Kaitseliidu hoone Tartus
Kaitseliidu hoone Tartus asub Tartu linnas Võru ja Riia tänava hargnemiskohas.
Algne aadress oli Võru tänav 1, hiljem Riia tänav 60 ja V. I. Lenini väljak 1. Tänapäeval on aadressiks Riia 12.
Esialgsel kujul valmis hoone 1940. aastal Alar Kotli ja Elmar Lohu projekti järgi.
Nüüdisajal asuvad seal Kaitseväe Akadeemia ja Balti Kaitsekolledž.
Hoone on arvatud kultuurimälestiseks.[1]
Ajalugu muuda
Juba Rootsi ajal oli praeguse hoone alal tähtis postiteede sõlmpunkt ning seetõttu nimetati antud ala Jaama väljakuks. Riia maantee ristus Võru maanteega, mida nimetati Pihkva maanteeks.
Rootsi ajal asus selles kohas kõrts-postijaam, kus vahetati hobuseid, kinnitati keha ning vajadusel ka ööbiti. Vene võimu alla minekuga jäi antud ala endiselt teede sõlmpunktiks ning 1737. aastal ehitati sinna puidust postimaja hoone. 1843. aastal otsustas aga kindralkuberner markii Filippo Paulucci selle hoone asemele ehitada esindusliku kivihoone, mis ehitati vana hoone taha ja oli sellest kaks korda suurem. Hoone projekteeris Georg Friedrich Geist ning selline kivihoone kujunes postimaja tüübiks.
Uue sajandi alguses oli jaamal ka sidepidamisfunktsioon – seal asus telefonikeskjaam, mis viidi hiljem üle Võru tänavasse. 1920. aastatel, kui mootorsõidukid populaarsust kogusid, oli seal ka maaliinide bussijaam. Siis aga otsustati Tartusse ehitada esinduslik Kaitseliidu Tartumaa maleva maja, mille asukohaks valiti just seesama endise postimaja ala. Sajandivanune hoone lammutati ning uuele hoonele pandi nurgakivi 1939. aastal.
Hoone planeeriti küll Kaitseliidule, kuid 1940. aasta juunisündmuste tõttu sai hoone hoopis võimu haaranud kommunistlik partei ning see nimetati töölismajaks. Alanud sõda ei jätnud puutumata ka seda hoonet – see sai tulekahjustusi. Sakslased otsustasid maja taastada võimuasutuse tarbeks ning 1941. aastal asus majja saksa piirkonnakomissariaat. 1944. aastal langes maja taas tulekahjuohvriks. Maja taastati ka seekord ja varsti pärast seda asusid sinna Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tartu instituudid ning 1948. aastal püstitati maja ette ausammas istuva Leniniga. Kuna kuju oli tehtud kehvast materjalist, rikkusid ilmaolud selle üsna pea ära. Uus kuju püstitati 1953. aastal ning seekord oli tegu seisva Leniniga. Samal aastal asusid sinna majja Tartu oblastikomitee, täitevkomitee ning oblastikohus, mis juba järgmisel aastal sealt oblastite likvideerimise tõttu kadusid.
1954. aastal sai hoonest Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) peahoone, mis jäi sinna pidama pea neljakümneks aastaks. Lisaks administratsiooni ja õpperuumide oli Võru tänava tiivas ühiselamu ja Riia tänava tiivas raamatukogu.
1956. aasta veebruaris rüüstas hoonet jälle tuli. Pärast hoone taastamist viidi mitu EPA teaduskonda põllumajanduse õpetuse arengu tõttu üle Tähtverre, seal avatud uutesse õppehoonetesse.
Juba 1940. aastal hoones tööd alustanud raadiosaatejaama jaoks laiendati 1960. aastal hoone keskosa, et teha ruumi ülemistel korrustel asuvatele raadiostuudiole ja saatejaamale. Peale sajandi alguses asutatud telefonikeskjaama asus neil korrustel ringhääling. Raadiosaatejaam tegutses hoones nii sakslaste eel kui ka pärast seda. 1960. aastatel oli majas Eesti NSV Raadio, Televisiooni Komitee Tartu ning 1991. aastal alustas tegevust esimene Eesti raadiojaam Raadio Tartu. See aga kolis paari aasta pärast laululavale.
Aastal 1995 oli viimane omanikuvahetus ning hoonet hakati kasutama algselt plaanitud valdkonnas – maja läks Kaitseministeeriumile. 1999. aastal alustas seal tööd Balti Kaitsekolledž ning samal aastal kolis majja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus (KVÜÕA).
