Keskaja muusika

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.

Keskaegne missa Victimae Paschali Laudes

Keskaja muusika all mõeldakse tavaliselt Euroopa muusikat iseseisva kristliku muusikatraditsiooni tekkimisest 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni.

Keskaja muusika oli tugevalt seotud kirikuga ja paljud Lääne kunstmuusika nähtused, nagu näiteks noodikiri, arenesid keskajal just kiriku rüpes.

Kuna suurem osa koolidest ja kutselistest heliloojatest töötas kiriku ja kloostrite juures ning ilmikud üldjuhul noodikirja ei osanud, on keskajast ilmalikku muusikat säilinud suhteliselt vähe.

Varakristlik muusika muuda

  Pikemalt artiklis Kristlik muusika

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudi palvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel.[1] Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.

Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumi idaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut. [2]

Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.

Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.

5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.[3]

Gregoriuse laul muuda

  Pikemalt artiklis Gregoriuse laul

Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.

Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la).

Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam.

Varajane mitmehäälsus muuda

  Pikemalt artiklis mitmehäälsus

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.

Gooti ajastu muusikas muuda

12.13. sajandi Prantsusmaal kujunes välja kunstmuusika kompositsioonitehnika. Notre-Dame'i katedraaliga on tihedalt seotud kirikulaulu areng ja esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus.

13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi seda Gregoriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles esines põhimeloodiana Gregoriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.

Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted.

Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium.

Ilmalik muusika muuda

Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid (rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. – 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal ja minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele (žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannid Saksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.

Pillid muuda

Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-Aafrikast, Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra, simbel. Puhkpillidest mängiti erinevaid flööte, šalmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.

Viited muuda

  1. Grout, lk 25–29.
  2. Grout, lk 29–31.
  3. Grout, lk 33.

Allikad muuda

  • Grout, Donald Jay. A history of Western music. 7th edition. New York: W.W. Norton & Company, 2005. ISBN 0-393-97991-1.

Välislingid muuda