Hauaplaat
Hauaplaat (ka matuseplaat) on kivist hauatähis, kivist, pronksist või muust materjalist plaat matusepaiga kohal; keskajal ja varauusajal olid hauaplaadid peamiselt kirikute põrandates, alates 18. sajandi teisest poolest ka kalmistutel.[1]
Keskaegsed hauaplaadid muuda
Keskajal kasutati hauaplaate kirikutes asuvate hauakambrite tähistamiseks. Need olid reeglina hauakambri suurused ning katsid selle laena. Traditsiooniliselt on hauaplaatide nurgad kaunistatud nelja evangelisti sümbolite, ristide, sõõride või roosidega. Kadunu nimi ja surmaaeg on raiutud plaadi ääretekstina, mille lugemist alustatakse ülemisest vasakust nurgast paremale. Hauaplaadi keskel paiknevad kas vapid, peremärgid või inimfiguurid.[2]
Eesti vanimad hauaplaadid on pärit 13. sajandist. Paljud keskaegsed hauaplaadid on nende esialgse funktsiooni kadudes, näiteks kirikus paiknevate matuste ümbermatmisel, ümber paigutatud, näiteks kasutatud ehituskividena.[3]
Pildid muuda
-
Hauaplaat Kullamaa kirikus -
Hauaplaat Muhu kirikus -
Alexander von Esseni hauaplaat -
Hermann Rahri hauaplaat -
Bucholti hauaplaat -
Sõjamehe kujutisega hauaplaat Järva-Peetri kirikus -
Evangelistide kujutisega hauaplaat Järva-Peetri kirikus
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013