Lühter (alamsaksa sõnast luchter 'küünlajalg, lühter') on mõne või paljude küünla- või lambipesadega lakke riputatav või seina kinnitatav valgusti.

Elektrilampidega lühter Kärstna mõisas

Eesti ajaloostRedigeeri

 
Kose kiriku laelühter aastast 1883

Eestis nimetati varem metallist küünlalühtrit ka küünlaahel ning puidust valmistatut küünlahoidja või küünlapiip. Lühtrid riputati lakke või parte külge. Puulühtreid vooliti ja treiti, need olid enamasti kahe küünlaharu ehk -piibuga, millele anti dekoratiivne vorm.[1] Voolitud küünlahoidjad olid ka reguleeritavad – need koosnesid hambulisest varrest ning selle külge hoiderõnga abil kinnitatud liigutatavast sirgest pulgast. Kahe piibuga lühtrid olid levinud rohkem saartel ja Lääne-Eestis. 19. sajandi teisest poolest tulid kasutusele juba ka kolme või rohkema haruga lühtrid.[2]

Metall-lühtrid olid enamasti reguleeritavad hoiderõngaga hambulise lehe ja raudvarva abil. Sellisele küünlahoidjale andis ilme tüvega risti olevate piipude kujundus – need olid kas üles- või allapoole kaarduvad või ka lokaalselt painutatud. Mõnel juhul oli küünlapiipude kõrgus tellitav kuni 1 meetri kõrguseni spiraalikujuliste varte abil.[2]

Petrooleumilampide leviku tõttu kadusid küünlalühtrid kasutuselt.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trü kk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 157
  2. 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 92

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri