Minnesinger

Minnesinger ('lembelaulik') oli keskaegse keskülemsaksakeelse rüütliluule looja ja esitaja. Tänaseks on nimepidi teada umbes 300 minnesingerit^[1].

Minnesingerite luule kolm kõige olulisemat allikat on Heidelbergi suur laulukäsikiri ehk nn Manesse käsikiri, Heidelbergi väike laulukäsikiri ja Weingarteni laulukäsikiri. Kuulsaim minnesinger oli keisrite Otto IV ja Friedrich II teenistuses tegutsenud Walther von der Vogelweide (umbes 1170–1230). Waltherilt on säilinud suur hulk tekste, terviklikult on säilinud ainult üks viis, ilmselt 1228. aasta ristiretke puhul loodud "Palestiina laul".

Saksa rüütlilaulutraditsioon

Saksa rüütlilaul ehk Minnesang kujunes otseselt prantsuskeelse truvääriluule (ja selle vahendusel kaudselt oksitaanikeelse trubaduurilüürika) eeskujul 12. sajandi lõpul. Et Prantsusmaa oli 12.–13. sajandi Euroopa kultuuris ja poliitikas juhtival kohal, saadeti saksa aadlinoorukeid sinna õppima, saksa ja prantsuse rüütlid puutusid kokku ka ristisõdades. Õukonnakultuuri mõjutas oluliselt keiser Friedrich I Barbarossa abielu Burgundia Béatrice'iga (sõlmiti 1156. aastal)^[2]

Žanrid

Lied (vastab oksitaani ja prantsuse kantsoonile)
Tagelied või Wächterlied (vastab albale)
Leich (vastab lai'le)
Spruch (vastab sirventeesile)

Vorm

Eelistatud on kaheosaline lauluvorm AAB, nn bar-vorm, kus AA on paarisvärss (Aufgesang), mis koosneb kahest värsireast (Stollen) ja neile lisatud lõpetavast fraasist B (Abgesang). Kui seda täiendatakse veel ühe reaga, mis riimub paarisvärsiga (aaba), on tegemist ringkantsooniga sarnaneva vormiga.

Minnesingerid ja rüütlilaulu periodiseering

Frühe Klänge

Minnesang'i algusajaks loetakse perioodi 1150–1170. Sellest on väga vähe andmeid, üksikud säilinud laulud on lähedased rahvalaulule, raske on midagi väita sidemete kohta prantsuskeelse rüütlilauluga.

Varase õukonnaluule periood

Minnesang'i kevadeks, der Neue Sang, loetakse ajavahemikku 1170–1200. Prantsuse eeskujud ilmnevad luules väga selgelt, palju on laenatud ja ümbertekstistatud viise ja vabalt töödeldud laule.

Minnesang'i klassikaline periood

Tähtsaimad luule loomise keskused ajavahemikus 1200–1230, mida loetakse minnesang'i kõrgperioodiks, olid Tüüringi krahvi õukond Wartburgis ja Babenbergerite õukond Viinis. Nendega oli seotud enamik kuulsaid minnesingereid.

Minnesang'i hilisperiood

Ajavahemikku 1230–1300 võib pidada Minnesang'i muutumise ja hääbumise ajaks (Wende und Nachklang). Rüütlilaulu õukondades hakkab välja vahetama linlik suund, mida esindavad nagu Põhja-Prantsusmaal tsunftilaadsed muusikute organisatsioonid (Meistersinger). Paralleelselt Meistersang'iga elab edasi ka 14.–15. sajandi hiline Minnesang (spätere Klänge).

Vaata ka

Viited

↑ https://erenow.net/postclassical/the-age-of-faith-a-history-of-medieval-civilization/241.php
↑ T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989

Välislingid

Minnesingeriluule ja -muusika peamiste allikate lingid, postitus musikoloogiablogis

[1] ttps://erenow.net/postclassical/the-age-of-faith-a-history-of-medieval-civilization/241.php

[2] T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989

[1]

[2]