Keemia ajalugu Eestis

Keemia ajalugu Eestis on Eestis tehtava keemiateaduse, antava keemiaalase koolituse, arendatava keemiatööstuse ja keemiaga seotud muude tegevuste (eestikeelsete keemiaraamatute, keemiaaparatuuri jm) ja inimeste ajalugu.

Eellugu

Keemiatehnoloogia areng külades sai alguse sellest, et meie esiisadel oli väga vaja tõrva, rauda, lupja, viina jpm. Neid valmistati juba sajandeid tagasi mõisates ja hiljem ka taludes püstitatud ahjudes lähikonna toormest kohapealseteks vajadusteks tänu enamasti mujalt Euroopast tulnud oskustele. 18. sajandi keskpaiku hakati mõisates asutama tulutoovaid viinavabrikuid, tõrva- ja lubjapõletusahje, telliselööve, aga ka klaasi- ja paberivabrikuid. 19. sajandil avati esimesed äädika-, linaõli- ja tikuvabrikud ning Tartu Ülikoolis hakati korraldama tehnoloogiakursusi õllepruulimisest, nahaparkimisest, lubjapõletamisest jm vajalikest oskustest.

Lühike ajaloo kokkuvõte on järgmistes artiklites:

• Tõrvaajamine puidust
• Rauasulatus soomaagist
• Lubjakivi põletamine
• Viinaajamine teraviljadest ja kartulist
• Seebi keetmine rasvadest
• Klaasisulatus

Institutsioonide areng

• Tartu Ülikool (TÜ, asutatud 1632, taasavamine 1802; 1919 alustas tööd eestikeelse rahvusülikoolina) sai 1850. aastal esimesena Vene alade ülikoolidest õiguse koolitada kõrgharidusega keemikuid. Seda aastat peetakse Tartu Ülikooli keemiaosakonna alguseks.
  • Tartu Ülikooli keemiaosakond. Noore Eesti Vabariigi areneva tööstuse vajadustest tingitult oli 1. detsembrist 1919 Tartu ülikooli eestikeelsetes õppekavades avatud keemilise tehnoloogia professuur, paar aastat hiljem lisandus anorgaaniliste ainete tehnoloogia professuur. 1936 suleti keemiaosakond ja mitmed professorid läksid üle kõrgkooli staatuse saanud Tallinna Tehnikainstituuti. Taas alustas keemiaosakond tööd 1947. aastal. Õpetati üldkeemiat, anorgaanilist keemiat, analüütilist keemiat, füüsikalist keemiat, orgaanilist keemiat, keemilist tehnoloogiat, biokeemiat, keemia õpetamise metoodikat.
• Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ). Eesti iseseisvumine (1918) tõi päevakorda tehnilise hariduse vajaduse. Oluliseks hoovaks keemiainseneride koolituse käivitamisel sai Eesti tähtsaima maavara põlevkivi kasutuselevõtt. Järjepideva keemia ja keemiatehnoloogia õpetamise algusaastaks tuleks pidada aastat 1919, mil tehnikaülikooli eelkäijaks olnud Tallinna Tehnikumis loodi tehnilise keemia osakond. Kõrgkooli tasemel õpetamise algus oli aastal 1936, millal Tallinna Tehnikumist sai tehnilise ülikooli staatuses olev Tallinna Tehnikainstituut, alates 1938 Tallinna Tehnikaülikool, 1944–1989 nimetati Tallinna Polütehniline Instituut.
  • Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskond. Tallinna Tehnikainstituudi keemiaosakond asutati 1936. Algul loodi neli laboratooriumi: anorgaanilise ja analüütilise keemia, orgaanilise keemia, füüsikalise keemia ning keemilise tehnoloogia laboratooriumid; Tartust kolis Tallinna ka õlikivide uurimise laboratoorium. 1938 reorganiseeriti keemiaosakond teaduskonnaks. Kooskõlas tehnikakõrgkooli olemusega seondus sealne õppe- ja uurimistöö rakenduslike suundade arendamisega, seejuures suurel määral Eesti loodusvarade (fosforiidid, põlevkivid, savid) tehnoloogiaga.

