Helistik

See artikkel on
muusikateooria kategooriast.

Helistik on muusikas mistahes helikõrguselt ehitatud duur- või moll-helilaad. Helistiku nimetus tuleneb toonikast.

Helistiku tunnuseks noodikirjas on võtmemärgid, mis kirjutatakse kindlas järjekorras pärast noodivõtit.

Helistik on

samanimeline, kui tal on sama toonika teise kas mažoori või minooriga.
paralleelne, kui tal on samad võtmemärgid teise helistikuga. Igale mažoorile vastab paralleelne minoor, mille toonika asub väike terts madalamal.

Helistike sugulus sõltub ühiste helide arvust teise helistikuga.

Helistiku mõiste on seotud funktsionaalharmooniaga.

Helistike tuletamine ja võrdlemine

Dieesidega helistikud

Iga uus helistik algab eelmisest puhta kvindi võrra kõrgemalt (dominandist, mis saab toonikaks)
Iga eelmise helistiku tetrahord on uue helistiku alumiseks tetrahordiks

c - d - e - f - g - a - h - c
  1 - 1 -1/2- 1 - 1 - 1 -1/2
                g - a - h - c - d - e - fis - g
                                  1 - 1 -  1/2
                                d - e - fis - g - a - h - cis - d

Selleks et G-duuris kohandada ülemine tetrahord struktuuriga 1 - 1 - 1/2 tuleb kõrgendada IV astet. Ülemise ja alumise tetrahordi vahele jääb tervetoon.

Iga uus diees ilmub helistiku VII astme ette ja on eelmisest dieesist puhta kvindi võrra kõrgemal

Bemollidega helistikud

Iga uus helistik algab eelmisest puhta kvardi võrra kõrgemalt (subdominandist, mis saab toonikaks)
Iga eelmise helistiku tetrahord on uue helistiku ülemiseks tetrahordiks ja alumises tetrahordis tuleb mažoori struktuuri kohaselt madaldada IV astet
Iga uus bemoll tekib helistiku IV astme ette ja on eelmisest bemollist puhta kvindi võrra madalamal

Dieesidega helistikud mažooris

C-duurist kvindiringi mööda liikudes on mažooride järjestus järgmine.

C-duur (Do mažoor), 0 võtmemärki
G-duur (Sol mažoor), 1 diees (fis)
D-duur (Re mažoor), 2 dieesi (fis, cis)
A-duur (La mažoor), 3 dieesi (fis, cis, gis)
E-duur (Mi mažoor), 4 dieesi (fis, cis, gis, dis)
H-duur (Si mažoor), 5 dieesi (fis, cis, gis, dis, ais) — vaata illustratsiooni kõrval
Fis-duur (Fa-diees mažoor), 6 dieesi (fis, cis, gis, dis, ais, eis)

Bemollidega helistikud mažooris

C-duurist kvindiringi mööda liikudes on mažooride järjestus järgmine.

C-duur (Do mažoor), 0 võtmemärki
F-duur (Fa mažoor), 1 bemoll (b)
B-duur (Si-bemoll mažoor), 2 bemolli (b, es)
Es-duur (Mi-bemoll mažoor), 3 bemolli (b, es, as)
As-duur (La-bemoll mažoor), 4 bemolli (b, es, as, des)
Des-duur (Re-bemoll mažoor), 5 bemolli (b, es, as, des, ges)
Ges-duur (Sol-bemoll mažoor), 6 bemolli (b, es, as, des, ges, ces)

Iga mažoori VI aste on tema (samade võtmemärkidega) paralleel minoori toonika (I aste).

Dieesidega helistikud minooris

Minooride nimed tulevad nende esimese astme (toonika) noodinimest: a-moll, e-moll, h-moll jne. Igal minooril on oma kindel arv võtmemärke (dieese või bemolle) ning samade võtmemärkidega paralleel mažoor.

