Muusika ajalugu
Muusika ajalugu (inglise keeles history of music) on muusika seos inimkonna ajalooga.
Tähenduslike helide tekitamine ja nendest märgisüsteemi loomine kujunes tõenäoliselt paralleelselt kõne ja keele kujunemisega. Võib oletada, et esimesed "muusikateosed" olid käteplaksudega saadetud hüüatused, vastu puutüve taotud rütmidest või tantsusammudest tekkivad helid. Näib olevat selge, et muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo ja muusika ajalugu algab kõigil rahvastel rituaalist, kommetest ja tavadest.
Muusika ajaloo uurimisega tegelev teadusharu on muusikaajalugu (inglise keeles music history ehk historical musicology).
Eelajalooline muusika muuda
Pikemalt artiklis Eelajalooline muusika
Vanaaja muusika muuda
- Pikemalt artiklis Vanaaja muusika
Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.-4. sajandist eKr. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. Muusikale omistati tihti jumalikku algupära – jumalate hääli võrreldi pillihäältega; pille – eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat – peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne ning rajanes enamasti viie heli real – pentatoonikal. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid ja harfid; Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.
Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni 30. eluaastani. Populaarseimad pillid olid aulos, lüüra ja kitara. Oboetaolise kõlaga aulos oli seotud veinijumal Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Vana-Kreeka tragöödiate tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Vana-Roomas arenes Vana-Kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keskaja muusika muuda
- Pikemalt artiklis Keskaja muusika
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt a cappella. Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama gregooriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid – kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregooriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke – neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri.
Pole täpselt teada, millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organumiteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli gregooriuse koraal. Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka organume, mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades.
Umbes 12.–13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et gregooriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse "motett". Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jäi vaimulikule motetile alles ainult gregooriuse koraali ladinakeelne tekst.
Erinevate häälte arv kasvas 15.–16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12.–13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid, truväärid, minnesingerid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest.
Renessansi muusika muuda
- Pikemalt artiklis Renessanssmuusika
Piiri tõmbamine keskaja ja renessansi muusika vahele on keeruline ja seda on tehtud küllaltki erinevalt. Renessanssmuusika omaduste kujunemine oli järkjärguline protsess ning ajastu algusajaks muusikas on pakutud aega 14. sajandi algusest kuni 1470. aastateni. Mõned muusika-uurijad on öelnud, et renessanssmuusika mõistet tuleks üldse vältida või vähemalt kasutada äärmise ettevaatusega. Tunnustatud Eesti muusikaloolasi Toomas Siitan toob igatahes oma raamatus "Õhtumaade muusikalugu I" renessansi eraldi jaotisena välja ning ütleb seal: "Renessanss-stiil kujunes paralleelselt hilisgooti ilmingutega 14. sajandil prantsuse ja itaalia ilmalikus laulus ning 15. sajandi I poolel Madalmaade muusikas."
Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis mujale Euroopas 15.–16. sajandil. Religioosse muusika kõrval muutus üldiseks ka ilmaliku muusika harrastus. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui ka rikkamate kodanike kodudes. Tekkis mitmeid uusi ilmaliku muusika žanre.
Populaarseimaks laululiigiks oli Itaalias 13. sajandil tekkinud madrigal. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Tekkis ka uusi vaimuliku laulu liike. Keeruka moteti kõrvale tekkisid lihtsad vaimulikud hümnid, mida laulsid oma koosviibimistel ketserlike usulahkude liikmed. 16. sajandil loodi Saksamaal protestantlik koraal, mis oli täiesti uut liiki laul.
Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mažoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ja ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tšello ja kontrabass. Viiulimeistrite poolest oli eriti tuntud Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid.
Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid: jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii sündisid esimesed mitmeosalised muusikateosed – missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. aastal, pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad.
Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka franko-flaami koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez, franko-flaami ja Burgundia koolkonda kuulunud Gilles Binchois ning Veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.
Renessansiajastu muusikakeskuseks sai Püha Markuse kirik Veneetsias. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika.
Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ja väga pidulik pavaan 2/4 ja 4/4 taktimõõdus, kiire hüppetants galliard 3/4 taktimõõdus ning lõbus seltskonnatants braanl 4/4 taktimõõdus.
Barokiajastu muusika muuda
- Pikemalt artiklis Barokkmuusika
Klassitsismiajastu muusika muuda
- Pikemalt artiklis Klassitsism (muusika)
Romantismiajastu muusika muuda
- Pikemalt artiklis Romantism (muusika)
Nüüdismuusika muuda
- Pikemalt artiklis Nüüdismuusika
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- Imbi Kull, Ophelia Tuisk. Muusikaajalugu. Tallinn: Valgus, 1988. (8. tr) ISBN 5440001298