Praegu on hoones õppefunktsioonile lisaks KVÜÕA muuseum ning Võru tänava keldris kaitseliidu Tartu malev.[2]
Arhitektuur muuda
Sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuaastail otsustati Tartusse ehitada esinduslik kaitseliidu maja, asukohaks valiti Riia mägi. Kinnisele arhitektuurivõistlusele olid kutsutud arhitektid Alar Kotli, Elmar Lohk ja Arnold Matteus. Kõik said konkursilt võrdse rahasumma ja võitjat ei määratud, kuid mugavuse kaalutlustel projekteerisid hoone tallinlased Kotli ja Lohk. Kaitseliidu poolt heaks kiidetud projekt oli lähim Kotli visioonile.[3]
Projektis leidus nii saksa esindusarhitektuuri kui ka kohaliku klassitsismi sugemeid. Hoone ette teravnurka jääv väljak, hiiglaslik nelinurksete sammaste ja leopardidega portikus, lamekatus, akende kuju ja üldised proportsioonid tegevat hoone sobivaks NSDAP ringkonna keskusele ükskõik millises saksa linnas. Küllap olid Kaitseliidule eeskujuks analoogsed ilmingud Saksamaal ja Alar Kotlil jagus professionaalset oskust vormistada tellija maitse, väidab Mart Kalm.[4] Ruumipaigutuselt planeeriti hoone kergelt kumera fassaadiga ning kahe umbes saja kraadise nurga all oleva tiivaga.
Hoone minevik on kirju ning korduvate põlengute ja taastamiste tagajärjel on algne ehitis pisut muutunud. Pärast 1944. aasta põlengut oli õnnelik juhus, et tööjõuna oli kasutada üks arhitektuuriplastikale spetsialiseerunud skulptor, kes oskuslikult parandas tules ja vihmas murenenud dolomiidist raiddetaile, mille segutoon tänu ühele hambatehnikust Saksa sõjavangile saavutati väga täpne. 1950. aastate lõpus ehitati Henn Kuvasto projekti järgi hoone mõlemad tiivad pikemaks.[5]
Kotli ja Lohu lõplik lahendus, mis korduvate taastamiste tõttu muutunud on, mõjub eestipärasemalt. Meie esindustraditsionalismile iseloomulikult on majal kõrge katus, mis ehk portikusega nii hästi ei haakugi, akende kuju on vähem püstine, sambad sihvakamad ja juurde on tulnud stiliseeritud nappi ehituspraktikat, samuti tüüpilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Ent see on Eesti esindustraditsionalismi ainus tõeline suur sammasportikus ja ühtki teist nii puhtakujuliselt uusklassitsistlikku lahendust tollal ei teostunud. Uusklassitsistlikku lahendust soosis juba asukoht, kuid üldse muutus 1930. aastate lõpp Tartus väga orderilembeseks. (Ilmselt oli püüd kokku sulada Emajõe Ateena klassitsistliku pärandiga põhjuseks, miks majesteetlik turuhoone ümbritseti peaaegu-et-peripteeriga ja Õpetaja tänava veetorni ülaosale lisati valevate poolsammaste kroon. Esindustraditsionalism armastas vana arhitektuuri, niikaua muidugi, kui seda esinduslikku laiahaardelisuse huvides ära ei tulnud lammutada, sest sellest sai ammutada ainest ajaloolise hõnguga abstraktse väärikuse ihalemiseks.) [6]
K. Lehari ei pea uuenenud hoonet õnnestunuks linnaehituse seisukohast, sest hooneesine trapetsikujuline väljak ei moodusta küllaldast ruumi, et suuremastaabiline hoone oleks vaadeldav distantsilt, kust see monumentaalne mastaap mõjule pääseks. Reljeefi languse tõttu pole hoone ka kaugvaates vaadeldav, kuigi ta on orienteeritud peafassaadiga Riia tänavale. Väidetavalt mõjuvad ka uued kitsad sambad ebaproportsionaalselt, kuid seda tingis portikuse taha jääv saali valgusnõue, Kotli algvariandi portikus oli paremini proportsioneeritud. Võistlusprojekt oli oma monumentaalses laadis väljapeetum ja terviklikum.[7]
Viited muuda
- ↑ 7033 Adminhoone Tartus Riia 12, 1938-1940.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ https://tartu.postimees.ee/1092242/kaitseliidu-maja-valmis-enne-vallutajate-tulekut 28.10.2017
- ↑ Kalm, M. (1994) Arhitekt Alar Kotli Tallinn: Kunst. Lk 128
- ↑ Kalm, M. (1994), lk 128–129.
- ↑ Kalm, M. (1994) , lk 129.
- ↑ Kalm, M (2002) Eesti 20. sajandi Arhitektuur. Sild. Lk 191.
- ↑ Kalm, M. (1994), lk 130.
Välislingid muuda
- Kaitseliidu hoone Tartus kultuurimälestiste riiklikus registris
