Seejärel 1238. aastal purustasid mongolite väed väejuht Burundai juhtimisel Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus ja vallutasid Toržoki ja Tveri ning teised Vsevolod Suurpesa järglase Vladimiri suurvürsti, Juri II Vsevolodovitši dünastia esindajate poolt valitsetud linnad. Suurvürst Juri II Vsevolodovitš, Jaroslavli vürst Vsevolod Konstantinovitš ja Rostovi vürst Vasilko Konstantinovitš hukkusid Siti lahingus. Mongolite sõjakäik jätkus märtsikuus läänesuunal Novgorodi vabariiki, kuid peatati umbes 250 km kaugusel Novgorodist.

Pärast sõjakäiku Põhja-Vene aladele suundusid mongolid Lõuna-Vene aladele, kus vallutasid Gluhhovi, Tšernigivi, Perejaslavli ja Kiievi (1240), lisaks veel Galiitsia-Volõõnia, mille järel jäid mongolite väed laagrisse. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud idaslaavlastega asustatud loodealad: Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik.

 
Mongolite riigi alad tšingisiidide valitsuse all, 14. sajandi alguses. Kollane – Kuldhord, roheline – Yuani dünastia valdused, hall – Tšagatai valdused ja lilla – Ilkhanaat

Mongolite riigi suurkhaan või Kuldhordi khaan määras 1243. aastast vürstide seast suurvürsti (1. Jaroslav Vsevolodovitš), kes khaani vasallina kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest. 13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides suurkhaanilt. Jaroslav Vsevolodovitši surma järel nimetati suurvürstiks, tema pojad Andrei Jaroslavitš ja Aleksandr Jaroslavitš ning järgnevalt toetas Kuldhordi khaan piirkondlikes konfliktides suurvürsti võimu eest Jaroslav Vsevolodovitši järglasi, kes järgnevalt võimuvõitluses piirkondlike Rjurikovitšite dünastialiinidega, laiendasid Moskva vürstiriigi võimsust ning ühendasid moodustunud Venemaa alad Moskva suurvürstiriiki.

Kuldhordi lagunemise järel saavutas Moskva suurvürst Ivan III 1480. aastal ametlikult Moskva sõltumatuse Kuldhordist, kui pärast Ugral seismist loobusid Krimmi khaaniriigi väed Moskva suurvürstiriigi valdustesse tungimast.

Vaata kaRedigeeri