August Kork

August Kork (vene keeles traditsiooniliselt Август Иванович Корк, aga ka Аугуст Яанович Корк) (22. juuli (vkj)/2. august 1887 Aardla, Kasepää vald, Tartumaa, Liivimaa kubermang – 11. juuni 1937 Moskva, NSV Liit) oli eestlasest Venemaa keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, Punaarmee väejuht, 2. järgu armeekomandör.

August Kork
Sünniaeg	2. august 1887 Aardla, Tartumaa
Surmaaeg	11. juuni 1937 Moskva, NSV Liit
Teenistus	Läänerinde operatiivosakonna ülem Eesti Punaarmee staabiülem 12. armee juhataja abi 15. armee juhataja 6. armee juhataja Harkovi sõjaväeringkonna juhataja Ukraina ja Krimmi relvajõudude juhataja abi TTPA Õhujõudude valitsusjuhtaja abi Turkestani rinde juhataja Lääne sõjaväeringkonna juhataja Punalipulise Kaukaasia armee juhataja Moskva sõjaväeringkonna juhataja Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem
Auaste	2. järgu armeekomandör
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Vene kodusõda Nõukogude-Poola sõda
Autasud	Püha Stanislavi orden, 2. ja 3. klass (1914) Püha Anna orden, 2., 3. (mõõkadega), ja 4. klass (1915) Punalipu orden (1919) Punalipu orden (1920) Revolutsiooni aurelv (1920)

Elulugu

August Kork sündis 1887. aastal Tartumaal Aardla külas. Lõpetas Tartu neljaklassilise kooli ja asus õppima Vilno sõjakooli. 1906. aastal viidi ta terviseprobleemi tõttu (lühinägelikkus) üle Tšugujevi junkrukooli, mille lõpetas 15. juunil 1908 alamleitnandina (alamporutšikuna).

Seejärel teenis 3 aastat nooremohvitserina Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus, sooritas 1911. aastal katsed ja astus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1914. aastal sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga.1987.a oli Tartu linnal kavas nimetada A.Korgi tänavaks Kolhoznaja tänav ,kuid see jäi tegemata.

Esimeses maailmasõjas

August Kork võttis osa Esimesest maailmasõjast. 1917. aastal lõpetas Kork lendurvaatlejate kursused, mille järel suunati ta Läänerinde staabi käsutusse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud muudatusi armees valiti A. Kork augustis 1917 Läänerinde soldatite nõukogu esimeheks. Kui Venemaa Ajutise Valitsuse sõjavägi ja Läänerinde staap laiali saadeti, naasis A. Kork 1918. aasta veebruaris sõjast alampolkovniku auastmes.

Pärast Venemaa sõjaväest lahkumist tuli ta tagasi Eestisse, kuid pärast Saksa vägede pealetungi siirdus Venemaale, kus astus 14. juunil 1918 moodustatud Punaarmeesse. Punaarmees teenis ta alates 1918. aasta oktoobrist Ülevenemaalise Peastaabi Operatiivosakonnas ja 9. armee staabi operatiiv-luureosakonna ülemana Lõuna- ja Kaukaasia rindel.

Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas

Eesti Vabadussõjas oli August Kork 1918. aastal Narvas moodustatud Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsuse sõjandusnõuandja ja 1919. aasta veebruarist maini Eesti Punaarmee staabiülem.

1919. aasta suvel võttis A. Kork 7. armee juhataja asetäitjana ja lõunagrupi komandörina osa Vene valgete Nikolai Judenitši juhitud Loodearmee pealetungi tagasilöömisest Petrogradile.

Nõukogude-Poola sõjas

Pärast Eesti Vabadussõja lõppu jätkas ta nõukogude punavägede 15. armee juhtimist Venemaa kodusõjas, Nõukogude-Poola sõjas.

Oktoobris 1920 määrati Kork 6. armee juhatajaks. Selles ametis oli ta 26. oktoobrist 1920 kuni 13. maini 1921, sõdis Peter von Wrangeli vastu Lõuna-Venemaal ning paistis silma Jušuni ja Perekopi vallutamisel ning Krimmi hõivamisel. 16. novembril 1920. aastal sai A. Kork Krimmis lahingus granaadikilluga käest haavata.

1921. aastal määrati ta Harkovi sõjaväeringkonna juhatajaks ning Ukraina ja Krimmi relvajõudude ülema Mihhail Frunze asetäitjaks.

1922–1923 osales Turkestani rinde juhatajana Kesk-Aasia nõukogudevastaste sõjaliste vastupanuliikumiste "basmatšide" relvaformeeringute purustamises.

Teenete eest nõukogude võimu ees tunnustati August Korki Venemaa kodusõjas 2 Punalipu ordeniga (1919, 1920) ja auhinnalise revolutsioonilise tulirelvaga (1920).

Tegevus pärast Venemaa kodusõda

Pärast kodusõda töötas Kork vastutavatel ametikohtadel: aastatel 1924–1925 Lääne sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ja juhatajana; 1925. aasta veebruarist Punalipulise Kaukaasia armee juhatajana ning alates 1925. aasta novembrist Valgevene, Lääne ja Leningradi sõjaväeringkonna juhatajana. August Kork astus VK(b)P liikmeks 1927. aastal.

1928. aastal oli August Kork sõjaväeatašeena Saksamaal; 1929. aastal Punaarmee Varustusvalitsuse juhatajana, 1929–1935 Moskva sõjaväeringkonna juhatajana.

Aastatel 1935–1937 oli Kork Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem ja 1935–1937 Punaarmee Kõrgema Sõjanõukogu liige. 20 novembril 1935 anti August Korgile 2. järgu armeekomandöri auaste.

Moskva sõjaväeringkonna juhatajana korraldas A. Kork ja viis läbi Moskvas Punasel väljakul toimunud paraade.

Kork oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige.

August Korgile esitati süüdistus ja ta mõisteti Eriistungi poolt süüdi "sõjalis-fašistlikus vandenõus" koos Mihhail Tuhhatševski, Jona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga ning hukati 1937. aastal. Ta rehabiliteeriti postuumselt 1957. aastal.

Kirjandus

• Лурье, Вячеслав Михайлович; Валерий Яковлевич Кочик (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk 256–257. ISBN 5765414990.
• Armeekomandör August Kork [kogumik]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
• Jakov Gorelik. Revolutsiooni sõdur August Kork. Tallinn: Eesti Raamat, 1986
• Kohtamisi punakindral Korgiga. Vaba Maa, 12. juuni 1937, nr. 132, lk. 7.
• Punakindral Korki tõus ja langus. Järva Teataja, 11. juuni 1937, nr. 68, lk. 1.

Välislingid

• Armeekomandör August Kork – 120 aastat sünnist, Teataja, Haaslava valla teataja, august 2007
• Корк Август Иванович
• Корк Август Иванович. Командарм II ранга, командующий войсками МВО в 1929–1935 гг.