Haljala kirik
Haljala Püha Mauritiuse kirik on kihelkonnakirik Lääne-Virumaal Haljala alevikus. Kirikut on nimetatud Virumaa üheks omanäolisemaks keskaegseks kirikuks.[1] Ajalooliselt jäi kirik Haljala kihelkonda.
| Haljala kirik | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Haljala, Lääne-Virumaa |
| Ehituse lõpp | 14. sajandi lõpus |
| Aadress | Võsu maantee 4 |
| Koordinaadid | 59° 25′ 53,6″ N, 26° 16′ 6,3″ E |
Kirikut kasutab EELK Haljala Püha Mauritiuse kogudus.
Ajalugu
muudaHaljala küla mainitakse esimest korda 1241. aastal Taani hindamisraamatus, kuid Haljala kihelkond ja esimene puukirik ehitati ilmselt juba 1220. aastatel. Peale selle, et 1485. aastal rajati Haljalasse Püha Risti kantsel, puuduvad keskaegsete sündmuste või kiriku ehituse kohta täielikult andmed. Liivi sõja alguses, 1558. aastal, rüüstasid Vene väed kogu Virumaad[2] ja ilmselt süütasid ka Haljala kiriku, kuid kirjalikud allikad selle kohta puuduvad. 1703. aastal, Põhjasõja käigus, põles kirik jälle, kuid selle kohta on kirjalikud allikad säilinud.[2]
Gustav Sandbergi käsikirjas "Mineviku mälestusi Haljala kihelkonnast vanemast ajast kuni teise maailmasõjani" oletab autor, et Haljala kirik ehitati sinna, kus omal ajal enne ristiusustamist oli olnud püha paik ja kogunemiskoht. Üheks põhjuseks ilmselt soov võõrutada rahvast nende varasemast usust.[3] Kirik on saanud kannatada nii Liivi sõja algul 1558. aastal kui ka Põhjasõjas 1703. aastal. Samuti on kirikutorni korduvalt põlema süüdanud äike (1761, 1831). Haljala kiriku tornikiiver sai praeguse kuju 1865. aastal.[4] Haljala kirikule allusid ka abikirikud (kabelid) Toolsel, Käsmus, Pihlaspääl ja Vainopääl.
Enne praegust kirikuhoonet
muudaNagu varem oletatud, leiduski 2016. aastal kiriku puitpõranda ülesvõtmisel Haljala kiriku alt teine, väiksem kirik. Restaureerimistööde käigus leiti erinevaid esemeid – 14. ja 15. sajandi vahetusest pärit münte ehk umbes tollest ajast, kui varasem kirik veel püsti oli, samuti leidus 15.–16. sajandist pärinevaid hõbemünte, savikilde 13. sajandist ja lisaks 15.–19. sajandist pärinevad hauakambri müürid.[2] Kui Gustav Sandberg pakkus oma käsikirjas, et varasema kiriku näol võis tegu olla puukirikuga, siis leiti tõendus hoopis Villem Raami pakutud oletusele, et varasem Haljala kirik oli kivist. Praeguse kiriku siseseinadest 1–2 meetri kauguselt leiti 1–1,2 meetri laiuseid vundamendi osasid, mis tähistasid ilmselt vana kiriku pikihoonet.[5] Lõunaportaali juurest leiti lausa ligi 6 meetri pikkune osa vundamenti.[2] Kivid olid laotud ilma mördita ja müürid küllaltki õhukesed (1–1,2 meetrit), mistõttu võib oletada, et kirikul puudusid kivivõlvid.[6]
Vana kiriku säilmete leidmine oli keerukas, kuna enamus oli hävinud uuemate piilarite vundamentide, hauakambrite ja haudade kaevamise käigus. Põhjus, miks uus kirik ehitati 1–2 meetri vahega vana kiriku ümber võis olla selles, et tollel ajal, kui uue kiriku seinu alles rajati, sai vana kirik olla samal ajal kasutuses. Vana kiriku pikem osa oli oletuste kohaselt umbes 21 ja lühem osa 14 meetrit lai. Säärase laiuse suhtega (3:2) kirikuid olid mõjutanud dominiiklaste jutlustuskirikud, millesarnaseid pikihooneid on Põhja-Eesti 14. sajandil rajatud näiteks Jõhvis, Lüganusel ja Keilas. Kuna kooriruumi ja kirikutorni põrand vahetamist ei vajanud, on teadmata, milline oli varasema kiriku täpne põhiplaan ning kas kirikul oli eraldi kooriruum ja torn.[5] Vana kiriku vundamendi leidmine oli väga oluline, kuna enamik Lääne-Virumaa suurtest kirikutest on rajatud hiliskeskaja lõpus, kuid väga vähe on teada kirikute kohta, mis on ehitatud 13. ja 14. sajandil.[6]
Ehitus
muudaPraegune Haljala kirik ehitati Villem Raami järgi kolmes etapis: esimesena, u 1430–1440, sai valmis koor ja käärkamber. 15. sajandi III veerandil ehitati pikihoone ning 15. sajandi lõpul valmis torn. Kirik on teistele Lääne-Virumaa keskaegsetele kirikutele omase arhitektuuriga: 3-lööviline kodakirikuline pikihoone, millel on koor ja torn.[1]
