Maarjamäe suvemõis

"Maarjamäe mõis" suunab siia. Võnnu kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Maarjamäe mõis (Võnnu).

Maarjamäe suvemõis oli suvemõis praeguse Tallinna Tallinna Kadrioru asumi territooriumil. Suvemõisa peahoonet nimetatakse Maarjamäe lossiks.

Maarjamäe loss
Maarjamäe lossi ja trepistiku ühendus mererannaga, postkaardil

Suvemõis asutati 17. sajandi lõpus. Strietbergile (või Streitberg, eesti keeles Riiumägi) asutas ilmselt esimese väikese suvemõisa raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Christian von Geldern 17. sajandi lõpuaastatel. Kohanimi on ilmselt seoses Liivimaa sõja ajal 1558. aastal toimunud kokkupõrkega Mustpeade väesalkade ja Vene tsaaririigi sõjaväe vahel.

Clementzi suhkruvabrikRedigeeri

 
Maarjamäe suvemõisa ait

Aastal 1811 ostis suvemõisa kaupmees Johann Gottlieb Clementz, kes ehitas suvemõisa juurde suhkruvabriku ning sellega seotud laod, kontorihooned ja elumajad. 1820. aastal asus krundil lisaks vabrikuhoonele veel üksteist mitmesuguse otstarbega kiviehitist, puust elumaja, mitu kuuri, sepikoda, lubjapõletusahi, võlvitud jääkelder ning kanalitega bassein, millest juhiti vabrikusse vett. 1823. aasta J. G. Clementzi valduse ja hoonete loetelus on hiljem hävinud/lammutatud hooned – vabriku peahoone, ühekorruselised kivist ait ja ait, kaks ühekorruselist elumaja tehase meistritele, puust ühekorruseline elumaja, basseini piirdeaed ja kiviplaatidest äravoolukanalid, plaatkividest piirdeaed kivisöe hoidmiseks, kaks suurt kuuri, kaks lahtist kuuri, tugev kuur tehase savi hoidmiseks, tugev lubjaahi, kivist kahekorruseline elumaja ja 1816. aastal ehitatud kivist kahekorruseline elumaja, kivist ühekorruseline majapidamishoone, kivist ühekorruseline sepikoda. Suhkruvabrik ühes kõrvalhoonetega võttis oma alla terve suure krundi. Krunti piiras kiviplaatidest laotud aed pikkusega 253 sülda (540,42 m), kõrgusega 2 sülda (4,28 m), paksusega 2 jalga (0,60 m).

Suhkruvabrik andis esimeses toodangu mais 1812, oletatakse[1], et Maarjamäel ei valmistatud peedisuhkrut, vaid ainult töödeldi ümber ehk rafineeriti mere kaudu sisseveetud pilliroosuhkrut. Toorsuhkur toodi tõenäoliselt Brasiiliast, Saksamaalt ja Inglismaalt. 1832. aastal müüs J. G. Clementz ettevõtte Peterburi I gildi kaupmehele Prokofius Ivanovits Ponomarevile ning 1840. aasta Tallinna vabrikute nimistus suhkruvabrikut enam ei ole.

 
Suhkruvabrik, 1876. aasta Tallinna linnaplaanil (paremal, ülemises nurgas)

Suhkruvabriku aegadest on säilinud tänaseni osaliselt kivimüüritisest piirdeaed, ühekorruseline kivist elumaja peameistrile ja Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamud[2],[3],[4]), kivist kahekorruseline ehitis, kivist hobusetall[5], 1820. aastatel rajatud kivist ühekorruseline majapidamishoone, ait (teine korrus on hilisem juurdeehitus.[6]) ja jääkelder[7]

 
Maarjamäe suvemõisa köök
 
Maarjamäe suvemõisa tall

Rotermanni tärklise- ja piiritusevabrikRedigeeri

1861. aastal ostis Clementzi suhkruvabriku Tallinna raehärra ja Rotermanni kaubahoovi asutanud Christian Abraham Rotermann, kes lasi ehitada krundile Tallinna esimese auruveski ja lasi hooned ümber kohandada tärklise- ja piiritusevabrikuks. Rotermanni vabrik hävines 19. märtsil 1869 puhkenud tulekahjus ja Rotermann lõpetas Strietbergil tegevuse.

Orlov-Davõdovi suvemõis ja lossRedigeeri

  Pikemalt artiklis Maarjamäe suvemõisa loss

1873. aastal ostis Peterburis resideeriv krahv Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) Rotermanni pärijatelt krundi Strietbergil koos seal asuvate hoonetega. Anatoli Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg. Tänapäevane koha eestipärane variant Maarjamäe, läks käibele alles 1930. aastate lõpul.

Endise tehasehoone asukohale ehitati Maarjamäe suvemõisa loss, ilmselt kasutades vanu müüre. Krundi peavärav kaunistati vasksete kotkastega, randa pääsemiseks ehitati trepistik-terrass, mis ulatus mereni. Peahoone juurde ehitati ka ühekorruseline mansardkorrusega ristkülikukujulise põhiplaaniga Maarjamäe suvemõisa köök[8], ehitis on ühendatud kinnise galeriiga suvemõisa peahoonega. Aastatel 1926–1928 viidi praegune Pirita tee mereäärse ranna kaudu, lõigates ära Maarjamäe suvemõisa lossi ja trepistiku ühendus mererannaga. Maarjamäe suvemõisa inglise stiilis pargiala oli märksa suurem kui tänapäeval, mõisaalal oli uhke paekivist müüridega kasvuhoone, mis asus praeguse Maarjamäe memoriaali kohal, aiake tiigiga, tenniseväljakud, krahvinna maalimisateljee ja hulk kõrvalhooneid.

Anatoli Orlov-Davõdovi poja A. A. Orlov-Davõdovi ajal ei üüritud suvemõisa ruume enam suvitajatele, vaid krahv asus kevadel oma teenijaskonnaga Marienbergi. Marienberg oli Peterburi kõrgema seltskonna poolt hinnatud suvituskoht, seda külastasid mitmed Peterburi kõrgklassi esindajad, nende hulgas ka Venemaa keisri ema Marja Fjodorovna. Külalistetoad asusid suvemõisa lossi põhja-idatiivas.

 
Vaade Maarjamäe suvemõisa trepistikule Pirita teelt
 
Vaade Maarjamäe suvemõisa trepistikule
 
Maarjamäe suvemõis

Riviera PalaisRedigeeri

1930. aastatel üüris Maarjamäe suvemõisa Johannes Valdt, kes asutas lossi ruumidesse I järgu hotell-restorani Riviera Palais.[viide?]

LennukoolRedigeeri

1937. aastal ostis Eesti vabariik Marienbergi suvemõisa ja asutas sinna Õhukaitse Lennukooli. Suvemõisa lossi peahoonesse paigutati Lennukooli auditooriumid, raamatukogu, köök ja abiruumid, söögisaal, võimla (endine kaminasaal) ja pesuruum, lugemistuba ja aspirantide eluruumid ja arhiiv, õppekomisjoni kantselei, raadiojaam, meteoroloogiajaam. Ümberehituste käigus lammutati lossi esiküljel asunud veranda ja rõdu ning muudeti oluliselt fassaadide ilmet. Mõisa ait-köök kohandati ümber praktika klassideks, osa eluhooneid lammutati, mõnele jäi eluhoone funktsiooni, ühte majutati staap ja meeskond. Tall leidis kasutust garaaži ja klassiruumidena, kuur võeti kasutusele tallina. Aiamaja-ateljee kohandati tennisemajaks, selle juurde rajati võrk- ja korvpalli ning tenniseväljakud. Koht muutus suletud sõjaväelinnakuks.

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaalRedigeeri

29. aprillil 1975 anti Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 191 Maarjamäe suvemõisa hooned Eesti NSV Riiklikule Ajaloomuuseumile. Mõis muudeti Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumiks. Maarjamäe suvemõisa pargis on Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali väljapanek Nõukogude-aegsetele monumentaalskulptuuridele, Maarjamäe Nõukogudeaegsete monumentide välinäitus. Maarjamäe suvemõisa lossis asub Eesti Ajaloomuuseumi Eesti lähiajaloo väljapanek.

Nõukogudeaegsete monumentide välinäitusRedigeeri

Nõukogude-aegsete monumentide välinäitusel on eksponeeritud:

ViitedRedigeeri

  1. Maarjamäe suvemõisa loss, 1874. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  2. Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu (II), 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  3. Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu (III), 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  4. Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu (IV), 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  5. Maarjamäe suvemõisa tall, 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  6. Maarjamäe suvemõisa ait, 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  7. Maarjamäe suvemõisa jääkelder, 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)
  8. Maarjamäe suvemõisa köök, 19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 09.10.2020)

VälislingidRedigeeri