Eerik Laid

Eerik Laid (kuni 1922 Erich Arthur Ostrov, 17/30. november 1904 Meeri mõis, Tartumaa15. september 1961 Västmanland) oli eesti arheoloog ja etnoloog.

Ta lõpetas aastal 1922 Tartu Reaalkooli. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas õppis ta aastatel 19221927, spetsialiseerudes Eesti ja naabermaade muinasteadusele ning etnograafiale. Kaitses aastal 1927 Mag. phil. arheoloogia alal tööga "Eesti muinaslinnad". Tegi aastatel 19271929 Tartu Ülikooli stipendiaadina uurimistööd Tartus ja Helsingis. Aastal 1931 käis uurimisreisil Leningradis ja Kesk-Venemaal ning 1934 Rootsi Balti Instituudi stipendiaadina Stockholmis. Kaitses aastal 1932 Mag. phil. etnograafia alal tööga "Mordvalaste etnograafiliste sõlgede ajalugu". Töötas Eesti Rahva Muuseumis aastatel 19401943, aastatel 19411943 direktori kohusetäitjana. Organiseeris aastatel 19421943 uurimismatku Ingerimaale vadjalaste juurde.

Põgenes 1943. aastal Soome, kus juhtis 1943–1944 Eesti Büroo tegevust.[1]

Lahkus aastal 1944 Rootsi. Rootsis oli tema peamiseks uurimistöö teemaks etnoloogia. Teda mõjutas lähedane koostöö instituudi juhataja professor Sigurd Erixoniga. Võttis uurimisteemaks viljakuivatusviisid ja -seadmed, tegi selle teema uurimiseks matku Skandinaavias ja Lääne-Euroopa maades. Eerik Laid oli Eesti Rahvusfondi esimees. Laid hukkus aastal 1961 autoõnnetuses.

TeosedRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri