Kristlik muusika
Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.
Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:
- apostlite tegude raamat ja apostlite kirjad Uues Testamendis;
- juudi filosoofi Philon Aleksandriast (20 eKr–54) kirjutised;
- rooma kirjaniku Plinius Noorema "Epistulae" ("Kirjad").
3.–2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testament kreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilise keelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganliku kultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillide kasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laad, rütm, noodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.
Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:
- psalmoodia (psalmide laulmine) – oli juutide religioosses muusikas tähtsaim.
- hümnoodia (hümnide laulmine) – sellest on esmakordselt juttu nii Matteuse (ptk 26:30) kui ka Markuse evangeeliumis (ptk 14:26).
Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.
Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:
- antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
- responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.
395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.
Idakiriku muusika muuda
Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega Lähis-Idas ning sealsete rahvaste muusika on aluseks nii Ida kui ka Lääne kirikulaulule. Nii Idas kui ka Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes välja omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüria, bütsantsi, kopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikut. Lääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.
Läänekiriku muusika muuda
Läänekirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgia, Milano liturgia, Vana-Hispaania liturgia, Vana-Gallia liturgia.
Meloodiad olid tugevalt seotud oma regiooni folklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandist ambroosiuse lauluks.