Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keskaegsest luuletajast; Verdi ooperi kohta vaata artiklit Trubaduur (ooper)

Trubaduur Perdigon mängib fiidlit. Käsikiri Prantsusmaa Rahvusraamatukogus, BnF MS 854 fo 49
Trobairitz Castelloza (Na Castelloza). Käsikiri Prantsusmaa Rahvusraamatukogus, BnF MS 12473 fo 110v
Trubaduur Montaigna Çot keskaegse harfiga. BnF MS 854 fo 124
Trubaduur Albertet de Sisteron gitterni mängimas. BnF MS 854 fo 133v

Trubaduur (oksitaani keeles trobador, prantsuse keeles troubadour [tʁubaduʁ]) oli kõrgkeskaja (1100–1350) Lõuna-Prantsusmaal ja Provence'is tegutsenud luuletaja ja muusik, kes viljeles oksitaanikeelset lüürilist armastusluulet. Kuna sõna trobador on meessoost, kasutati Provence'i naisluuletaja kohta sõna trobairitz[1].

Trubaduuridest tuntakse nimepidi umbes 450 isikut, säilinud on ca 270 meloodiat ja ca 2500 teksti[2].

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Trubaduuriluule sai alguse 11. sajandi lõpul Oksitaanias, kuid see levis ka Hispaania ja Itaalia aladele. Trubaduuride mõjul puhkes rüütliluuletraditsioon õitsele ka mujal Euroopas: Saksamaal minnesang, põhjapoolsel Prantsusmaal truvääriluule, Galicias ja Portugalis trovadorismo ning Lõuna-Itaalias Scuola siciliana. Trubaduurilüürika on mõjutanud ka hilisemat Itaalia luulet, näiteks Firenze "dolce stil novo't" Guido Cavalcanti ja Dante ajal[3]. Dante Alighieri ütleb oma rahvuskeelsele loomele pühendatud teoses "De vulgari eloquentia" trubaduurilüürika kohta, et see on "fictio rethorica musicaque poita" 'retooriline ja muusikaline luulelooming'[4].

Pärast 12.-13. sajandi vahetuse ja 13. sajandi alguse "klassikalist perioodi" hakkas trubaduuriluule traditsioon 14. sajandil hääbuma ja arvatavasti 1348. aasta katkuepideemia ajal kadus lõplikult.

Sotsiaalne taustRedigeeri

Ligi 450 tänapäeva uurijatele tuntud trubaduuri hulgas leidub mitmesuguse taustaga inimesi. Paljud varased trubaduurid olid aadlisoost, näiteks kõik teadaolevad trobairitz'id olid aadlipäritolu, kuid hilisematel perioodidel lisandus neile luuletajaid madalamatest ühiskonnaklassidest. Oksitaani keeles on olemas erinevad sõnad "õilsa" luuletaja ja helilooja trubaduuri (trobador) ja lihtrahvapäritolu huglaari (juglar) vahel, kes peale laulude loomise ja ettekandmise harrastas ka muid esituskunste. Tüüpiliselt ei olnud trubaduurid rändmuusikud, vaid tegutsesid pikemat aega ühes kohas mõne rikka aadlimehe või aadlidaami teenistuses. Oli ka selliseid trubaduure, kes rändasid, kuid nad liikusid vaid ühest õukonnast teise.

LuuleRedigeeri

Põhiteemad trubaduuriluule tekstides on rüütellikkus (chivalry) ja kurtuaasne armastus (fin amor, courtly love). Tekstid jagunevad kolme kategooriasse: trobar leu ('kerge'), trobar ric ('rikas'), and trobar clus ('suletud'). Trobar leu on neist lihtsaima retoorikaga ja oli arvatavasti mõistetav igasugusele kuulajale sõltumata selle haritusest[5]. Trobar clus on kõige keerulisem ja kasutab nii mitmetasandilisi metafoore ja keerukat sõnavara, et juba teose esitamisajal oli see arusaadav vaid kitsale kuulajaskonnale[6] ja on parajaks peamurdmisülesandeks ka tänapäeva uurijatele. Trobar ric oli nende kahe kategooria vahepealne, kasutades keerukaid konstruktsioone ja rikast keelt, mis andsid edasi pigem lihtsaid mõtteid[7].

Enamik tekste on intellektuaalsed, metafüüsilised ning vormellikud, esineb ka humoorikat või lausa vulgaarset satiirilist luulet. Paljude žanride hulgas oli populaarseim kantsoon (canso), sirventees and tentsoon muutusid populaarseks 13. sajandi lõpul ja 14. sajandil[8].

MuusikaRedigeeri

Trubaduur lõi luuleteksti koos ühehäälse meloodiaga ja oli ise selle esitaja. Keskaja tavalisimad muusikariistad olid puupuhkpillid ja keelpillid, laulu saatmiseks oli võimalik kasutada vaid viimatinimetatuid. Fiidel, lauto, psalteerium, tsitter ja harf on instrumendid, mida kohtab ka trubaduure kujutavatel käsikirjade illustratsioonidel.

Võrreldes säilinud tekstide hulgaga on trubaduuride muusikat kirjapanduna säilinud vähe. Põhiliselt on see nagu tekstidki säilinud patroonidele kingitud laulukogumikes (chansonnier).

Tuntumad trubaduuridRedigeeri

Nimed on antud ligikaudses kronoloogilises järjekorras, lähtudes teadaolevatest elu- ja tegutsemisaastatest. Periodiseering T. Siitani[2] järgi.

I põlvkond (1080–1120)Redigeeri

II põlvkond (1120–1150, luulevorm kujuneb täielikult välja)Redigeeri

III põlvkond (1150–1180)Redigeeri

IV põlvkond (1180–1220, "klassikaline periood")Redigeeri

V põlvkond (1220–1300, hilisperiood, "postklassikaline periood")Redigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri