Nikolai Protassov
Krahv Nikolai Aleksandrovitš Protassov (vene Николай Александрович Протасов; 7. jaanuar 1799 (27. detsember 1798 vkj) – 28. jaanuar (16. jaanuar vkj) 1855) oli Venemaa sõjaväelane ja riigiametnik, aastast 1836 kuni oma surmani Vene Õigeusu Kiriku Pühima Valitseva Sinodi ülemprokurör.
Elulugu muuda
Nikolai Protassov sündis tegeliku salanõuniku Aleksandr Protassovi ja tolle abikaasa Varvara Bahmetjeva perekonnas. Sõjaväeteenistust alustas 15-aastaselt keiserliku kaardiväe husaaripolgus kornetina. Ohvitserina osales ta 1828. aastal Vene-Türgi sõjas ja 1831. aastal Poola ülestõusu mahasurumises.
Aastal 1834 lahkus polkovniku auastmes tegevteenistusest ning nimetati õppeasutuste ja tsensuuri peavalitsuse liikmeks. Järgmisel, 1835. aastal viidi ta üle rahvavalgustuse ministri asetäitjaks, kus tema ülesannete hulka kuulus järelevalve teostamine pedagoogilise instituudi, Rumjantsevi muuseumi ja Valgevene õpperingkonna üle.
Hiljem anti Protassovile ratsaväe kindraladjutandi auaste ja ta nimetati Riiginõukogu liikmeks.
24. veebruaril 1836 nimetati Protassov Vene Õigeusu Kiriku Pühima Sinodi ülemprokuröriks. Sellele ametikohale jäi ta kuni oma surmani 1855. aasta jaanuaris.
Tema kaasajal levinud anekdoodi kohaselt oli ta ametisse saades teatanud oma sõbrale kindraladjutant Tšitšerinile: "Õnnitle mind, ma olen minister, ma olen piiskop, ma olen kurat teab kes!" Kiievi metropoliit Filaret oli sellest kuulda saades aga märkinud: "Paika peab neist ainult viimane."
Sinodi ülemprokurörina ei püüdnud Protassov süveneda teoloogilistesse küsimustesse, vaid kaitsta religioonipoliitika elluviimisel eelkõige üldriiklikke huve, tegutsedes keiserliku ametnikuna.
Pühima Sinodi kujundas ta ümber omalaadseks ministeeriumiks, mille koosseisu hakkasid kuuluma erinevad valitsused ja kantseleid. Kasutades ära keiser Nikolai I soosingut, suurendas ta ülemprokuröri volitusi ja vaimulikkonna sõltuvust ilmalikust võimust. Sinodi majandusasjade juhtimise viis ta otse ülemprokurörile alluva majanduskomisjoni haldusalasse.
Protassov sai tuntuks õigeusu õppeasutuste arendajana. Tema ajal viidi vaimulikesse õppeasutustesse sisse mitmed ilmalikud, praktilised õppeained nagu meditsiin ja põllumajandus. Ta üritas seminare ja akadeemiaid muuta sarnasemaks ilmalike õppeasutustega. 1839. aastal sulges ta vaimulike õppeasutuste komisjoni, mille esimees ta ise selle ajani oli.
Protassovi ametiajal leidis Liivimaa kubermangus aset usuvahetusliikumine. Esimeste luteri usust õigeusku ülemineku katsete ajal 1841. aastal näitas Protassov üles suutmatust jagada Riia abipiiskopile Irinarhile vajalikke juhiseid ega soovinud sekkuda selles küsimuses õigeusu vaimulikkonna ja baltisaksa aadli vahel tekkinud konflikti. Usuvahetusliikumise ulatuse kasvades aastatel 1845–1848 oli ta selle suhtes mõõdukalt toetav.
Krahv Protassovi abikaasa oli vürstinna Natalja Golitsõna (1808–1880), Moskva kindralkuberneri vürst Dmitri Golitsõni tütar.
Ta suri 16. jaanuaril 1855 Peterburis ja maeti Moskva Donskoi kloostrisse.
| Eelnev Stepan Netšajev |
Pühima Valitseva Sinodi ülemprokurör 1836–1855 |
Järgnev Aleksandr Karassevski |