Pikihoone küljeseintes akende all asuvad lamekaarsed avaused, mis on tõenäoliselt laskeavad. Löövi laes on servjoonelised ristvõlvid, mis tuginevad neljale oktagonaalsele piilarile, talumjooned tekitavad rustikaalsed konsoolikobarad.[1] Kiriku on arvatavasti ehitanud Tallinna meistrid: kiriku võlvid on töntsakad ja lihtsa moega, võlvide servad ebaühtlaselt laines. Kaur Alttoa on öelnud Haljala kiriku võlvide kohta järgmist: "Oleme ausad: nii kööbakaid keskaegseid võlve pole mujal Eestis kuskil." ja ei süüdista selles Tallinna ehitusmeistreid, vaid peab kiriku töntse ja kohmakaid võlve ning arhitektoonikat ka Liivi sõja (1558) ja Põhjasõja (1703) mahapõletamiste tagajärgedeks. Lisaks põlengutele peab ka Alttoa põhjuseks seda, et kiriku varemed seisid vahepeal püsti ilma katuseta ning tänu sademetele on segu kivide vahelt välja voolanud, mistõttu on ka kogu konstruktsioon vajunud.[4]
Koor mõjub eraldiseisva neljanurkse ruumina, võidukaar eraldamas koori pikihoonest.[1] Ruumi idapoolses seinas on näha üht nišši, mis muutub avauseks ja avaneb väljapoole. Asjatundjad on oletanud, et tegu võib olla hagioskoobiga, et võimalusel piiluda armulaualeiba. Teisalt on need avaused kirikus liiga kõrgel ja sinna pääsemine on keeruline, seega ilmselt on kanal valguse jaoks.[4] Käärkambris on üks suurem nišš ja väiksem välisukse kõrval, niši põhjaks on lavatoorium koos veerenniga, mis suundub läbi müüri õue.[3] Koori ja võlvitud käärkambrit eraldab ümarkaarne tahutud portaal, käärkambri seinas on ristimisnõu.[4]
Sarnaselt ülejäänud kirikuga on ka peaportaal Tallinna meistrite looming, portaali puhul on tegu hilisgooti portaalitüübiga, millel on iseloomulikult kolm arhivolti, kõrgel asuv sokkel ja sirge talum.[1] Kahel pool portaali on näha kirikumüüri sees kaht paekiviplaati. Parempoolne on Wrangellide perekonna vapp on välja tahutud kirjaga "Hans Wrangel Jürgens sone" ning vasakpoolne on pooleldi hävinud perekond Meckside vapp, mis kannab pealkirja "Hinrich Mex Sanders Sone". Sandbergi järgi pärinevad mõlemad tahvlid 15. sajandist.[3]
Kiriku välismüüridel leidub ka kolm risti: üks torni esiküljel, teine küljeuksest läänes, kolmas altari välisseinas. Esimesed kaks on tunduvalt väiksemad, kui kolmas ning neile on välispinnale tahutud teine rist. Legendide järgi olevat küljeukse juurde paigaldatud rist omaaegse kirikuõpetaja mälestuseks, kes hukkus Liivi sõjas, kui ründajad ta võtmekimbuga tapsid, altari kohal olev rist tähistab rahvasuu järgi kiriku kaitsja sissemüürimise kohta. Muidugi ei nõustu spetsialistid sellise käsitlusega ja peavad riste lihtsalt kiriku tunnusteks.[3] Villem Raami järgi on need kolm topeltristi patukahetsemisristid.[1]
Kiriku 34-meetrine torn on Eesti keskaegsete maakirikute üks kõrgemaid torne,[4] sellel on kaheksa korrust, esimest korrust katab võlvitud lagi. Kiriku lääneküljel asuva torni alumine osa on nelinurkne ning alates katusest muutub ülemine osa oktagonaalseks.[15] Torni ülemistel korrustel on kaitsefunktsioonist lähtuvalt kahe kaupa müüritrepid ja laskepilud.[1] Haljala kirikutorn on suuniseks rändajale, märk pühakojast, lisaks võis tornil olla ka abikutsungi funktsioon: Rakvere linnust ja Haljala kirikutorni eraldab vaid 11 kilomeetrit, mistõttu sai häda korral teada anda varitsevatest ohtudest, kiriku kellad kostsid kaugele.[3]
Kaur Alttoa on arutlenud oma artiklis "Eesti keskaegne kirik redupaigana?" mida peab ennekõike hüpoteesiks, selle üle, kas kaminaga varustatud ruum kirikus on kohe ka redupaik.[7] Haljala kiriku tornil on samuti kaks kaminat, kuid nagu ka teistel juhtudel, kus kaminate funktsioon on teadmata, on see ka Haljala kirikute puhul nii. Jääb lahtiseks, kas kaminad olid tarvilikud soojendamiseks, toidu tegemiseks või hoopis valvurite jaoks.[7]
