Pelgupaik

See artikkel räägib arheoloogia ja ajaloo mõistest; pelgupaigaks võidakse nimetada ka varjupaika ja refuugiumi.

---

Pelgupaik oli koht, kuhu mindi muiste sõdade või muu hädaohu korral varjule. Pelgupaikadeks olid peamiselt soosaared, saared veekogudes ja looduslikud või kunstlikud koopad. Eestis on teada umbes 150 pelgupaika. On leitud ka mõnele soosaarele viinud pakktee jäänuseid. Paljud leitud pelgupaigad on tunnistatud kultuurimälestisteks. Seoses ajutise ja lühiajalise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Etümoloogia

Pelgupaik on liitsõna. Esimene sõnaosa on eesti keeles osaliselt segunenud sõnadest "pelg" ja "pelgama". Sõna "pelg" tuleneb alggermaanikeelsest sõnast felχan, felgan ('peitma, varjama') ja sõna "pelgama" ('kartma, ehmuma') on kas indoeuroopa või soome-ugri päritolu. Sõnaosa "paik" tuleneb alggermaani sõnast spaikā ('sälk, sisselõige, kodar'). Läänemeresoome keeltes on toimunud selle sõna tähenduse areng: 'sälk, sisselõige' > 'teist värvi koht, laik' > 'lapp, koht'.

Pelgupaigad Eestis

Nabessaare pelgupaik

• Iida urked Raplamaal
• Kaalepi linnamägi Järvamaal
• Kukelinn (Kukulinn) Ida-Virumaal
• Sõjatare müür Põlvamaal
• Pohmalamägi Põlvamaal
• Ammassaare mägi Raplamaal
• Rootsimägi Harjumaal
• Helme koopad Valgamaal
• Aruküla koopad Tartus
• Nabessaar (meres) Harjumaal
• Virussaare rabasaar Pärnumaal
• Ohtu linnamägi Harjumaal

Ajalugu

Pelgupaiku on kasutatud ilmselt sama kaua kui on peetud sõdu. Varasemad kirjalikud teated sellest, et inimesed läheneva hädaohu eest pelgupaikadesse pagesid, leiame Läti Henriku kirjutatud kroonikast ja Vana-Vene leetopissidest.

Pelgupaikasid nimetab Henrik korduvalt nii eestlastel, liivlastel kui lätlastel, aga enamasti üldistavalt, nimetades asukohana metsasid.

1220. aasta sõjakäigust Harjumaale kirjutas Henrik: "Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes, olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades ööd kui päevad. Ja ühed juba hinge vaakuvana, teised poolsurnuna, kolmandad surnuna, koobastest välja tirinud, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki". Tõenäoliselt toimusid need sündmused Iida koobastes, sest liivlaste oletataval liikumisteel teisi koopa tüüpi pelgupaikasid ei leidu.

Revala vastu korraldatud sõjakäigu kohta märgib Henrik: "Ja seda tuld nähes tundsid kogu provintsi eestlased otsekohe Liivimaa sõjaväe ära ja pagesid igaüks oma pelgupaikadesse".

Võis juhtuda ka, et rüüstajate eest põgenevad inimesed linnusesse või pelgupaika ei jõudnud. Samuti muutusid soosaarte pelgupaigad külma talvega kergemini ligipääsetavaks. Taolises olukorras pageti ka lihtsalt tihedamasse metsa. Henriku kroonikas on ühel korral mainitud, kuidas eestlased omale kaitseks metsa raidtõkke ehitasid: "Theoderic, piiskopi vend oma sulastega ja Bertold Võnnust, kogunud sõjaväe, lähevad Ugandisse,kui talv on juba tagasi tulemas; ja leides kogu maa lätlaste poolt laastatud ja Tartu linnuse, mille lätlased olid samuti varem maha põletanud, maha jäetud, lähevad nad üle jõe, mida nimetatakse Emajõeks, ja tungivad küladesse, leides väheseid, liiguvad edasi metsadesse, kus paganad olid kõige tihedamas rägastikus teinud mingi raidtõkke ja kõikjal ümberringi raiunud suured puud maha, et sõjaväe tulles päästa seal ennast ja oma vara."

Veidi hilisemast ajast ehk 1268. aasta vürst Dmitri sõjakäigust pajatab Novgorodi leetopiss, et Narva ja Rakvere vahelt leidsid venelased koopa, kuhu tšuudid end peitnud olid. Venelased takistasid koopast väljavoolava allika veekindla seinaga, mis põhjustas veetõusu ja ajasid nii inimesed peidupaigast välja. Väljunud koopasolijad tapeti ja nende vara võeti sõjasaagiks. Nimetatud koopad võisid asuda Pühajõe orus Toilas.

Pärimus

Pelgupaikadega on seotud ka mitmed rahvapärimused.

Näiteks Uku koopa (Sõjatare müüris) olevat üle võtnud Vanapagan, kelle ema seal kangast kudunud. Pärast seda, kui karjalapsed teda kividega pildunud, olevat vanakurja ema sealt kadunud.

Soosaartel paiknevate pelgupaikade levinud pärimuslood jutustavad sinna minemisest ja varjumisest. Lapsed pidid vaikima, loomadel seoti suud kinni ja hoiduti muul moel kära tegemast. Siiski olevat kuke kiremine, lapse nutt või lõkkesuits pelgupaiga vaenlastele reetnud. Levinud on ka pärimused sohu eksinud vaenlastest või röövlitest ja soosaartelt leitud varandusest.

Uurijad

Pelgupaikasid ei ole lihtne leida. Neil oli ajutine otstarve ja alati pole säilinud ka asukohale viitavat pärimuslugu. 1925. aastal oli andmeid vaid 79 pelgupaiga kohta, mis olid erineva vanusega, alates muistsetest kuni viimaste sõdade aegseteni. 21. sajandi alguseks oli see arv juba kahekordistunud.

Võhandu jõe äärsesse liivakaldasse kaevatud koobastest kirjutasid juba baltisaksa pastorid Christian Kelch (1702) ja August Wilhelm Hupel.

19. sajandil puudutasid teemat näiteks kodu-uurija Jaan Jung ja rahvaluule uurimise kaudu ka Friedrich Reinhold Kreutzwald.

1920.–1930. aastatel käsitlesid pelgupaikade teemat Gustav Vilberg ja arheoloogid Harri Moora ning Eerik Laid, viimase artiklid on kogutud raamatusse "Paopaigad" (1997).

Pelgupaiku, sealhulgas soosaari ja koopaid on uurinud ja teemat käsitlenud veel Ülo Heinsalu, Jüri Selirand, Vello Lõugas jt.

Vaata ka

• Pelgulinn
• Pakktee

Allikad

• Iris Metsamägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Eesti etümoloogiasõnaraamat, EKS, Tallinn 2012
• Muinsuskaitseamet. "Kultuurimälestiste riiklik register".
• Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn, 1982
• Eerik Laid. Kodumaa muistsed pelgupaigad, Ajalooline Ajakiri nr 1, 1925 lk 1–13

Pildid

• 
  Helme koobaste sisevaade
• 
  Pelgupaik Rootsimägi, Kajamaa küla
• 
  Iida urked Kuimetsa karstialal
• 
  Iida koobas seestpoolt vaates
• 
  Pelgupaik Piusasaar, Kabala küla