Aruküla koopad
Aruküla koopad on Tartu linnas Ülejõe linnaosas Aruküla tee ääres Emajõe ürgoru vasakul nõlval mõne meetri sügavusel maapinnast liivakivis asuvad koopad.
1959. aastast on koobastik Aruküla koobaste kaitsealana looduskaitse all.
Koobastiku pindala arvatakse olevat umbes 10 ha[1].
Koobastiku kaardistamine algas 19. sajandi esimesel poolel, ent täpne ettekujutus koobastiku ulatusest puudub siiani. Siiski on 1982. aastal koostatud Aruküla koobaste skeem.
Aruküla koopad said laiemalt tuntuks 1844. aastal, kui sissevarisemise tagajärjel tekkis suur sissepääs maa-alustesse käikudesse.
Koobaste päritolu on selgusetu – arvatakse, et koopad on inimtekkelised. Need rajati liivavõtu kohana, mis pidi koopauurija Ülo Heinsalu arvamuse kohaselt olema enne 1830. aastaid[1], või sõjaaegse peidupaigana.
Koopad on üsna madalad (1–1,5 m) ja paljudes kohtades sisse varisenud. Koobaste seinad, sambad ja osaliselt ka laed koosnevad valgemast ja kõvemast Devoni ladestu Aruküla lademe liivakivist kui laed, mis paiguti ulatuvad valgel liivakivil lasuvasse punasesse kergesti lõhenevasse liivakivisse, mis võib põhjustada sissevarisemisi.[2]
Aruküla koopad on läinud teadusajalukku seoses unikaalsete kalafossiilide (Devoni väljasurnud rüükalade) leiukohana.[2] Aastail 1834–1859 tegi koobastes väljakaevamisi Tartu ülikooli professor Hermann Asmuss[3]. Umbes 800 koobastikust avastatud rüükala kivistist on esindatud Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis.[1]
Aruküla koobastes talvitusid nahkhiired, kuid 1998. aastal alanud lahtikaevamised peletasid nad sealt minema. Lahtikaevamiste eesmärk oli rajada lastele meelelahutuskoht Päkapikumaa.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ivar Puura. Aruküla koopaid taasavastamas. Loodus, detsember 1998
- ↑ 2,0 2,1 "Mare Isakar. Aruküla koopad". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2007. Vaadatud 27. augustil 2007.
- ↑ Anne Kleesment. Lõhest liivakivis saab koobas. Eesti Loodus 07-08, 2003
- ↑ Matti Masing. Aruküla koobastes talvituvad nahkhiired. Loodus, detsember 1998
Välislingid muuda
- Kristel Vilbaste, Mikk Sarv: "Maa-aluse tee algus või ohvripaik?" Maaleht, 9. oktoober 2010