Kogu kiriku sisustus on märksa hilisem: hauaplaat, kaks lühtrit ja vasest braa pärinevad 17. sajandist, barokk-kantsli autoriks on Johann Valentin Rabe ning see on aastast 1730.[1] Alttoa mainib siinkohal, et võimalik võib olla ka see, et Rabe tegi varasemat kantslit pisut ümber ja valmistas uue kõlakatuse.[4]
Asukoht ja kaitsekiriku funktsioon
muudaKiriku asukoht on strateegiliselt väga oluline: esiteks seetõttu, et see paiknes Tallinna–Narva sõjateel, ühel ohurikkamal teel terve keskaja jooksul, teiseks asus see Rakvere ordulinnust ja Toolse ordulinnust ühendaval teel.[1] Seega on kiriku arhitektuur ja selle auskoht tihedalt seotud: kirik pidi olema pidevalt valmis rünnaku alla sattumiseks ja kaitseks ning seetõttu täidab ka kaitsekiriku funktsiooni.[4] Sellest sõltuvalt kujunes välja ka kiriku ülesehitus: peaportaal asub torni lõunaküljes, mitte harjumuspäraselt läänes – põhjuseks soov hoida väravad ja portaal eri joontel, et hoiduda nende üheaegsest purustamisest kahurilasuga.[4] Gustav Sandberg oletas siinkohal, et kirik ei olnud plaanitud kaitsekirikuks, kuna altaril pole laskeavasid ning altari seinad polnud esialgu piisavalt paksud. Ilmselt tekkis plaan teha pühakojast kindluskirik alles ehitamise käigus, kuna kiriku seinad on hiljem kaetud tugevdava kivivoodriga.[3] Kaitsekirikule omaselt on pikihoone seinte alumises osas ahtad avaused, mida peetakse küllaltki konsensuslikult laskekambriteks, et vajadusel saaks relvastatud meeskond kirikut kaitsta. Teisalt aga ei nõustu selle seisukohaga Soome keskaja arhitektuuri tippuurija Knut Drake (1927–2013), väites, et need ei ole kindlasti laskeavaused.[4]
Kuna Haljala kirikut on uuritud eelkõige kui kaitsekirikut, siis on kiriku esteetiline pool pigem vähetähtsaks osutunud. 2014. aasta augustis vaatlesid ja uurisid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise magistrandid kiriku interjööriviimistlust, kuid pidid tõdema, et keskajast ei ole säilinud midagi. Juhul, kui kiriku seinu katsid keskajal maalingud, siis oletatavasti on nad hävinud kas mitmekordsete põlengute või purustuste tõttu.[8]
Nimipühak
muudaHaljala kirik on ainuke pühakoda Eestis, mis on pühitsetud pühale Mauritiusele. Kuigi ükski allikas ei viita otseselt põhjusele, miks on kirik just Mauritiusele pühitsetud, siis oletatavasti, et see on seotud kiriku sõjalise kaitsefunktsiooni ja Mauritiuse kui sõdalase kaitsepühakuks olemisega.
-
Kiriku tagumine külg -
Kirikuaed -
Kirikuaia piirdemüür
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Raam, Villem (1997). Eesti arhitektuur. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Kd 3. Tallinn: Valgus. Lk 130.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kadakas, Villu (2016). "Archaeological studies in the church of Haljala," (PDF). arheoloogia.ee. Vaadatud 14.11.2019.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Eesti kultuurilooline arhiiv [edaspidi EKLA], EKLA-11222-62335-48194, lehed 6–13: Gustav Sandberg "Mineviku mälestusi Haljala kihelkonnast vanemast ajast kuni teise maailmasõjani", sine anno.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Alttoa, Kaur (2015). 101 Eesti pühakoda. Tallinn: Varrak. Lk 118–120.
- ↑ 5,0 5,1 Kadakas, Villu (2016). "Uuringud Haljala kiriku põranda vahetusel". R. Sild (toim). Muinsuskaitse aastaraamat. Tallinn: Muinsuskaitseamet. Lk 77.
- ↑ 6,0 6,1 Uuspõld, Katrin. Haljala kiriku põranda alt tuli välja veel vanem kirik. Virumaa Teataja, 9. september 2016, 173
- ↑ 7,0 7,1 Alttoa, Kaur (2014). "Eesti keskaegne kirik redupaigana?,". Õpetatud Eesti seltsi aastaraamat. Lk 210–229.
- ↑ Randla, Anneli (2014). L. Välja (toim). Muinsuskaitse aastaraamat. Tallinn: Muinsuskaitseamet. Lk 50.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Haljala kirik |
- Haljala kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
