Toolse ordulinnus

keskaegne ordulinnus Eestis

Toolse ordulinnus (saksa keeles Tolsburg, algul Vredeborch) on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille ehitusajaks loetakse 1471. aastat ja selle rajajaks ordumeister Johann Wolthus von Herset. Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents.

Vaade merelt
Droonivideo Toolse ordulinnusest 2021. aasta sügisel
Toolse ordulinnuse varemed
Vaade linnusele õhust

2004. aastast kuulub Toolse ordulinnus SA Virumaa Muuseumid koosseisu.

Toolse linnuses tehti esimesed konserveerimistööd 1930. aastatel. Virumaa Muuseumid on Toolsel konserveerimistöid teinud 2006. aastast. Selle aja jooksul on konserveeritud väravatorni lõuna- ja põhjafassaadid, hoovide vahelised väravad, müürilõhed. Linnuse läänetorni paigaldati tõmbankrud ning konserveeriti torni müüripragusid ja ühe keldriruumi võlvlagi, mis kaeti ka hüdroisolatsiooniga.

Ajalugu

muuda
 
Ülaltvaade Toolse linnusele 2021. aasta novembris

Toolse ordulinnuse ehitamise põhjuseks peetakse sadama tekkimist 13.–14. sajandil. Sadam ehitati keskajal praegustest ordulinnuse varemetest läände jäävale lahele. Endisest sadamakohast on Toolse lahel säilinud keskaegse lainemurdja jäänused, mille rannapoolsel küljel asuski sadam. Toolse sadamat on esmamainitud 1437. aastal Viiburi ja Tallinna omavahelises kirjavahetuses kui kohta, kus toimus Soome ja Eesti talupoegade vilja ja soolasilgu vahetuskaubandus. 14. sajandi lõpul või 15. sajandil ehitati arvatavasti sadamakoha kaitseks Toolse neemiku tippu kahekorruseline majalinnus, mis võis 15. sajandi keskel kuuluda Wrangelite aadliperekonda.

Ordulinnuse ehitamist Toolse neemikule senise majalinnuse kohale seostatakse 7. jaanuaril 1470 ordumeistriks valitud Johann Wolthus von Hersega. Von Herse otsustas 1471. aasta alguses Tallinna ja Narva vahele poolele teele ehitada uue ordulinnuse, Toolse sadamakoha juurde. Seda lasi ta teha ainuisikuliselt otsustades, orduvendade ja kapiitliga nõu pidamata.

Linnus rajati kaitseks mereröövlite eest ja see pidi vajadusel tõkestama üle Narva jõe tungivate venelaste edasipääsu Tallinna suunas, saades seega osaks Venemaa vastu suunatud piirikindlustuste süsteemist, ning tagama Toolse sadama kaudu toimuva ordu ja orduvasallide teraviljakaubanduse. Von Herset süüdistati suhete rikkumises Rootsiga, kes võttis linnuse ehitamist kui enda vastu suunatud rünnakut.

Linnuse ehitamiseks võõrandati Wrangelitelt linnuse ümber loodava foogtkonna heaks neile kuuluva Selja mõis ning majalinnus Tolsburg, mille asemele rajati uus linnus. Von Herse nimetas uue linnuse Vredeborgiks (eesti k rahulinn, ka Vredeborch, Fredeborg, Fredeborch). Uut nime on kirjalikult esmamainitud 13. augustil 1471. Linnuse ehitamine algas juba 1471. aasta talvel.

Toolse ordulinnuse ehitusaja alguseks on väidetud ka 1219. aastat. 17. sajandi keskpaigast pärinevas Saksamaa topograafia Liivimaad käsitlevas osas väidab selle autor Martin Zeiler, et Toolse linnus ehitati 1219. aastal. Kindlad tõendid selleks puuduvad, sest ta ei nimeta oma allikat. Toolse kohta esitatud ülejäänud faktid on aga õiged.

1471. aasta sügisel vangistati von Herse kaasvendade tema enda poolt juulis ordu maamarssaliks kinnitatud Berent von der Borchi juhtimisel Helme (Helmet) linnuses ning tõugati võimult. Von Herse suri järgmise aasta oktoobris. Uueks ordumeistriks saigi von der Borch ja Vredeborg nimetati taas Tolsburgiks. 1483. aastal pani paavst Borchi kirikuvande alla, mistõttu pidi ta ordumeistri ametist taanduma.

1558. aastal, Liivi sõja ajal, langes Toolse ordulinnus venelaste kätte. Liivi sõja ajal linnus purustati. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. 17. sajandi alguses linnus taastati ja see oli osaliselt veel  kasutuskõlblik[1]. 1619. aastal nimetas Rootsi kuberner Eestimaal Gabriel Bengtsson Oxenstierna Toolse kantsi valitsejaks Herman Wrangeli, kantsi sõjalise tähtsuse kaotamise järel liideti piirkond Selja mõisaga, mis 17. sajandil ka veel Toolse nime kandis. Selja mõisa maad olid juba Taani ajast olnud Wrangellide valduses, hiljem olid nad Rennenkampffide ja seejärel Girard de Soucantonite valduses. Lõplikult purustati Toolse ordulinnus Põhjasõja päevil 18. sajandi alguses ja linnus hüljati.

Linnuse ehitus

muuda

Toolse ordulinnust on ehitatud vähemalt viies järgus ja ehitustööd kestsid paarsada aastat.

I ehitusjärgus ehk linnuse vanimaks osaks on 15. sajandil ehitatud läänefassaadi taga olnud kolmekorruseline elutorn, mille juurde kuulus ka läänetorn. Sellesse majalinnusesse pääses läbi riivpalgiga suletava jalgvärava lääneseinas.

II ehitusjärk: 15. sajandi teisel veerandil laiendati linnust ja kohandati seda tulirelvadele. Välja kujunes sise- ja eeshooviga kompleks, mis ulatus kuni idapoolsema tornini. Eeshoovi sai idamüüris paiknenud laiast väravaavast ja edasi sisehoovi läbi teravkaarse värava. Sisehoovi põhjaküljel paiknevatesse ruumidesse viis omaette riivpalgiga suletav värav, mille külgedel olid laskeavad.

III ehitusjärgu ehitis oli suur nelinurkne idapoolseim torn, mis oli mõeldud idapoolseima laagerhoovi väravatorniks. Torni ülesanne oli turvata mõni aeg hiljem rajatud laagrihoovi ja kompleksi loodenurka.

IV ehitusjärgus rajati linnuse loodenurgale ümmargune suurtükitorn. Anthonis Goeteerise 1615. aasta joonise järgi oli torni kõrgus linnuse teise ehitusjärguga võrdne. Tornil on lahtine platvormkorrus, ülaäärt kroonisid kaitsekäigu sakmed nagu teise ehitusjärgu müüridelgi. Samal perioodil kõrgendati müüre ja rajati linnuse põhjaküljele kaks danskerit.

V ehk viimases ehitusjärgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov linnuse idatiivas ning väravatorn selle ees.

Pilte

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Uno Trumm, Toolse linnuse konserveerimisest, SA Virumaa Muuseumid, TOIMETISED, 2015 lk 42

Välislingid

muuda