A-mollist kvindiringi mööda liikudes on minooride järjestus järgmine.

a-moll (la minoor), 0 võtmemärki
e-moll (mi minoor), 1 diees (fis)
h-moll (si minoor), 2 dieesi (fis, cis)
fis-moll (fa-diees minoor), 3 dieesi (fis, cis, gis)
cis-moll (do-diees minoor), 4 dieesi (fis, cis, gis, dis)
gis-moll (sol-diees minoor), 5 dieesi (fis, cis, gis, dis, ais)
dis-moll (re-diees minoor), 6 dieesi (fis, cis, gis, dis, ais, eis)

Bemollidega helistikud minooris

A-mollist kvindiringi mööda bemollide suunas liikudes on minooride järjestus järgmine.

a-moll (la minoor), 0 võtmemärki
d-moll (re minoor), 1 bemoll (b)
g-moll (sol minoor), 2 bemolli (b, es)
c-moll (do minoor), 3 bemolli (b, es, as)
f-moll (fa minoor), 4 bemolli (b, es, as, des)
b-moll (si-bemoll minoor), 5 bemolli (b, es, as, des, ges)
es-moll (mi-bemoll minoor), 6 bemolli (b, es, as, des, ges, ces)

Ringi paigutatud helistikke koos paralleelhelistikega nimetatakse paralleelhelistikeks.

Iga minoori III aste on tema (samade võtmemärkidega) paralleel mažoori toonika (I aste).

Tonaalses muusikas on üldiselt tavaks, et heliteos algab ja lõpeb samas helistikus ehk, nagu öeldakse, on selles helistikus. Ehkki helistikud erinevad omavahel teoreetiliselt vaid helikõrguste poolest, peetakse siiski helistike omadusi erinevateks. Ühelt poolt tuleneb see interpretatsiooni iseärasustest muusikainstrumentidel: igal instrumendil on erinevates helistikes mängimine alati tehniliste võtete poolest erinev ning vastavalt sellele on erinev ka muusikaline tunnetus. Teiselt poolt võib see tuleneda ka tempereeritud häälestuse iseärasustest: kooskõlad erinevates helistikes võivadki objektiivselt olla erineva kvaliteediga. Kolmandaks, absoluutne kuulmine võib latentselt olla olemas igal inimesel ning helikõrguste erinevus võib mõjuda psühholoogiliselt. Ning lõpuks mõjub suhtelisena ka see, missuguses helistikus oli mitmeosalise heliteose eelmine osa.

Seetõttu on iga muusikateos kirjutatud teatud kindlas helistikus, mis sageli kajastub ka teose nimes (Sümfoonia nr 5, c-moll; Klaverisonaat nr 1, C-duur jne). On välja kujunenud, et heliteose helistik valitakse teatud seaduspärade järgi. Kindlaid reegleid selles ei ole, kui mitte arvestada tehnilisi võimalusi instrumentidel ning väheste võtmemärkidega helistike eelistamist naturaalse häälestuse puhul. Nii on C-duuri peetud helgeks, rõõmsaks, puhtaks, "valgeks"; aga ka pisut lamedaks ja igavaks helistikuks. F-duuri on iseloomustatud kui "rohelist", looduslähedast. Selles helistikus on kirjutatud näiteks Beethoveni Pastoraalne sümfoonia (nr 6). Paljud leinamarsid on kirjutatud c-mollis, mida peetakse mehisuse, kurbuse või ka võitluse helistikuks. Selles helistikus on kirjutatud Chopini "Revolutsiooniline etüüd". Dieesidega helistikke tunnetatakse sageli "heledamatena" ning bemollidega helistikke "tumedamatena". Mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud on püüdnud helisid ja helistikke seostada värvidega ning loonud vastavalt sellele ka helide ja värvidega kooskõlas olevat muusikat (tuntuim on vene helilooja Aleksandr Skrjabini "Prometheus: tule poeem").