Graptoliitargilliit

(Ümber suunatud leheküljelt Diktüoneemaargilliit)

Graptoliitargilliit (rahvapäraselt ka konnatahvel, vananenud nimetusena ka diktüoneemaargilliit, diktüoneemakilt ehk diktüoneema)[1] on tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim.

Graptoliitargilliit, mille peal olevad põõsataolised moodustised on graptoliitide (Rhabdinopora flabelliformis) kolooniad.
Pakri pank, graptoliitargilliit on pruunikas kiht rohelistest põõsastest allpool.
Graptoliitargilliidi tükid Pakri panga ees mererannal (argilliit on hallikas, kollakad ja valged kivid on lubjakiviveerised).

Sarnaselt kukersiidiga kuulub ka graptoliitargilliit põlevkivide hulka.

NimetusRedigeeri

Seda kivimit on nimetatud ka diktüoneemakildaks, mis on ebasobiv nimetus, sest tegemist ei ole kilda, vaid argilliidiga. Kilt on moondekivim, argilliit aga settekivim.

Ka "diktüoneemaargilliit" on vananenud nimetus, sest kivimile nime andnud graptoliit Dictyonema flabelliforme kannab nüüd nime Rhabdinopora flabelliformis. Seda kivimit oleks kõige parem nimetada graptoliitargilliidiks, sest ta koosneb peamiselt Paleosoikumi mereloomade graptoliitide jäänustest.

LeidumineRedigeeri

 
Esinemine Eestis

Eestis leidub graptoliitargilliiti Ordoviitsiumi ladestu Pakerordi lademe Türisalu kihistuna, mis ulatub otsapidi Loode-Venemaale. Seda seostatakse Rootsis levinud savikilda vormiga, mis on omakorda osa laiemalt levinud Kambriumi-Ordoviitsiumi savikildast.

Graptoliitargilliidi kogus Eesti maapõues on umbes 60 miljardit tonni[2] ning ta paikneb maapinna lähedal, mis teeb tema kättesaamise lihtsaks. Siiski ei ole diktüoneemaargilliidi kasutamine kütusena esialgu mõeldav. Ta on kukersiidist madalama kütteväärtusega ja sisaldab püriiti. Põletamise käigus laguneb püriit vääveldioksiidiks, mis atmosfääri paiskudes põhjustab palju keskkonnaprobleeme. Diktüoneemaargilliidi kütteväärtus on 4,2–6,7 MJ/kg.[3]

OhtlikkusRedigeeri

Et fosforiidikiht asub vahetult graptoliitargilliidi all, tuleks fosforiidi kättesaamiseks kõigepealt graptoliitargilliit eemaldada. See aga põhjustab suuri keskkonnaprobleeme, sest graptoliitargilliidil on omadus hapnikuga kokku puutudes süttida. Näiteks Maardus fosforiidikaevandamise käigus puistangutesse kuhjatud graptoliitargilliit läks põlema (isesüttimine) ja põhjavette sattus rohkelt tervistkahjustavaid keemilisi ühendeid. See oli üks põhjus, mis õhutas fosforiidisõda ja meelestas avalikku arvamust fosforiidikaevandamise vastu.[4]

KoostisRedigeeri

 
Graptoliitargilliidi kiht Pakri pangas (Türisalu kihistu)

Diktüoneemaargilliidis sisaldub palju haruldasi keemilisi elemente, näiteks uraani, tooriumi, molübdeeni ja vanaadiumi. Kuulujuttude järgi eraldati Nõukogude Liidu esimese tuumapommi valmistamiseks saadud uraan Sillamäe lähedalt kaevandatud graptoliitargilliidist. Sillamäel kaevandati graptoliitargilliiti uraani eraldamise eesmärgil aastatel 19491952.[4]

ViitedRedigeeri

  1. Aaloe, A., Bauert, H. & Soesoo, A. (2006). Kukersiit – Eesti põlevkivi. MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 3. ISBN 9985976347
  2. Bauert, H. & Kattai, V. (1997). Kukersite oil shale. Kogumikus A. Raukas & A. Teedumäe (Toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers. Lk 330. ISBN 9985501853
  3. Pukkonen, E. & Rammo, M. (1992). Distribution of Molybdenum and Uranium the Tremadoc Graptolitic Argillite (Dictyonema Shale) of North-Western Estonia. Bulletin of Geological Survey of Estonia. 2/1. Lk 3–15.
  4. 4,0 4,1 Aaloe, A., Bauert, H. & Soesoo, A. (2006). Kukersiit – Eesti põlevkivi. MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 4. ISBN 9985976347