Ava peamenüü

Pärimus ehk suuline pärimus on lugude, teadmiste, oskuste, kommete ja muude kultuurinähtuste omandamine, hoidmine ja edasiandmine suuliselt, ilma kirjasüsteemita. Pärimuse edasiandmine võib toimuda suuliselt, kõne või lauluga, aga, laiemas mõttes, ka ettenäitamise või eeskuju kaudu, liigutuste või tantsu abil, piltide või kujutistega või muul viisil.

Kuivõrd kirjasüsteemid on inimkonna ajaloos suhteliselt hiline nähtus ja üldine kirjaoskus veelgi hilisem, siis koosneb inimkonna ajalugu valdavalt suulisest pärimusest.[1]

Suulise pärimuse ehk sõnalise traditsiooni säilitamisel kasutatakse mitmesuguseid mnemotehnilisi vahendeid, nagu värsistamine, retsiteerimine jmt.

Paljud vanemad tekstid, sealhulgas pühakirjad, olid enne kirjapanemist olemas pärimusena.

ViitedRedigeeri

  1. Jan Vansina: Oral Tradition as History (1985)

Vaata kaRedigeeri