Teine maailmasõda tõi kaasa nii keemiaõppejõudude kui ka uuringute segipaiskamise. Järgnev nõukogude periood 1945–1991 kujunes Moskvast tulnud direktiivide täitmiseks.

Aasta-aastalt kasvasid põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja sellega seotud uuringud ning spetsialistide õpetamine. Olulisematest suundadest arenesid veel fosfaatide keemia ja tehnoloogia, tuhkade kasutuse uurimine, polükondensatsioonliimide loomine, biotehnoloogilised (ensümoloogia) meetodid, pooljuhtide tehnoloogia jpm.

• • TTÜ keemiainstituut. Eesti taasiseseisvumisega 1991 kaasnenud muudatused tingisid ka Tallinna Tehnikaülikooli ümberorienteerimise väikeriigi vajadustele ja võimalustele. 1992 moodustati keemiainstituut keemiateaduskonna raames tollaste kateedrite ja laboratooriumide reorganiseerimise teel, kusjuures sinna koondati keemia alusvaldkondade õpetamine.

2002. aastal läks keemiainstituut vastloodud matemaatika-loodusteaduskonna koosseisu. See instituut teeb rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist õppe-, teadus- ja arendustööd oma kompetentsi valdkondades: anorgaanilise, analüütilise, orgaanilise, bioorgaanilise ja arvutuskeemia ning biotehnoloogia ja molekulaartehnoloogia alal.

2017. aastal moodustati TTÜ loodusteaduskonnas endiste keemiainstituudi, geenitehnoloogia instituudi ning toiduainete instituudi baasil keemia- ja biotehnoloogia instituut.

• Loodusvarade Instituut asutati 1937 ja tegutses esimese Eesti Vabariigi ajal riigi toorainevarude kasutusvõimaluste arendamise alal.
• Eesti Teaduste Akadeemia (TA) asutati 1938. aastal, kuid järjepidevat tegutsemist loetakse alates 1946. aastast. ENSV TA alluvusse kuulus rida uurimisinstituute. Mitmetes instituutides oli vastavalt vajadustele rohkem või vähem ka keemiat ja arendati analüütilist aparatuuri, näiteks Eksperimentaalbioloogia Instituut (asutati 1957), Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo (asutati 1963), Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (asutati 1979)..
  • TA Keemia Instituut (eksisteeris 1947–2002). Sõjajärgses Eesti NSV-s loodi 1947. aastal ENSV TA alluvuses rakenduskeemia uurimisasutusena Keemia Instituut tol ajal põhiliselt Eesti põlevkivi ümbertöötlemise, tehnoloogia ja energeetika arendamiseks. Hiljem uurimistemaatika laienes mitmetesse teistesse valdkondadesse: füüsikaline keemia, instrumentaalanalüüs, orgaaniline süntees, matemaatiline modelleerimine, bioorgaaniline keemia, keskkonnakeemia jm.
  • TA Tehniline Katsebaas (asutati 1957).. Selles Männikul asunud üksuses olid pilootseadmed dikarboksüülhapete, taimekasvustimulaatorite, lõhnaainete (tsitraal, iroon jt), taimekaitsepreparaatide jm, hiljem ka biopreparaatide väikesemahuliseks eksperimentaaltootmiseks põhiliselt TA Keemia Instituudis väljatöötatud tehnoloogiate järgi.
  • Teadusajakiri Teaduste Akadeemia Toimetised. 1952. aastast ilmus selles keemia- ja keemiatehnoloogiaartikleid esialgu vene, hiljem inglise keeles eestikeelsete kokkuvõtetega.
• Põlevkivikeemia. Eesti tähtsaim maavara, põlevkivi, on olnud selleks "mootoriks", tänu millele on käivitunud keemikute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. Eesti Põlevkivitööstus andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse (õlitööstuse) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.

Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks uurimisasutusteks kujunesid Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), ja nõukogude ajal loodud TA Keemia Instituut ning Põlevkivi Instituut. Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil (utmisel) saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalsaadustena fenoolvesi, poolkoks ja tuhk. Esmaste saaduste töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku saaduse.

