Keemia ajalugu Eestis

Keemia ajalugu Eestis on Eestis tehtava keemiateaduse, antava keemiaalase koolituse, arendatava keemiatööstuse ja keemiaga seotud muude tegevuste (eestikeelsete keemiaraamatute, keemiaaparatuuri jm) ja inimeste ajalugu.

Eellugu muuda

Keemiatehnoloogia areng külades[1] sai alguse sellest, et meie esiisadel oli väga vaja tõrva, rauda, lupja, viina jpm. Neid valmistati juba sajandeid tagasi mõisates ja hiljem ka taludes püstitatud ahjudes lähikonna toormest kohapealseteks vajadusteks tänu enamasti mujalt Euroopast tulnud oskustele. 18. sajandi keskpaiku hakati mõisates asutama tulutoovaid viinavabrikuid, tõrva- ja lubjapõletusahje, telliselööve, aga ka klaasi- ja paberivabrikuid. 19. sajandil avati esimesed äädika-, linaõli- ja tikuvabrikud ning Tartu Ülikoolis hakati korraldama tehnoloogiakursusi õllepruulimisest, nahaparkimisest, lubjapõletamisest jm vajalikest oskustest.

Lühike ajaloo kokkuvõte on järgmistes artiklites:

Institutsioonide areng muuda

  • Tartu Ülikool (TÜ, asutatud 1632, taasavamine 1802; 1919 alustas tööd eestikeelse rahvusülikoolina) sai 1850. aastal esimesena Vene alade ülikoolidest õiguse koolitada kõrgharidusega keemikuid. Seda aastat peetakse Tartu Ülikooli keemiaosakonna alguseks.
  • Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ). Eesti iseseisvumine (1918) tõi päevakorda tehnilise hariduse vajaduse. Oluliseks hoovaks keemiainseneride koolituse käivitamisel sai Eesti tähtsaima maavara põlevkivi kasutuselevõtt. Järjepideva keemia ja keemiatehnoloogia õpetamise algusaastaks tuleks pidada aastat 1919, mil tehnikaülikooli eelkäijaks olnud Tallinna Tehnikumis loodi tehnilise keemia osakond. Kõrgkooli tasemel õpetamise algus oli aastal 1936, millal Tallinna Tehnikumist sai tehnilise ülikooli staatuses olev Tallinna Tehnikainstituut, alates 1938 Tallinna Tehnikaülikool, 1944–1989 nimetati Tallinna Polütehniline Instituut.
    • Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskond.[3] Tallinna Tehnikainstituudi keemiaosakond asutati 1936. Algul loodi neli laboratooriumi: anorgaanilise ja analüütilise keemia, orgaanilise keemia, füüsikalise keemia ning keemilise tehnoloogia laboratooriumid; Tartust kolis Tallinna ka õlikivide uurimise laboratoorium. 1938 reorganiseeriti keemiaosakond teaduskonnaks. Kooskõlas tehnikakõrgkooli olemusega seondus sealne õppe- ja uurimistöö rakenduslike suundade arendamisega, seejuures suurel määral Eesti loodusvarade (fosforiidid, põlevkivid, savid) tehnoloogiaga.
Teine maailmasõda tõi kaasa nii keemiaõppejõudude kui ka uuringute segipaiskamise. Järgnev nõukogude periood 1945–1991 kujunes Moskvast tulnud direktiivide täitmiseks.
Aasta-aastalt kasvasid põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja sellega seotud uuringud ning spetsialistide õpetamine. Olulisematest suundadest arenesid veel fosfaatide keemia ja tehnoloogia, tuhkade kasutuse uurimine, polükondensatsioonliimide loomine, biotehnoloogilised (ensümoloogia) meetodid, pooljuhtide tehnoloogia jpm.
    • TTÜ keemiainstituut.[4] Eesti taasiseseisvumisega 1991 kaasnenud muudatused tingisid ka Tallinna Tehnikaülikooli ümberorienteerimise väikeriigi vajadustele ja võimalustele. 1992 moodustati keemiainstituut keemiateaduskonna raames tollaste kateedrite ja laboratooriumide reorganiseerimise teel, kusjuures sinna koondati keemia alusvaldkondade õpetamine.
2002. aastal läks keemiainstituut vastloodud matemaatika-loodusteaduskonna koosseisu. See instituut teeb rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist õppe-, teadus- ja arendustööd oma kompetentsi valdkondades: anorgaanilise, analüütilise, orgaanilise, bioorgaanilise ja arvutuskeemia ning biotehnoloogia ja molekulaartehnoloogia alal.
2017. aastal moodustati TTÜ loodusteaduskonnas endiste keemiainstituudi, geenitehnoloogia instituudi ning toiduainete instituudi baasil keemia- ja biotehnoloogia instituut.

Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks uurimisasutusteks kujunesid Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), ja nõukogude ajal loodud TA Keemia Instituut ning Põlevkivi Instituut. Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil (utmisel) saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalsaadustena fenoolvesi, poolkoks ja tuhk. Esmaste saaduste töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku saaduse.

Keemikuid muuda

Vt Keemikute loend

Kirjandus muuda

  1. Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskond 1936–2002. Koostaja Helvi Hödrejärv, TTÜ Kirjastus 2011, 296 lk.
  2. Rein Jürgenson. Teekond reformikeerisest tänapäeva tehnikaülikoolini. TTÜ Kirjastus, 2011, 452 lk.
  3. Department of Chemistry, Tallinn University of Technology. 2010. TTÜ Kirjastus, 62 lk.
  4. Eesti Keemia Selts 1919–1999, koostanud Valdek Mikkal, Tallinn 1999, 110 lk
  5. Paul Kogerman ja tema aeg, koostanud Aili Kogerman, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, 282 lk.
  6. Мартинсон Х.Р. Основные тенденции развития химической науки в Советской Эстонии / АН ЭССР – Таллинн, Валгyс, 1988, 83 с.
  7. Tartu Riikliku Ülikooli keemiaosakond 1977–1986., Tartu, 1988.
  8. Tartu Riikliku Ülikooli keemiaosakond 1947–1972., Tartu, 1972, 213 lk.
  9. Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu. Arengud ja järeldusi. Eesti Teaduste Akadeemia, 2008, 222 lk.

Viited muuda

  1. Keemiatehnoloogia külades
  2. "keemia ajalugu TÜ-s". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2011. Vaadatud 6. septembril 2011.
  3. Keemia TTÜ-s
  4. TTÜ keemiainstituut
  5. 5,0 5,1 "Eesti Teaduste Akadeemia. Kronoloogia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2019. Vaadatud 6. jaanuaril 2012.
  6. Keemia Instituudi ajalugu
  7. "Keemiatööstuse ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2012. Vaadatud 6. septembril 2011.
  8. Keemiaettevõtete linke
  9. "Eesti Keemiatööstuse Liit". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2011. Vaadatud 6. septembril 2011.