Hauaplaat (ka matuseplaat) on kivist hauatähis, kivist, pronksist või muust materjalist plaat matusepaiga kohal; keskajal ja varauusajal olid hauaplaadid peamiselt kirikute põrandates, alates 18. sajandi teisest poolest ka kalmistutel.[1]

Charlotte Elisabeth von Ungern-Sternbergi dolomiidist hauaplaat 1850. aastast


Keskaegsed hauaplaadid

muuda

Keskajal kasutati hauaplaate kirikutes asuvate hauakambrite tähistamiseks. Need olid reeglina hauakambri suurused ning katsid selle laena. Traditsiooniliselt on hauaplaatide nurgad kaunistatud nelja evangelisti sümbolite, ristide, sõõride või roosidega. Kadunu nimi ja surmaaeg on raiutud plaadi ääretekstina, mille lugemist alustatakse ülemisest vasakust nurgast paremale. Hauaplaadi keskel paiknevad kas vapid, peremärgid või inimfiguurid.[2]

Eesti vanimad hauaplaadid on pärit 13. sajandist. Paljud keskaegsed hauaplaadid on nende esialgse funktsiooni kadudes, näiteks kirikus paiknevate matuste ümbermatmisel, ümber paigutatud, näiteks kasutatud ehituskividena.[3]

Pildid

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  2. Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013
  3. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001

Kirjandus

muuda
  • Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013