• • Õlikivide uurimise laboratoorium oli esimene põlevkivi uurimisega tegelev labor 1925–1936 TÜ Keemiainstituudi ja 1936–1941 TTÜ koosseisus.
  • Põlevkivi Instituut (eksisteeris 1958–2009). 1958. a rajati Kohtla-Järvel Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut, millest sai Nõukogude Liidu põlevkiviuuringute (eeskätt tehnoloogia) tähtsaim keskus.
  • Põlevkivitöötlemise tehased: Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, Viru Keemia Grupp AS, RAS Kiviter, AS Narva Elektrijaamad (hiljem Eesti Energia)
  • Sillamäe tehas (AS Silmet). 1946 alustati Sillamäel "Kombinaadis nr. 7" (praegune tehas Molycorp Silmet AS) põlevkivitöötlemise asemel diktüoneemaargilliidist uraanoksiidi tootmist ja selle rikastamist. 1970 algas haruldaste metallide ja haruldaste muldmetallide tootmine. Ka Eesti diktüoneemakilt kuulub põlevkivide hulka. Diktüoneemakilda lagundamise ja saadustega (võimalik mitmete haruldaste metallide tootmine) seotud uurimistöö toimus TA Keemia Instituudi rikastamisprotsesside sektoris.
  • Teaduslik-tehnilist ajakirja Gorjutšie Slantsõ hakati välja andma 1984. aastal, hiljem kujunes sellest rahvusvaheline ajakiri Oil Shale.
  • Ajakiri Eesti Põlevloodusvarad ja -jäätmed ilmub aastast 2004.
• Keemiatööstuse alguseks Eestis loetakse Mayeri keemiatehase asutamist 1876. Kokkuvõtlik ülevaade keemiatööstusest on EKTL kodulehel. Lisaks on linke keemiaettevõte lehekülgedele.
  • Olulisemad keemiatööstuse ettevõtete tooted lisaks põlevkivitoodetele: tsement, lubi, väetised, klaas, paber ja tselluloos ning tarbekeemia tooted.
  • Eesti Keemiatööstuse Liit (EKTL, loodud 1991) on keemiatööstuse ettevõtteid ühendav mittetulundusühing, et ühiste jõududega lahendada üleskerkinud probleeme.
• Eesti Keemia Seltsi (mittetulundusühing, asutatud 1919) eesmärgiks on olnud keemikute koondamine ühiseks kutsealaseks tööks. Järjepidevalt on korraldatud keemiapäevi, tegeldakse keemiaterminoloogia ja keemia ajaloo küsimustega.
• Seoses Eesti taasiseseisvumisega tekkis mitmeid keemiauuringute ja arendustööga tegelevaid väikefirmasid (Cambrex Tallinn, AS Kevelt, MolCode jt). Tegutseb rida valdkondlikke asutusi, mille koosseisu kuuluvad hästivarustatud keemilise analüüsi ja seire laborid (Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Veterinaar- ja Toidulaboratoorium, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut jt). Pärast 2000. aastat loodi mitmeid uurimiskeskusi (Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus, Keemilise bioloogia tippkeskus, TTÜ Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskus jt).

Keemikuid

Vt Keemikute loend

Kirjandus

1. Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskond 1936–2002. Koostaja Helvi Hödrejärv, TTÜ Kirjastus 2011, 296 lk.
2. Rein Jürgenson. Teekond reformikeerisest tänapäeva tehnikaülikoolini. TTÜ Kirjastus, 2011, 452 lk.
3. Department of Chemistry, Tallinn University of Technology. 2010. TTÜ Kirjastus, 62 lk.
4. Eesti Keemia Selts 1919–1999, koostanud Valdek Mikkal, Tallinn 1999, 110 lk
5. Paul Kogerman ja tema aeg, koostanud Aili Kogerman, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, 282 lk.
6. Мартинсон Х.Р. Основные тенденции развития химической науки в Советской Эстонии / АН ЭССР – Таллинн, Валгyс, 1988, 83 с.
7. Tartu Riikliku Ülikooli keemiaosakond 1977–1986., Tartu, 1988.
8. Tartu Riikliku Ülikooli keemiaosakond 1947–1972., Tartu, 1972, 213 lk.
9. Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu. Arengud ja järeldusi. Eesti Teaduste Akadeemia, 2008, 222 lk.